Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hallhüjes". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hüljes, hallhüljes, eluviisiga, hülgeliik, imetaja, kehapikkus, suuremalt, asustav, jagatav, leviala, armastab, emasloomad, nõudlik, kevadeti, kudema, malusi, isaste, emased, koonu, karvastik, kemikaalid, jaolt, sigimine, sünnitab, poega, veebruarist, jahipidamine, kantud, jahtimine, salaküttimine, vihasedHallhüljes Riko Kaspar Madisson Viimsi Keskkool 6A klass SISUKORD 3. Sissejuhatus 4. Kirjeldus 5. Levik, elupaik 6. Toitumine 7. Sigimine 8. Areng 9. Ohustus ja kaitse 10. Kokkuvõte 11. Kasutatud materjalid 2 ´ SISSEJUHATUS Hallhüljes (Halichoerus grypus) on Atlandi ookeani põhjaosa asustav liik, mis leviku alusel on jagatav kolmeks asurkonnaks. Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. 3 KIRJELDUS Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210330 cm
Nende loibadel on tugevad küünised. Kõrvalesti neil ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaaugud. Hülged elavad külma- ja parasvöötme merede rannavees ja mõnes järves. Eestis on hülgeid kahte liiki (väga harva ka randalhüljes). Nad kasutavad oma vuntse kalade ujumisjälgede ajamiseks. Hallhüljesrändab ringi vaata, et tervel Läänemerel, kuid naaseb koduvetesse poegimise ajaks. Välimus Hallhüljes on võrdlemisi suur loom. Isaste kehapikkus on 165-260 cm, mass umbes 300 kg. Emased on pisut väiksemad, kehapikkus 155-190 cm, mass 150-200 kg. Koon on neil pikk ja sirge, sõõrmed on väga suured ja asuvad lausa koonu juures. Karvastik on suuremalt osalt hall. Toitumine Hülged toituvad peamiselt kaladest, keda nad püavad kuni 70 meetri sügavuselt merest. Võib süüa ka kaheksajalgasid ning homaare. Keskmine päevane toidukogus on 5 kg, kuid
Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährk. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti arvukates siseveekogudes kohtame saarmast, ondatrat ja kobrast. Läänemeres elavad hallhüljes ning viigerhüljes. K Saarmas - Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette. Nad võivad kasutada ka teiste loomade poolt kaevatud urge, mis asuvad veekogu ääres. Ujub ja sukeldub hästi. Tavaliselt veekogust eriti kaugele ei lähe (Eesti Selgroogsed).
Protsess on aga sedavõrd aeglane, et täielik veevahetus toimub ümbes 30 aastaga. Sellest tulenevalt on Läänemeri reostustega kergelt haavatav, eriti kui arvestada, et merd ümbritseb 9 riiki. Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres jõudnud tekkida endeemseid loomaliike. Läänemeri on noor meri ning tema mageduse tõttu vähese liigirikkusega. Ka mereimetajate liike on Läänemeres vähe. Hülgeliike on kolm: hallhüljes, viiger ja randal. Suuri vaalalisi ei esine. Ainuke alaliselt Läänemeres elav vaalaliik on pringel. Just neid nelja liiki kirjeldan pikemalt. Pringel Pringel (Phocoena phocoena) on ainus läänemeres elutsev vaalaline. Põhjapoolkera meredes on ta laialt levinud, ka Läänemeres oli pringel veel sada aastat tagasi üsna tavaline, kuid umbes viiskümmend aastat tagasi jäid need loomad Läänemere põhjaosas harvaks ja täna kohtame neid valdavalt eksikülalistena
.............................................4 Levila ja alamliigid..............................................................................................................................4 Alamliigid............................................................................................................................................4 Hülge liigikirjeldus.............................................................................................................................5 Audru hüljes kolib Äntu kalade kõrvale............................................................................................. 7 Viigerhüljes.........................................................................................................................................8 Hallhüljes ........................................................................................................................................... 9 Vaenlased..............................................................
Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu selgus uuringust, mis tehti Uuralis. Euraasia ilvese põhitoit on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Seoses metskitsede arvu vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid. Toitumise osas on ilvesele suurim konkurent hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus elab palju hunte, seal on ilveseid vähe. Jahipidamisviis - Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu. Ilvesed eelistavad käia alati mööda samu radu ja jahtida kindlal alal. Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal
põhjenduseks. Summaarne looduskaitseväärtus: liikide (floristiline, faunistiline, mükoloogiline), koosluse, maastiku 4. looduskaitselised väärtused ja nende hindamine Ökosüsteemid: 1. looduslikkus 2. mitmekesisus 3. esinduslikkus 4. haruldaste liikide olemasolu 5. endeemid 6. mahukus, piisav leviala 7. kultuurilooliselt väärtustatud Maastikud: 1. haruldus 2. kordumatus 3. esinduslikkus 4. looduslikkus 5. esteetilisus 6. kultuuriloolisus Looduskaitseväärtuse hindamine: 1. kõrge looduskaitseväärtus 2. keskmine looduskaitseväärtus 3. väike looduskaitseväärtus 0. looduskaitseväärtuseta 5
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
