ülaltpoolt käe järgi pisut kõveraks kasvanud. · Vikati tera tegi kas sepp või osteti see rändkaupmeestelt. Vikat · Vikati igal löel oli kaks käepidet. · Tera kinnitati otsa toomingavitsaga · Toomingavitsu tehti sirgetest ja peenikestest toomingaokstest. · Lääne-Eestis olid vitsade teravdamiseks käiad, Lõuna-Eestis luisud. · Igal heinalisel oli alati teine vikat varuks, kui esimene peaks katki või nüriks minema. Heinateo algus · Heinatööd alustati laupäeval. · Heinalistele panid kaasa kalja- ja piimalähker, kala- ja võikarp. · Enne heinategu niideti ka küüniesine, kui küün oli, või lihtsalt kuhjaalune. · Enne heinamaale minekut tuli naistel loomad talitada. · Ühte lähkrisse pandi kali ja teise piim ning enne kella viit hommikul oldi minekuvalmis. · Kui heinamaa oli lähedal, tõi keegi kodustest hommikusöögi järele. Selleks oli kartul silguga. Heinateo käik
Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tagajärjel on ökosüsteemis hiljuti moodustunud. Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka.See võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.Seda toodetakse näiteks küttepuust, õlgedest, heinast ja sõnnikust.Töödeldud biokütused on tuntud biodiislikütusena, bioetanoolina ja puiduhakkena.. Biokütuse toorainet võib saada metsaraie, võsaraie, heinateo, roolõikamisega energiavõsa ja energiaheina, õlitaimede põllumajanduslikul kasvatamisel Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse teisi aineid juurde.Biokütuse põlemisel ei vabane atmosfääri uut süsihappegaasi vaid vabaneb ainult see mida organism oli juba oma kasvamisel omandanud. Seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust. Hüdroenergia.
puistut. · Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi. · Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. · Puisniitude liigirikkus on tunduvalt kõrgem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. Ajaloost · Puisniidud hakkasid Eestis tekkima u. 4000 aastat tagasi seoses karjakasvatuse levikuga. · Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. · Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. · Oma kõrgajal katsid niidetavad ja karjatatavad puisniidud ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. · Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud tuhat korda. Laelatu puisniit · Laelatu puisniidul on teadaolevalt nii Eesti kui ka kogu Põhja Euroopa
· Regilaulu lauldakse(esitusviis) üksiklaul, kahelaul, kahe koori laul. · Regilauludes pille ei kasutata. · Regilaul on valdavalt ühe häälne, mitmehäälset laulu harrastati (kus?) Lõuna-ja Kagu Eestis. · Regilaulul pole teada kindlaid rütme. · Rahvalaulud on edasi kandunud tänapäeva. 2. Nimeta regilaulude liike a) töölaulud (5) - karjaselaulud, lõikuslaulu, künni-ja külvilaulud, heinateo, õitsilaulud. b) perekondlike tähtpäevadega seotud laulud (3) - vaeslapselaulud, orjalaulud. c) kalendritähtpäevade laulud (5) - pulmalaulud, matuseitkud, mardi- ja kadrilaulud. d) muud laululiigid (3) kiigelaulud, lastelaulud, mängu-ja tantsulaulud. 3. Mille poolest erinevad kiigelaulud teistes regilauludest? Regilaule lauldi ühetaolise rütmiga, aga kiigelaule kiikumise rütmiga. 4. Millistes piirkondades on regilaulude laulmise traditsioon
Puisniidud Puisniit on puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidus võib leida kaske, haaba, tamme ja ka üksikuid kuuski. Põõsastest võib näha seal sarapuud. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Koos hobuniidukite ja traktorniidukite kasutuselevõtuga ning sellele järgnenud intensiivpõllumajanduse perioodile asendusid puisniidud lagedate (puude ja põõsasteta) heinamaadega. Arvestades sellega, et puisniidud on Eestis haruldasemad leidub seal enim taimi ühe ruutmeetri kohta. Lisainfot: http://www.keskkonnaamet.ee/lk100/index.php?id=11360
on, ulatub sajani. · Setude tähtpäevad on oudakei (märtrina surnud Püha Jevdokia mälestuspäev, 1.märts), alaksei (vaga Aleksiose mälestuspäev, 17. märts), nahtsipäev (märter Anastasia mälestuspäev, 29. oktoober), sügisene jüripäev (Kiievi Georgi kiriku sissepühitsemise päev, 26. november) jpt. · Kevadine nigulapäev (9. mai)on õigeusu alal oluline kevadkülvipäev. · Heinamaarjapäev (2. juuli) oli heinateo orientatiir ja rukki- ehk külvimaarjapäev (15. august) rukkikülvitähtpäev. · Hoolimatta kiriku suunavast mõjust pole osa kirikukalendri tähtpäevi rahva seas vastuvõttu leidnud ega iseseisvat tähendust omandanud. Kõrvale on jäetud need , milleks puudus sisemine vajadus. 6 KULTUURIKONTAKTID. · Saartel ja Loode-Eestis on tuntud paavlipäev (25. jaanuar), talve poolitaja.
Loomakasvatuse osakaal oli üpris tagasihoidlik. Loomapidamiseks oli vaja suuri karjamaid, põldudeks tehtud uudismaad ei tahetud aga enam raisata. Ajapikku hakati siiski ka loomakasvatusele suuremat tähelepanu pöörama: Inglismaal tegeldi rohkem lamba-, Saksmaal seakasvatusega. 4. Kokkuvõte talupoegade elust Keskaegsed talupojad elasid vaikestes kulades, mille umber laiusid põllud. Pakilisi toid tegid kulaelanikud üheskoos. Näiteks suvise heinateo või viljalõikusega ei saanud venitada, sest halb ilm võis kergesti kogu saagi rikkuda ning tagajärjeks oli ikaldus ja talvine nälg. Talvel oli aega rohkem, siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu järgmiseks suveks. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku. Vahel juhtus kulla mõni randkaupmees või palverändur, kellelt sai siis kuulda mujal toimunust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi
aastat tagasi. Ulatuslikum karjakasvatus levis Eestisse umbes 4000 aasta eest ning oletatavasti suurenes samal ajal märgatavalt ka puisniitude pindala. Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. (PKÜ, puidniidud) Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Koos hobuniidukite ja traktorniidukite kasutuselevõtuga ning sellele järgnenud intensiivpõllumajanduse perioodile asendusid puisniidud lagedate (puude ja põõsasteta) heinamaadega. (Vikipeedia, puisniit) Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine
Heinategu on ilmselt vanim rohusöötade konserveerimisviis. See põhineb niiskussisalduse vähendamisel alla 17-18%, millega seiskub mikroorganismide ja seente aktiivne elutegevus. Ennesõjaaegsetes taludes olid hein ja põhk veiste põhilised söödad, kuid juba siis tehti taludes algust ka silo valmistamisega, sest silotegemisel saab heintaimi koristada vanemas arengufaasis, toitainetesisaldus on kõrgem ja seeduvus parem. Ka ilmastik mõjutab silo tegemist vähem kui heinategu. Heinateo eelisteks on selle lihtsus, väiksem tehnikavajadus ja veoste kaal, samuti on tagasihoidlikumad nõuded säilituskohtadele ja kasutamisele. Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb. Hea heinategemise aeg on lühike, praktiliselt juuni kolmas dekaad. Varasel kevadel võib see alata ka enne. Varem saab sellist rohtu küll sileerida, kuid säilituskuivaks kuivatamine on
kultuurrohumaad. 6. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad. 7. Puisniidud Puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks heinamaadeks Eestis. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis näiteks Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on Laelatu puisniit, Nedrema puisniit, Tagamõisa puisniit, Vahenurme puisniit, Koiva puisniit, Allika puisniit jt. Neist suurim on Nedrema puisniit. 8. Rannaniidud
Ema ja isa ei riielnud ka omavahel. Ema lahendas nende tülid vaikselt ja isa ei saanudgi kõigest teada. Kuna nad elasi maal, siis maalaste päevad olid tihedad ja töörohked. Läksid kõik neljakesi rivis viljapõllule ohakaid torkima. Lisaks põllutööle olid kahekaupa köögis abiks. Samuti käisid meiereis hobusega piima viimas. Meierei oli kolme- nelja kilomeetri kaugusel Esnas. Neil oli alati puhas ja rasvarikas piim. Suur töö oli neil ka heinategu, mis oli väga raske. Heinateo järel hakkas vilja koristus. Ka see töö ei olnud neil kerge. Pärast seda hakkas kartulivõtmine. Sügisel oli palju vihma ja oli porine. Kartulikorv oli neil raske. Nende ülesanne oli ka loomi toita ja kantseldada. Virve õppis lüpsmise ära, kui oli kuue aastane. Kui kõik tööd tehtud, siis oli aeg alles õppimiseks. Kirikus käidi ka. Kirik asus viie kilomeetri kaugusel Peetris. Kodu oli neil suur. Neil oli suur sisehoov, kus lapsed mängisid. Aias oli ligi sada õuna- ja ploomipuud
väljalaskmisel loomadele alleshoitud jõululeib või vastlapäeval tehtud ja hoiule pandud leib. Igale loomale anti tükk leiba, et loomad oleksid aasta läbi söönud ja sigiksid hästi. 23. aprill (jüripäev) Uuemal ajal lasti kari välja tavaliselt jüripäeval. Nii tähtsal päeval küpsetasid perenaised karjalapsele tema meeleheaks ja karjale õnneks väikese leivakaku. Kaku keskele vajutatud lohku suruti poolest saadik terve muna. 25. juuli (jaagupipäev) Tähistab heinateo lõppu ja rukkilõikuse algust. Lõikusaja alguse tõttu küpsetati jaagupipäeval uudseleiba. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles. Sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 29. Jõululeivad Jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Traditsioonilised jõululeivad tehti enamasti hapendatud rukkijahust. Jõululeib võis olla mõne looma kujuline, kuhikuga
pärast. Ohustavad oma olemasoluga kohalike liikide areaali ja arvukust, senist koosluste struktuuri ja tasakaalu ning energia- ja aineringet. 5. Mis on puisniit? (teke, väärtus, levimus Eestis) Puisniit on regulaarselt niidetava heinamaaga puistu. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Taimestiku väikeseskaalalise liigirikkuse poolest on Euroopa puisniitude kooslused ühed maailma liigirikkaimad. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis teiste seas Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on näiteks Laelatu puisniit ja Nedrema puisniit. 6. Mida tähendab `platvorm' (geoloogilise terminina)
kehtis puuviljade söömise keeld selle ajani kiriku juures saak õnnistati hingede mälestamine rukkikünd Söök/Jook: mesi 10. august- lauritsapäev Laurentsius Kombed: Seotud tulega Kuusalau legend Esimene värske kartul Heinateo lõpp Tuletegemise keeld Kurgede äralend Töö keelud: Põllutööde keeld 15. august- rukkimaarjapäev Neitsi Maarja surma- ja taevamineku pühapäev Kombed: Kaeti laudu surnud esivanemate hingedele 24.august- pärtlipäev Sügise algusaeg Kombed: Kosjas käimine
kirikukalendris Ristija Johannese mälestuspäevaga, tähistatakse 24. juunil. Selle püha tähistamise kombetalitused pärinevad põhiliselt ristiusueelsest ajast ja on kõigil Euroopa rahvastel valdavalt sarnased püha peetakse öösel, süüdatakse lõkked, lauldakse, tantsitakse, hüpatakse üle lõkke, punutakse pärgi ja korjatakse taimi. Eesti rahvakalendris on jaanipäev tähtsaim suvine püha. Tähistati kevadtööde ja noorte lõbutsemisperioodi lõppu ning heinateo algust. Rahvausundi järgi põlevad jaaniööl rahaaugud ning õitsevad sõnajalad. Sõnajalaõite leidmine arvati toovat suurt õnne. Jaanipäeval mängiti rohkem õuemänge, kuna tegu on suvise pühaga ning ideaalis peaks ilm sel ajal olema väga hea. Üheks mänguks, mida tihti mängiti, oli ,,Jaan on haige". Mängijad jaotatakse kahte võistkonda ning need omakorda peavad seisma üksteisest eemal. Ükshaaval
sõprade ja perekonna seltsis. Jaanipäeva paiku õitseb kogu loodus ennastunustavalt ning pikad päevad ööle ruumi ei anna. Päike loojub hilisõhtul ja ööd päris pimedaks ei lähegi, maad katab vaid videvik. Sellest päevast hakkavad ööd taas pikemaks ja päevad sammhaaval lühemaks minema. Traditsioonid ja kombed Nõnda nagu kõlab kuulus viisijupp "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi", tähistab jaanipäev maarahva jaoks suvise heinateo algust. 23.juunil ehk jaanilaupäeval ükski eestlane siiski töötegemisele ei mõtle. . Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituli ongi paljude eestlaste jaoks jaanipäeva keskmeks, mille jaoks juba pikalt ettevalmistusi tehakse. Traditsiooniliselt kasutatakse ära kogutud puud ja kasutusest läinud puuesemed
konkureerivad kohalike liikidega nii elupaiga kui ressursside pärast. Ohustavad oma olemasoluga kohalike liikide areaali ja arvukust, senist koosluste struktuuri ja tasakaalu ning energia- ja aineringet. 5. Mis on puisniit? (teke, väärtus, levimus Eestis) Puisniit - regulaarselt niidetava heinamaaga puistu. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis teiste seas Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on näiteks Laelatu puisniit ja Nedrema puisniit. 6. Mida tähendab ‘platvorm’ (geoloogilise terminina)? Platvormid - tektooniliselt stabiilsed ning reljeefilt madalad vähese liigestatusega alad.
liikidega nii elupaiga kui ressursside pärast. Ohustavad oma olemasoluga kohalike liikide areaali ja arvukust, senist koosluste struktuuri ja tasakaalu ning energia- ja aineringet. 5. Mis on puisniit? (teke, väärtus, levimus Eestis) Puisniit on regulaarselt niidetava heinamaaga puistu. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks ja enimlevinud heinamaadeks Eestis. Taimestiku väikeseskaalalise liigirikkuse poolest on Euroopa puisniitude kooslused ühed maailma liigirikkaimad. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis teiste seas Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on näiteks Laelatu puisniit ja Nedrema puisniit. 6
seltsi laulupeolt oli vist kõrvaldatud kiriklik osa, sellepärast tegi Jannsen hoiatuse Eesti laulupeo suhtes, kui see toimuma peaks: ,,Siis on iseenesest mõista,et niisugune pidu ilma jumalateenistuseta ei või alata." Ja algusest peale olevat selge olnud, et massikontsert võib toimuda ainult lageda taeva all, mis märtsis poleks kuidagi võimalik olnud. Nõnda oli ainuke sobiv aeg varane suvi, juuni keskpaik, kui talutöödes tekib pärast külvi lõpetamist ja enne heinateo algust lühike vaheaeg, mis võimaldab põllumehel mõneks päevaks kodust lahkuda. Samuti sobis koolmeistritele varasuvine aeg kõige paremini. Muusikalised ettevalmistused Kuna laulude õppimiseks jäi äärmiselt vähe aega ja kooride keskmine tase ei saanud olla kõrge, siis ei võidud kavasse võtta kõrget kunsti, vaid valiti kergemad, aga komitee arvates ometi sündsad, lõbusad viisid, mis pidid olema suures kooris hõlpsamad kokku laulda, ja
Katsuti rammu. Esialgu oli tugevaim Pearu sulane, kuid kui ta Andresega vastamisi oli, siis võitis Andres ta mitmel korral üsna lihtsalt ära. Samuti tegi ta Pearu sulase kaika veoga naerualuseks. VII Andres tutvus ümbruskonnarahvaga ning arutati sõnnikuveoplaane. Käidi naabritel abis. Andresele oli see esimene sõnnikuvedu Vargamäel. Peale sõnnikuvedu oli veesõda. Märgati, et Pearu sulane Kaarli ja Andrese tüdruku Mai vahel on midagi. VIII Saabus heinateo aeg. Perenaine oli rase, kuid rabas siiski justkui mitme eest tööd teha. Kunagi oli Vargamäe nimeks olnud Kuusiku. Nimi tuli sellest, et Kuusiku peremees käis sulasega Kuusiksaarel salaja kuuski lõikamas, kuid jäi ükskord mõisnikule vahele. Sellest ajast peale hakatigi seda kohta kutsuma Vargamäeks. Hiljem jagati ala Eespereks ja Tagapereks. Rahva suus kutsuti kohti sageli Oruks ja Mäeks. IX Koristati vilja ja kartuleid
Hispaania ja Flandria (tänapäeva Belgia). Loomakasvatuse osakaal oli üpris tagasihoidlik. Loomapidamiseks oli vaja suuri karjamaid, põldudeks tehtud uudismaad ei tahetud aga enam raisata. Ajapikku hakati siiski ka loomakasvatusele suuremat tähelepanu pöörama: Inglismaal tegeldi rohkem lamba-, Saksmaal seakasvatusega. 4. Kokkuvõte talupoegade elust Keskaegsed talupojad elasid vaikestes kulades, mille umber laiusid põllud. Pakilisi toid tegid kulaelanikud üheskoos. Näiteks suvise heinateo või viljalõikusega ei saanud venitada, sest halb ilm võis kergesti kogu saagi rikkuda ning tagajärjeks oli ikaldus ja talvine nälg. Talvel oli aega rohkem, siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu järgmiseks suveks. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku. Vahel juhtus kulla mõni randkaupmees või palverändur, kellelt sai siis kuulda mujal toimunust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi
Heinategu on ilmselt vanim rohusöötade konserveerimisviis. See põhineb niiskussisalduse vähendamisel alla 17-18%, millega seiskub mikroorganismide ja seente aktiivne elutegevus. Ennesõjaaegsetes taludes olid hein ja põhk veiste põhilised söödad, kuid juba siis tehti taludes algust ka silo valmistamisega, sest silotegemisel saab heintaimi koristada vanemas arengufaasis, toitainetesisaldus on kõrgem ja seeduvus parem. Ka ilmastik mõjutab silo tegemist vähem kui heinategu. Heinateo eelisteks on selle lihtsus, väiksem tehnikavajadus ja veoste kaal, samuti on tagasihoidlikumad nõuded säilituskohtadele ja kasutamisele. Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb. Hea heinategemise aeg on lühike, praktiliselt juuni kolmas dekaad. Varasel kevadel võib see alata ka enne. Varem saab sellist rohtu küll sileerida, kuid säilituskuivaks kuivatamine on
peab olema üheksat liiki. Teine oluline nõue: pärg tuleb pähe panna ristteel ja kesköötunnil. Kolmas: pärast seda ei või kellegagi kõnelda ega ka tagasi vaadata. Neljas: pärg tuleb ööseks peapadja alla panna. Eesti Rahvaluule Arhiivis on rohkem kui üks teade selle kohta, et unes nähti isikut, kellega hiljem tõepoolest abielluti. Juuli on heinakuu, august lõikuskuu Juulikuu tähtpäevadest on enamus seotud heinategemisega. Kõige olulisem heinateo algustähis oli jaanipäev, kuid mõnel pool alustati heinategu heinamaarjapäeval (2. juuli), mõnel pool aga oli heinategemine sel päeval keelatud. Keelupäevi oli teisigi ja keelu põhjendused samuti erinevad. Siin on mõned kirjapanekud. Peetripäeval (29. juuni) jäetakse heinakuhi tegemata, sest selle kuhja pihta, mis peetripäeval saavat tehtud, löövat pikne tulega. (Karula) Heinamaarjapäeval ei või heina teha, sest siis tuleb kas endale või kariloomadele õnnetust. (Kuusalu)
annaabi.ee 
