Baudelaire'i erootiline luule oli kujundeis julgeim kui ühelgi teisel prantsuse poeedil, samas hämmastasid need kujundid oma täpsuse ja peenusega. Neid inspireeris tema vahekord mulatitar Jeanne Duval`iga (,,Must Veenus" ja seejärel mõnede teiste daamidega (tsüklid ,,Valgest Veenusest" ja ,,Roheliste silmadega Veenusest"). Nii võisid Baudelaire`i erootilistes luuletustes maine kirg ja nauding luua elutäiuse illusiooni, mille luuletaja aga tihti ise kohe lõikus groteskse või iroonilise madalduse teel, näidates elutäiuse mandumist roiskumiseks, lagunevaks ihuks (,,Vampiiri metamorfoosid"). Pärast ,,Kurja lillede" esikväljaannet muutus Baudelaire aktiivsemalt kriitiliseks ühiskonna suhtes. Tema kunstikriitilised esseed äratasid laia tähelepanu ja tagasid talle esteetilise autoriteedi. Postuumselt ilmus ,,Luuletusi proosas" (1869, e. k. 1930 "Väikesed poeemid proosas").
6. Maalis venitatud figuurid, otsitud poosid; Voysey, Day, Mackintosh, Vekde, Hodler, Klimt(kasutas kalliskive ja kullalehe tükikesi), Mucha, Gaudi Eestis: Raud, tassa graafikas ja raamatukujunduses Arhidektuuris: 1. Soomes: Lindgren, Saarinen 2. Pererburg: Vassiljev, Bubõr 3. Eestis: Burmansen, Hellat, maalis Triigi, Mägi Muusikas taotles juugend sünteesi teiste kunstiliikudega. Iseloomulikuks sai ürgne loodusetaju, groteskse fantastilise ja ritualsuse püüdlus, rütmi intensiivsus, värvikas teatraalsus. Debussy, Sibelius, Eestis: Tobias, Saare, Tamberg
ÜRGAEG Kiviaja inimesed andsid kunstipärase välimuse oma igapäevastele tarbeesemetele- savinõudele ja kivist tööriistadele, kuigi selleks mingit praktilist vajadust polnud. Üheks kunsti tekke põhjuseks peetakse inimese tarvet ilu ning loomisrõõmu järele, teiseks aga tolleaegset usundit. Viimasega seostatakse just kauemaid kiviaja kunstimälestisi- koopamaale, samuti kivisse kraabitud joonistusi, millega kaeti maa-aluste koobaste seinu ning lagesid. Tolleaegsed inimesed uskusid maagiat- seda, et piltide ja kujudega saab mõjutada tegelikkust. Arvati, et kui näiteks noolega haavata joonistatud jahilooma, siis juhtub hiljem jahil päris loomaga sama. Koopamaalide maagilisest tähendusest räägib seegi, et nad tehti kõige pimedamatesse koopasoppidesse, kus nad mingil juhul ei saanud olla tavaliseks silmarõõmuks. Tõetruud ja loomulikud teosed. Piisonid, põdrad, harvem inimkujud. MESOLIITIKUM Lihtsustatud, skemaatiline. NEOLIITIKUM Kiviarhitektuur...
Kuigi Leonardo da Vincile on ette heidetud, et analüüsiv mõistus röövis tema loominguliselt fantaasialt soojuse ja et tema pliiats on vahe nagu skalpell, külm ja kiretu, saavutas kunstnik hiljem oma maalides terviklikkuse ja lihtsuse tänu joonistustele. Leonardo da Vinci kujutas oma visanditel inimese anatoomiat (anatoomia tundmaõppimiseks lahkas ta üle 30 laiba). Kindla käega on ta joonistanud emaihust eemaldatud loote. Visandeid-karaktereskiise leidub igast inimeast - noormehest groteskse vanameheni. Leonardo da Vinci joonistas tugevaid hobuseid, tegi maastikuvisandeid udust, vihmast, katastroofinägemusi veekeeristest. Teda võlus vee ürgne jõud. Leonardo da Vinci kirjutas: "Vee voolamine muudab maa palet ja sisemust. Veed purustaksid mäed, täidaksid orud ja teeksid maakerast täiusliku kera, kui vaid saaksid." Leonardo da Vinci suri 1519. aastal, legendi järgi Prantsuse kuninga käte vahel Looming Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse
laulnud Silvi Vraidiga. Järgmine lavateos "Ohver" (1981, A. Tolstoi jutustuse "Siug" ainetel) on palju tõsisem teos, milles leidub tugev annus groteski. Groteski ja absurdi piiril balansseerib ka ooper "Süda", mis esietendus "Estonias" 1999. aastal ( libreto autoreiks helilooja tütred Kirke ja Maarja Kangro). Palju lopsakat huumorit oli ka 1998. aastal ettekandele tulnud töötluses Karl August Hermanni lauleldusest "Uku ja Vanemuine", millele Kangro omalt poolt lisas groteskse laulumängu "Uku ja Ecu" (Leelo Tungla tekst). Oma töötluses säilitas Kangro Karl August Hermanni laulumängu "Uku ja Vanemuine" (1908) algse teksti ja meloodiad, kuid lisas sellele uue orkestri partituuri täis vaimukusi ja vihjeid. Kangro lauleldus "Uku ja Ecu" kasutab suures osas samu tegelasi kui Hermann, neile on vaid lisatud mõned uued "jumalad", nagu Ecu ja Natu. See groteskne lugu peegeldab 20. sajandi
I 1887 23. III 1953 ) Sündis Tartumaal. Töötas apteekrina nii Peterburis, Tartus. Alates 1921. aastast vabakirjanik Tartus. Pöördeliseks kujunes 1912. aasta. Sai ergutusauhinna lustimängu "Pildikesed Paunverest" eest. Pärast edukaid esikteoseid kujunes Esimese maailmasõja eelõhtu Lutsule kirjanduslikult viljakaks. Lutsu kirjanduslikus produktsioonis on valitseval kohal jutustav proosa. Aastail 1908 1909 avaldas Luts kümmekond lühipala ja följetoni. Groteskse jutulõnga arendamise kõrval avaldas Luts sentimentaalseid, valuleva sisuga proosapalu. Koolipõlvemälestuste kunstilisse vormi valamise idee tekkis Lutsul 1907.aastal. Memuaariline aluspõhi tingib autori suhte koolielu argipäevaga ja kõigi sellesse kuuluvate pisisündmustega. "Kevade" köidab Lutsule omapärase huumoriga, karakteritest väljakasvavate koomiliste situatsioonidega. Huumoriprisma läbi on nähtud kogu õpilaspere. "Kevades" kasutatakse karakterite kontrastsuse võtet.
Graafika: Jacques Callot: Nooruses töötas Roomas ja Firenzes, teenis ka Medicite õukonnas. Hiljem tuli Prantsusmaale tagasi. Callot loob uue graafikatehnika ofordi, mis kujuneb 17. saj. kõige populaarsemaks graafikatehnikaks. = Vaskplaadi katmine erilise lakigakraabitakse sellesse kihti kujutissöövitatakse happesvõetakse lakk maha ja trükitakse. Callot on mõjutanud Euroopa graafikat oma groteskse loominguga. Kujutab palju veidraid tüüpe ja ebatavalisi teemasid. Teda on oma töödes matkinud kuulus 19. saj hispaania kunstnik Goya. Itaalia-aastatel on Callot kujutanud oma töödel Commedia dell` arte tegelasi, keskne oli noorte armastajate teema. Callot` üks seeria on pühendatud küürakatele ,,Mitmesugused küürakad". Kõige tuntum graafiliste lehtede seeria sünnib Prantsusmaal ,,Suured sõjakoledused". See kujyab 30-
1970. aastail pääses taas rohkem mõjule traditsioonilisem suund (Olev Subbi, Aili Vint, Malle Leis), mis arenes kohati fotorealismini. Eesti heliloomingusse jätsid olulise jälje Gustav Ernesaks, Ester Mägi, Eino Tamberg, Veljo Tormis, Arvo Pärt jt. Vaatamata võimude jahedale suhtumisele jõudis Eestisse taas džäss ja nüüd ka rock- muusika. (PILT JOONISFILMIST) "Kutsu-Juku seiklusi" oli esimene Eestis valminud ja ekraanile jõudnud joonisfilm ehk animafilm. Tegemist oli groteskse lühifilmiga. Arvati, et naljafilmi (originaalkeelepruugis "trikkfilmi") tegelaskuju loomisel tootmisel võeti eeskuju Disney Miki-Hiirest. Juku ratsutab põrsaga, võitleb kurega, konnaga ja varesega, siseneb kännu ja raadiolainete kaudu põrgusse, kus näeb tantsivat luukeret ja tuldsülgavat draakonit. Filmikaadrite vahel on selgitavad tekstid. 1940. a peitis Aleksander Teppor filmi koopia okupatsioonivõimude eest Tartusse Eesti
Õigus" moodustavad eesti kirjanduskaanoni tuuma. Realismi pöördus ka Mait Metsanurk. August Jakobsoni romaanid, millest tuntuim on "Vaeste Patuste alev", esindavad eesti romaanikirjanduses naturalismi- kujutavad agulielu viletsust ja piiratust. 1920.-30. Aastatel naasis realistliku proosa juurde Oskar Luts ning küllaltki viljakalt ("Andrese elukäik"-vaese päritoluga ning tundliku hingega noormehe elluastumisest ning valusatest kokkupõrgetest ümbritsevaga). Groteskse humooriga vürtsitatud kriitiline olustikurealism annab Lutsu isikupärases esituses 1930.aastate proosa kaks tippteost- jutustused "Tagahoovis" ja "Vaikne nurgake". Lutsu loomingu esinudlikumaid valdkondi on ajavahemikul 1930-41 avaldatud 13 mälestusteraamatut, millele kuulub juhtkoht eesti kirjanduslikus memuaristikas. Mälestusliku koega teostest kerkib esile Tuglase "Väike Illimar", mis kujutab viieaastase Illimari erksa pilgu läbi Tuglase lapsepõlvemaad Ahja mõisa. 1920.-30
määral tavaks ja seaduseks, et pea miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne tõe püüdlus üldse aset võiks leida," kõlab tema esimene suur pettumus maailmas (või sõprades? või endas?). Ühekülgselt sünge ja pessimistlik vaade inimkonnale paneb hetkeks mõtlema, et kas tõesti me sellised olemegi? Jah, tuleb tunnistada et kirjeldusele vastavaid inimesi olen ka mina kohanud, kuid edasi mõeldes hakkab see üha enam tunduma groteskse liialdusena. Jääb mulje, et autori eesmärgiks olnud lugejad kohe alguses ära ehmatada? Või hoopis on ta elus hiljuti mõne suure vale(taja) tõttu valusalt haavata saanud, kuna pole salakavalust õigel ajal märganud ega ära hoidnud? Ütleb ta ju isegi et inimesed on nõrgad olevused ja valele üsnagi vastuvõtlikud: ,,Lisaks sellele laseb inimene läbi kogu elu endale öösiti unenägudes valetada ilma, et tema moraalitunne seda eales takistada püüaks."
a. juubelipidustusteks, kus see kõlas samuti Tauno Hannikaineni juhatusel. 1954.a. valmis Tubinal üks tema kõige väljapaistvamaid helitöid - VI sümfoonia. Tubin, kes elas tol ajal sügavalt läbi kommertsiaalse dzässmuusika levikut, kartis, et see võib hävitada klassikalise muusika põhiväärtused. Nende masendavate mõtete tulemusel valmis tal VI sümfoonia, milles on kasutatud dzässielemente ning kus kaasaegsete tantsude rütmid on omandanud groteskse väljenduslaadi. 1940-te aastate lõpus Tubina muusika ettekanded Eestis keelustati, sest keeldus tulemast Eestisse tagasi. Alles 1956.a. esitati Tallinnas Tubina V sümfoonia. 1959.a. tegi "Vanemuise" teater Tubinale ettepaneku "Krati" lavastamiseks, millega seoses Tubin taastas "Estonia" põlemisel hävinud "Krati" partituuri. 1961.a. astus Tubin Rootsi kodakondsusesse ning sama aasta lõpul külastas ta esmakordselt pärast Eestist põgenemist taas
päevad. Kuukalendri tundmist oli vaja edukaks tegelemiseks maagiaga. Astroloogial oli keskaegsetes teadmistes auväärne koht. Agraarkalendris tähistati igat kuud kindla maatööga. Ka näitas kalender ära feodaalrendi ja talupoegade kohustuste täitmise tähtaegu-need langesid tavaliselt kokku tähtsamate pühadega. Looduses toimuv vahetus tagab põhivajaduste rahuldamise. Kujutavas kunstis, kirjanduses ja folklooris, renessansiaja pidustustel ja karnevalidel esineb ,,groteskse keha" kujund. See on inimese-looma, inimese-taime kujutis, näiteks inimpeadega puud, jalgadega pead ja mitmekäelised olendid. Groteskne keha on individualiseerimata ja lõpetamata, pidevas ühenduses teda sünnitava ja uuesti neelava maaga. Selline maailmakäsitus sündis inimese suhtumisest loodusesse kui oma isikliku ,,mina" jätku. Veel ei olnud tekkinud vahendeid, mis oleks inimest looduse mõjutamisel abistanud ja teda selle rüpest eraldanud
1930.aastate alguse laadis, eriti vasegravüürides ja uuritsaga viimistletud ofortides on rohkem sugulust 17.-18.sajandi gravööridega kui kaasaegsetega. Õilis ja peen tehnika, nagu kunstniku üha rafineeritumaks muutuv stiilgi ühtaegu toovad esile ja tasakaalustavad ainestiku vulgaarsuse, rõhutavad kunstniku distantsi viimase suhtes. Võidutsev lihalikkus, meeleline kirg mängib Viiralti silmis kaasa ka vaimsete väärtuste loomisel, andes looja ekstaasile, ülevatele pürgimustele groteskse vajundi(monotüüpia ,,Skulptor"1927; monotüüpiad viiuldajast, 1931; ,,Maalija", 1931, ofort, vasegravüürr, jt.). Programmilistena mõjuvad kunstniku 1928.aasta ofordid ,,Seltskond" ja ,,Sööming", kus võtmekujundina esineb alasti lapsuke allakäinud tüüpide seas. Näib, nagu oleks 1920.aastate Viiralti areng pikk tee mäkke, mille tipuks on 1930.aastate alguse võimas töödekolmik ,,Põrgu", ,,Kabaree" ja ,,Jutustaja". Kunstniku kujutluslennu
Järgmine lavateos "Ohver" (1981, A. Tolstoi jutustuse "Siug" ainetel) on palju tõsisem teos, milles leidub tugev annus groteski. Groteski ja absurdi piiril balansseerib ka ooper "Süda", mis esietendus "Estonias" 1999. aastal ( libreto autoreiks helilooja tütred Kirke ja Maarja Kangro). Palju lopsakat huumorit oli ka 1998. aastal ettekandele tulnud töötluses Karl August Hermanni lauleldusest "Uku ja Vanemuine", millele Kangro omalt poolt lisas groteskse laulumängu "Uku ja Ecu" (Leelo Tungla tekst). Oma töötluses säilitas Kangro Karl August Hermanni laulumängu "Uku ja Vanemuine" (1908) algse teksti ja meloodiad, kuid lisas sellele uue orkestri partituuri täis vaimukusi ja vihjeid. Kangro lauleldus "Uku ja Ecu" kasutab suures osas samu tegelasi kui Hermann, neile on vaid lisatud mõned uued "jumalad", nagu Ecu ja Natu. See groteskne lugu peegeldab 20. sajandi
Ajalaulude kogus "Carmina burana"(1921) ründab Alle Eesti tõusikkodanlust ja kujutab revolutsiooni Venemaal; nendele motiividele resoneerivad autori isiklikud läbielamised. Pihitmuspoeemis "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" (1925) põimuvad mälestused noorusajast, revolutsioonilisest Petrogradist ning sõjajärgsest Tartust. Kriitiliste groteskide ja följetonide kogu "Lilla elevant" (1923) annab groteskse ja värvika pildi omaaegsest boheemlaskonnast. Kuigi Allest kujunes välja eesti kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid epigrammimeistreid, jääb tema kirjanduslik tuntus põhinema siiski 1920. aastate esimese poole loomingul. Jaan Kärner Jaan Kärner -- (1891-1958) luuletaja ja kriitik, kirjutanud ka näite- ja proosateoseid ning pikemaid käsitlusi kirjandusloost. Luuletusi ja artikleid hakkas ajakirjanduses avaldama 1906
argitarkus ja üldaktsepteeritud, on teisel ajal kummastav ja isegi veider. Argitarkuse juures aga on oluline mõista, et selleks, et kaks inimest saaksid mingitest asjadest ühte moodi arvata, peab see olema alati mingi kindla traditsiooni ja mõtteviiside tulemus - sellele hetkele eelneb ajalugu - seega võib tekkida küsimus, et millise konteksti mõttesüsteemi esindaja Leemet ikkagi oli ja sealt edasi, miks me tajume seda lugu traagilisena? Pakun sellele vastuseks võibolla pisut groteskse pildi ja kirjelduse, aga seda eelkõige selleks, et ilmestada neid võimalikke tõlgendusi, võibolla ka provotseerida. Niisiis, kõigepealt esitab lugejale ennast Leemet ise - sest tegemist on minavormis jutustatud looga, kus peategelane esitab mitte objektiivset vaadet asjadele, vaid nii nagu tema - kangelane, minajutustaja - seda näeb ja sellest aru saab. Ta kurdab, et on ajaloole jalgu, kuhugi nurka kopitama jäänud igand. Viimane. Aga, tekib küsimus, mille igand ja mille viimane
tegelikult ei pruukinud olla. Omapäraseid, oma ideologiseeritusest ja maitselagedusest karmi stiili ja slaidimaali dilemmast sõltumatuid, hoolimata võis Staliniaeg ne arhitektuur veidi kummalisevõitu maale lõi Peeter Mudist. puhuti veel kinni pidada traditsioonilistest Isikupärase groteskse laadi kujundas välja Jüri linnaehitusprintsiipidest. Arrak, kes kasutas sageli mütoloogilisi süžeid 1950. aastate keskel võeti Moskvas kõige või alltekste. Mütoloogia sisse põimimist võib kõrgemal tasandil vastu otsus arhitektuu riliste nentida ka postmodernistlikku laadi esindanud liialduste lõpetamise kohta. Paraku kaotati koos EppMaria Kokamäe puhul
Üks kõige humoristlikumaid romaane maailmakirjanduses. Algul nähti selles lustlikku komöödiat; alles saksa romantikud hakkasid selles nägema filosoofilist poolt: inimkonnale on omane lakkamatu traagiline vastuolu ideaalide ja tegelikkuse vahel. · Rüütliromaani lugemise järel kaotab don Quijote mõistuse ja hakkab oma kaasajal rändrüütelluse ulma teostama, mis põrkuvad paratamatult reaalsusega (rüütliromaanide aegne Ameerika-unelm oli asendunud groteskse kontrastiga viletsuse ja hädaga, millesse Hispaania 16-17 sajand oli langenud. 16 Maailmakirjandus II Keskajast klassitsismini · Üldse paljud renessansi üllad illusioonid olid selleks ajaks purunenud uusaja egoismi ja saamahimu vastu. Seda peegeldasid ka Shakespearei tragöödiad ja Montagnei esseed.
- Mänguline keeruline, tinglik dramatiseerimisviis Dramatiseerimise traditsioon tekkis 19.saj Lä-Euroopa teatrikriiside ajal: bulvariteatrites olid vodevillid ja komöödiad, mis ei rahuldanud nõudlikku vaatajat. Sündis draamatekstideta realistlik teater. Süzeed ja teemad, mis olid kirjanduses tuntud, tõid teatrisse rohkem rahvast. Enne 1930ndaid mängiti Eestis dramatiseeringutest lastelavastusi, kuni Raudsepp kirjutas ,,Mikumärdi" ehk groteskse, ent koomilise näidendi, siis algas buum. 20.saj keskpaiga dramatiseeringus domineerib alusteose tähendussisu avamine, rakendatakse montaazi ja teatraalselt kujundikeelt. Dramaturgilised lavalised kompositsioonid: - Kirjanikukesksed 1 autori eri tekstidest - Teosekesksed tuum on 1 tekst, millele lisatakse muid tekste, võimendamaks ja tõlgendamaks teose mõttesisu - Selge dominandita kompositsioon koostatud vabalt valitud tekstidest, mida integreerib koostaja
Hoopis pildile oli ta elu jäädvustanud. ,,Mõrv Rue Morgue'il" tegelastekson Egaeus ja Dupin. Nad kolivad Pariisi eraldatuimasse linnaosa härrastemajja. Ühel päeval lähevad nad linnatänavatele jalutama, kui äkki Dupin Egaeuse mõtteid lugema hakkab. Samal päeval loevad nad ajalehest koletu topeltmõrva kohta Rue Morgue'il. Kedagi ei osatud kahtlustada. Dupin ja Egaeus hakkavad ise mõrvu uurima. Nad jõuavad järeldusele, et säärase motiivitu, groteskse tapatöö sooritaja ei ole inimene, sest ohvri peos oli hunnik karvu. Selgub, et mõrvar on orangutan, kelle omanik tuleb Dupini ja Egaeuse juurde oma loomale järele ning tunnistab kõik mõrva kohta üles, mida ta teab. ,,Dr Tõrva ja professor Sule süsteem" tegelasteks on Egaeus, . Egaeus läheb ühe tuttava juurde, kes on arst. Seal arsti vastuvõtumajas on üks naine, keda Egaeus alguses hulluks peab ja siis küsib hiljem üle, kas ta on või ei ole hull. Arst
lõpetas oma elu enesetapuga Auvers-sur-Oise`i vaimuhaiglas. Teoseid: „Maastik tähe ja küpressidega“ (1890), „Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva ja piibuga“ (1890), „Kunstniku tuba“ (1889), „Päevalilled“ (1888). ● HENRI de TOLOUSE-LAUTREC (1864-1901) Nagu Van Gogh ja Gauguin, ei sobinud ka Lautrec oma kaasaegsesse ühiskonda, peamiseks põhjuseks oli tema füüsiline puue. Ta oli groteskse kääbusliku välimusega alkohoolik, viimane kahe väga pika ajalooga prantsuse aadelperekonnast, kuid oma lühikese elu ja loometee jooksul lõi ta heroilise legendi, mis on köitnud paljusid järeltulevaid põlvi. 1886. aastast elas ta Pariisis Montmantre’il, kus peale vaesema rahva leidus ka palju boheemlikke kunstnikke. Degas’ meisterlik joonistusoskus oli Toulouse-Lautecile alati põhiliseks impulsiks, ning Degas’ga oli
Üksnes Nikolai I üllatav isiklik poolehoid kindlustas Gogoli komöödia ,,Revident" lavastamise. Kära lavastuse ümber paisus Peterburis niisama suureks kui ,,Hernani" tekitatud furoor Prantsusmaal (romantistide ja klassitsistide kokkupõrge), nii et Gogol pidas vajalikuks riigist lahkuda ega tulnud tagasi enne 1848. aastat. Selle näidendi pärast ja Aleksanrd Gribojedovi komöödiaga ,,Häda mõistuse pärast" omandas vene teater tigeda, mõnikord isegi groteskse ja põhiolemuselt poliitilise satiirilisuse, mis oma jõulisuse ja mürgise huumoriga ületas kaugelt kõik mujal Euroopas kirjutatu. Uut laadi olustikudraama heaks näiteks oli 1850. aastatel Turgenevi ,,Kuu aega maal", näidend, mis vastutunnet mitteleidva armastuse ja pealtnäha rahulike maa- aadlike hingeelu kujutades on Tsehhovi eelkäijaks. Huvi niisuguste teemade vastu, samuti sügavalt poliitiline ja satiiriliselt väljenduv vaenulikkus aristokraatia ja sisuliselt feodaalse
Viimastel eluaastatel kannatas ta vaimuhaiguse hoogude all, ta lõpetas oma elu enesetapuga Auvers-sur-Oise`i vaimuhaiglas. Teoseid: ,,Maastik tähe ja küpressidega" (1890), ,,Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva ja piibuga" (1890), ,,Kunstniku tuba" (1889), ,,Päevalilled" (1888). HENRI de TOLOUSE-LAUTREC (1864-1901) Nagu Van Gogh ja Gauguin, ei sobinud ka Lautrec oma kaasaegsesse ühiskonda, peamiseks põhjuseks oli tema füüsiline puue. Ta oli groteskse kääbusliku välimusega alkohoolik, viimane kahe väga pika ajalooga prantsuse aadelperekonnast, kuid oma lühikese elu ja loometee jooksul lõi ta heroilise legendi, mis on köitnud paljusid järeltulevaid põlvi. 1886. aastast elas ta Pariisis Montmantre'il, kus peale vaesema rahva leidus ka palju boheemlikke kunstnikke. Degas' meisterlik joonistusoskus oli Toulouse-Lautecile alati põhiliseks impulsiks, ning
Samuti reptilian-inimesed ja karvased olevused, kellel on inimese käed, kes nutavad nagu beebid ja imiteerivad inimeste sõnu. Seal on puurides ka suur hulk erinevaid inimsisalikke." Seal on kalad, hülged, linnud ja hiired, keda saab vaevu pidada nendeks liikideks. Seal on puure ja silindrikujulisi läbipaistvaid anumaid tiivuliste humanoididega, grotesksed nahkhiire- taolised olendid pikkusega umbes 1,1-2,1 m, veesüliti (groteskse elukana kujutatud vihmavee- renninokk) taolised olendid ja Draco-Reptoidid. Tasand nr. 7 on hullem. Külmas laoruumis on rida rea järel sadu, võibolla ka tuhandeid inimesi ja humanoide. Siin ruumis asuvad ka silindrikujulised läbipaistvad anumad, mis sisaldavad erinevates arenguastmetes olevaid humanoidide looteid. ,,Ma puutusin tihti kokku inimestega puurides, kes olid tavaliselt uimastatud või ravimite mõju all, kuid vahel nad nutsid ning palusid/kerjasid/anusid abi järele
annaabi.ee 
