Helme koopad (1)

Sissejuhatus
Helme koopad , mida on ka Põrguks nimetatud, paiknevad Helme ordulossi varemetest põhja pool kitsa põhja-lõuna-suunalise seljandiku sees ja on looduskaitse all. See seljandik, mille lossikraav jagab kaheks osaks, kujutab Helme ürgorus asuvat õhukese pinnakattega kõrget aluspõhjalist jäänukit. Põhjapoolset osa hüütakse Koopamäeks. Lähedalt voolab mööda Helme oja, mida nimetatakse ka Keisriojaks.
Sisu
Suur koopaava asub mäe järsul idaveerul ja paistab juba kaugelt silma. Selle kõrval paljandub umbes kolme meetri ulatuses Burtnieki lademe kollakashall liivakivi . Paljandi ülemises osas on pesitsenud jäälind. Siin on näha kohati lilla ja kollase savi ning halli aleuroliidi vahekihte.
Helme koopaist on peamiseks vaatamisväärsuseks kaks saali, kuhu võib vabalt astuda ülalnimetatud suure ava kaudu. Esimene saal kujutab võlvja laega ruumi läbimõõduga 3,5 - 6 m ja kõrgusega 3,5 m. Sisenedes sellesse, näeme sissepääsu vastas madalat ava, mille taga on teine saal. Parempoolses seinas esineb mitu sügavat soppi, vasakpoolses aga tellistest müür. Selle taga oli vanasti suur saal, mille lagi on sisse langenud. Maapinnal näeme selle kohal kuni 4 m sügavust ja 10 m laiust langatuslehtrit. Hävinud saalist läks põhja suunas kitsas maa-alune käik, mille ulatuse kohta lähemad andmed puuduvad.
Teine säilinud koopasaal on peaaegu ümmargune ruum läbimõõduga 5,5 m, mille kõrgus lubab vabalt püsti seista. Saali tagaseinast läheb edasi kohe alguses kaheks hargneva maa-aluse käigu suu. Vasakpoolne haru on suudme osas kinni varisenud. Selle kohal näeme maapinnal 3-4 , laiust langatuslehtrit. Soolikataoline parempoolne haru, mis kulgeb põhja suunas, on läbitav käpuli ligi 20 m ulatuses. Käigu laius ja kõrgus on veidi üle ühe meetri. Vanasti läks sellest käigust umbes poole maa peal paremale kõrvalharu, mis nüüd on kinni varisenud. Ka selle varingu kohal esineb mäe peal langatuslehter laiusega kuni 4 m ja sügavusega 2,5 m.
Soolikataoline käik lõpeb kinnivarisenud lõiguga, mida 1950. a. veel ei olnud. Siis viis käik välja suurde langatuslehtrisse, mis oli tekkinud kõige suurema maa-aluse saali, nn. Vanakurja vatsa sisselangemisest. See lehter on ligi 10 m lai ja 4 m sügav; nõlvades paljandub liivakivi ja sees kasvavad juba suured puud.
Vanakurja vats on ilmselt olnud Helme suurim grott . Selle sissevarisemine toimus möödunud sajandil, mis järeldub J. Jungi andmeist, kes kirjutab, et idapoolne saal on juba tema poisikesepõlves sisse langenud.
Vanakurja vatsa olevat vanasti suubunud 8 käiku. Üks, mis viis sinna otse oru nõlvalt, oli 5-6 m pikk ja kuni 1,5 m lai tunnel kõrgusega ligi1,5 m. Seda võis veel näha 1966. a., kuid vastaspoolne ots oli juba siis kinni. Samal ajal suubus Vanakurja vatsa veel 4 madalat käiku, mille avad olid langatuslehtris näha. Nüüd on avasid vaid üks, kuid see on nii kitsaks muutunud, et suurem inimene sisse ei mahu. Paarkümmend aastat tagasi sai seda käiku mööda käpuli minna välja Koopamäe loodenõlvale. Seal ei ole tänapäeval enam ava näha, selle aset märgib vaid väike lohk . Käigu pikkus on ligi 40 m.
Helme koopas on olnud vähemalt 200 m käike ja 6 saali, mis osalt sisse langenud. Üks suurematest saalidest, nn. Moosese kirik , oli pime ja selle asukoht on senini teadmata. Avar käik, mis sellesse läks, on kinni varisenud. Tänapäeval nimetavad mõned Moosese kirikuks aga ülalkirjeldatud teist koopasaali.
Helme koobas on kaevatud pelgupaigaks, mis rajati arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust. Seda näitab väga kitsaste ja madalate ühenduskäikude esineminesaalide vahel, mis kindlasti ei ole vee uuristatud, vaid kaevatud. Suur koopaava ja kohe selle taga kolme saali esinemine viib mõttele, kas mitte Helme pargi rajamisel XVIII sajandil ei kaevatud kaks koopasuud ja nende taga asuvad saalid suuemaks, et luua romantiline paik. Looduslikud tingimused olid selleks väga soodsad. Teadaolevail andmeil oli Helme mõisa park veel möödunud sajandi alguses väga huvitav oma lossivaremete, vallikraavi, sildade, paviljonide ja muuga , kusjuures märgitakse ka grottide esinemist .
Helme koobast märgitakse korduvalt vanemas baltisaksa kirjanduses. P. Lepsin kirjutab, kuidas ta seal 1880. a. käinud: "Me astusime maa-alusesse käiku. Kui me küünlatule valgusel edasi sammusime, jõudsime viimati nõndaütleda keskkonda, kust kaks teeharu leidsime... Meie võtsime omale vasaku käigu ja sammusime maa all edasi. Astusime tasa ühes tulega edasi oma vasakut käiku ja siis tulime jälle natuke lõuna pool sellesama jõe kaldale välja."
Tõenäoliselt on suur osa helme muistsetest kitsukestest maa-alustest käikudest veel säilinud, ainult nende suudmed on kinni. Koos tänapäeval nähtavate saalide ja käikudega moodustasid nad ennemuiste Eesti suurima pelgukoobastiku, mis on andnud ainet ka rahvajuttude tekkeks. Näiteks ühe järgi läinud Helme koopast maaalune käik Pokardisse ja Helme kiriku juurde, teise ja veelgi fantaasiarikkama järgi - Viljandisse. Räägitakse ka, et Moosese kirikus olevat vanasti mungad jutlust pidanud.
Kokkuvõte
Olen käinud vanematega Helme koopasdes, Seal oli päris hirmuäratavalt lahe .
Aga seda referaati tehes sain ka väga palju uut ja huvitavat teada , mida poleks varem osanud arvatagi