Gulliveri Reisid - kokkuvõte (9)

GULLIVERI REISID
Jonathan Swift
Arst ja meresõitja Lemuel Gulliver võtab ühtekokku ette neli reisi: Liliputimaale ja Brobdingnagi, vastavalt kääbuste ja hiiglaste juurde, lendavale saarele Laputa ja lõpuks tarkade hobuste hiihnhmide maale. Kõigis neis muinasjutulistes maailmades leiab Gulliver eest hästi väljakujunenud tsiviliseeritud ühiskonna, kus temasse kui võõrasse suhtutakse kas kui koletisse või naljakasse kurioosumisse. Liliputtide juures on Gulliver mägiinimene, keda kõik ta määratu jõu pärast kardavad. Leebusega saavutab ta kiiresti kääbuste poolehoiu. Ta kutsutakse õukonda, saab kuninga soosingu osaliseks, ja kui läheneb vaenulik sõjalaevastik, saab Gulliverist võõrustajate päästja. Gulliveri vastu ei saa isegi terve armee . Ohtlikum on aga kangelase külaskäik hiiglaste maale. Brobdingnagis on Gilliver pöialpoiss, kes peab iga kassi ees hirmu tunda. Olles vaid sõrmepikkune, on ta täielikult hiiglaste meelevallas ja paneb end maksma ainult tänu osavusele ja nutikusele.
Just mäng suuruse ja väiksusega oli põhjuseks, miks Gulliverist sai kiiresti laste lemmik. Asjade suhtelisust , võimu ja jõuetuse vaheldumist ei ole võimalik lihtsamini ja piltlikumalt kujutada. Aga kirjeldus sellest, kuidas liliputid otsivad Gulliveri taskutes ja leiavad kammi, "omamoodi masina, millest ulatuvad välja kakskümmend vaia", või kuidas hiiglaste kuningas asetab külalise õrnalt peopesale ja laseb tal jutustada lugusid Inglismaalt, võlub ka täiskasvanuid. Reeglina piirduvad lastele mõeldud väljaanded nende kahe seiklusega, sest järgnevad külaskäigud Laputa saarele ja tarkade hobuste juurde ei kulge nii kenasti ja lastele sobivalt. Lendaval saarel valitseb korrumpeerunud kuningas, kes teisi maid õhust hirmu all hoiab. Hiihnhmid on aga targad ja õilsad nelijalgsed. Nad elavad peaaegu ideaalses riigis, kus valitseb headus ja õiglus. Kõik v]ikski olla täiuslik, kui poleks hobuste orje jähuusid, vastikuid ja ainult oma tungide rahuldamisele andunud olendeid. Jähuud – need on inimesed. Gulliver on nende vaimsest ja moraalsest allakäigust nii masendatud, et ütleb tagasi pöördudes oma liigikaaslastest lahti ja tunneb end hästi ainult hobusetallis.
Põhijoontes kasutas Jonathan Swift "Gulliveri reise" kavandades üht kaasaegset kirjanduslikku eeskuju. 1719. aastal ilmus Daniel Defoe sulest romaaniajaloo esimene bestseller " Robinson Crusoe ". Gulliver maabub nagu Robinsongi juhuse tahtel võõrasse paika. Ta satub merehätta, jäetakse saatusehooleks ja peab kodumaast kaugel ihuüksi hakkama saama.
Siiski ei olnud Swiftil kavas kirjutada mitte üksnes põnev romaan, mis lõbustab lugejaid kummaliste maailmadega. Gulliveri elamused peegeldavad ja kommenteerivad 18. sajandi alguse Inglismaa poliitilist ja sotsiaalset olukorda. See oli murranguline ajastu. Pärast 1688.-1689. aasta revolutsiooniga kaasnenud segadusi kujunes välja poliitiline avalikkus parlamendi ja parteidega, kes võitlesid omavahel mõjuvõimu pärast. Ajalehtedes ja ajakirjades vaieldi ja intrigeeriti. Iroonia ja satiir olid kõrges hinnas . Ja keegi ei osanud kirjutada vaimukamalt ja pilkavamalt kui Jonathan Swift. Poeetiline külg teda seejuures ei huvitanud, ta tahtis vaid sekkuda ja rünnata, osutada ebakohtadele ja neid parandada. Temast sai esimene poliitilise partei pressiesindaja. Kaasaegsete kirjelduste järgi tema mõjuvõim üha kasvas. Aga poliitiline ladvik maksis Swiftile kätte. Riigiametit, mille poole Swift visalt püüdles, ta ei saanud. Talle anti mõista, et ta on kõigest vilets iirlane, kel ei ole kõrget seisust ega varandust. Pärast kodumaale naasmist asus küllalti austusväärset kiriklikku ametit pidav, aga kibestunud Swift vasturünnakule. Üha õelamates satiirides piitsutas ta impeeriumi kurnajalikku Iirimaa -poliitikat. Kõik kirjutised ilmusid anonüümsetena, kuid kõik teadsid, kes oli nende autor. Swiftist sai mõjukas poliitiline figuur , Briti ametivõimud värisesid ta ees. Iirlased austavad Swifti kui rahvuslikule eneseteadvusele aluse panijat tänaseni.
"Gulliveri reiside" kirjutamise ajal oli Swifti kuulsus haripunktis. "Gulliveri reisid" on midagi enamat kui Inglise elukorralduse suurepärane kriitika. Päevapoliitika naeruvääristamise kõrval õnnestus Swiftil luua üks kõigi aegade jõulisem mõistujutt võimuihast, upsakuses, fanatismist, alatusest ja inimloomusest. Gulliveri fantastilised reisid juhivad ta inimhinge kuristikesse, mis näivad grotesksete perspektiivide tõttu veelgi sügavamatena. Selleks, et Swifti kriitilist filosoofiat mõista, tuleks tingimata lugeda romaani lühendamata versiooni. "Gulliveri reiside" populaarsus laste unejutuna poleks Swiftile kindlasti meeldinud. Ta ei osanud laste ja noortega midagi peale hakata. Olles ise alles noor inimene, koostas ta "Mõistliku elukorralduse reeglid", mille üks esimesi punkte oli: "Lapsi minu lähedale mitte lasta."