Gooti groteskid ja veesülitid (0)

Groteskid ja veesülitid gooti arhitektuuris
Mida nad endast kujutavad ja milleks neid vaja oli?
Groteskne veesüliti ehk gargoyle *, millel puudub korralik eestikeelne vaste, on üks Comment [K1]: Mõnikord viidatakse natukene ekslikult silmatorkavamaid ja lahutamatuid osi keskaja gooti arhitektuurist . kimääridele, korra kasutati ka selle kohta terminit „gargo“, mida aga sõnaraamatus ei ole.) Ka inglise keeles on selle sõna Alates 13. sajandi algusest, mil veesülitid hakkasid esmakordselt kasutust leidma, tegeles Rooma tähendus segaseks muutunud: katoliku kirik vägagi aktiivselt rahva ristiusku pööramisega. Kuna tol ajal polnud kirjaoskus gargoyle võidakse kasutada kõigi ebaloomulike lihtrahva seas kuigi levinud, oli kunstil ja pildikeelel väga suur roll sõnumi edasiandmises ning arhitektuuriskulptuuride kohta inimeste mõjutamises. Ristiusust pealtnäha kaugete kujutiste kasutamine kiriku fassaadil võis – ka nende, millel puudub pisut julgustada ja meelitada mittekristlasi, kes oma paganlikest uskumustest mõne jumaluse ära praktiline funktsioon suunata vihmavett hoonest kaugele,(et tundsid, katoliku kirikuga ühinema. kaitsta maja erosiooni eest.) ning üha enam kasutatakse terminit ka sarnaste Groteskid olid linnakodanikele jusangu ka meeldetuletuseks, mis nendega võib juhtuda kui jätta tunnusjoontega iseseisvate käimata jumalateenistusel. Samas, nähes ümber pühakoja koondunud õuduäratavaid olendeid, aiaskulptuuride kohta. võis hirmunud kodanik tahta kiiremas korras kirikusse peitu pugeda. Groteskidega näidati, et kurjus küll roomab mööda seinu üles, ent kiriku sisemus on Jumala kaitse all ja jääb pühaks ja puutumatuks.
Ehkki suures osas esindavad veesülitid ja groteskid mitmeid religioosseid ideid, siis tegelikult on neil ka väga oluline praktiline eesmärk.Nagu eelnevalt juba mainitud , on suurem osa gooti groteske modelleeritud vihmaveesülititeks, suunamaks katuselt voolavat vett hoonest võimalikult kaugele, et säästa kiviehitist erosiooni eest.
Comment [K2]: Üle maailma tuntud Pariisi Notre Dame groteskid on sinna lisatud 19. sajandi restauratsioonitööde käigus. Notre Dame ja sealsed aarded lõhuti ja hävitati Prantsuse Revolutsiooni käigus ning pikka aega kasutati kirikut lehmalaudana. Alles aastatel 1843-1863 algatas Viollet Le- Duc restauratsioonitööd ning tellis asendusgroteskid vähetuntud skulptor Victor Pyanetilt. Prototüübi idee
Grotesksete veesülitite idee sai väidetavalt alguse ühest müüdist. Nimelt olla Pariisis Seine’i jõe ääres elanud draakon nimega La Gargouille, kes oli saanud oma nime tänu oma pikale kaelale ja kurguhelile, mille saatel purskas ta nii tuld kui kuuma merevett. Draakon oli surmanuhtluseks meremeestele, kes mööda jõge tema territooriumile sattusid. Et draakonit vähegi taltsana hoida pidid linnaelanikud talle noori tütarlapsi ohverdama.
Elu kulges selliselt, kuni Pariisi sattus Püha Romanus , kes lubas draakonist võitu saada tingimusel, et kõik linnaelanikud end ristida lasevad. Nähtavasti ei osutunud see meeleheitel linnarahva jaoks probleemiks ning Romanus ristis kogu Pariisi ja sooritas lubatud teene edukalt. Surnud draakon põletati tuleriidal, ent tema leekidest karastatud saba, pea ja üüratu kael ei süttinud, niisiis naelutati tema säilmed äsjaehitatudkiriku peafassaadile kõigile vaatamiseks.
Motiivistik
Väidetavalt pole olemas kahte ühesugust gooti groteski . Kui otsiks, siis küllap midagi leiaks, ent arvestades asjaolu, et ühte suuremat katedraali võisid kaunistada tuhanded erinevad reljeefid ja täisfiguurid, on praktilisem selle faktiga kohe nõusse jääda. Gargoyle’id erinevat teineteisest suuruse, asendi ja emotsiooni, kujutuslaadi ning nii liigikuuluvuse kui ka loomutruuduse poolest : leidus küüntega hoone külge klammerduvaid realistlikke loomi, arhitektuurielemente kukil kandvaid inimfiguure, üle serva küüniatavaid hübriidelukaid ning silmi pungitavaid, irvitavaid või hoopiski hirmunult vastu seina surutud inimlojuseid.
Motiivistikust leidis ka eksootilisi loomi, kellega skulptoritel oli eluskokkupuude vähetõenäoline. Loomade nagu ahvide ja lõvide kujutamisel lähtuti tõenäoliselt tolleaegsetest zooloogiaraamatutest ning kuna ka püüdlikumad ja oskuslikumad joonistused olid realismist ilmselt üsna kaugel, võis skulptuuri tulemuseks olla üks kummalis-hübriidne segu erineva liigikuuluvusega jäsemetest ja pea(de)st: skulptor võis mõnikord arvata end jäljendamas ehtsat looma.
Allika sõnul leiab see väide isegi kinnitust: piirkonniti on jälgitavad sarnasused seal piirkonnas välja antud loomaõpikute ning groteskskulptuuride vahel. Tuleb mainida, et gooti zooloogiaraamatutes olid eluviisikirjeldused ka draakonitest ning greifidest, kelle olemasolus tol ajal ei kaheldudki (küllap leiti juba tol ajal maapõuest dinosaurusefossiile). Kajastatud eluviisikirjeldused andsid loomadele ka Kristlikust vaatevinklist lähtuva moraalse ning seeläbi sümboolse tähenduse.
Korduvad motiivid ja nende sümboolika
Korduvaid motiive leidub võrdlemisi vähe ning nendegi kujutuslaad varieerub ulatuslikult.Sümbolism seletab mõnede lemmikmotiivide kordumist: näiteks koer, ahv ja lõvi , keelt näitav sarvik, kehata inimesepea jpt. Siinkohal seletan lahti vaid mõningad.
Koeri iseloomustati zooloogiaraamatutes (ja see väide leidis kinnitust juba ürgajast) lojaalsete, mõistlike ning arukatena ja neid kasutati sageli majavalvuritena, seega seostati neid oma koguduse eest hoolitsevate ning neid kurja eest hoidvate preestritega. Lisaks sellele võis koera -või hundikujutis tekitada ka hirmu ning peletada eemale vargaid jt saatanlikke surelikke oma patuste plaanidega kirikumüüride vahele ronima.
Lõvi ehk loomade kuningas, keda kujutati keskaegses kunstis üldse väga tihti, sümboliseeris ühte evangelisti, Markust, ja Jeesust. Seda ilmselt seetõttu, et lõvid oskavad liivalt sabaga oma käpajälgi kustutada ning seda võrreldi Jeesuse võimega heastada, tühistada kurja või elada tundmatult, nähtamatult inimkonna seas. Kui lõvi jäi haigeks , siis pärimuse järgi oli tema ainsaks ravimiks ahvi (keda samastati kurjusega või inimkonna pattu langemisega) tapmine ja söömine . Hiliskeskajal, mil seitset surmapattu hakati loomadega tähistama, hakkas lõvi sümboliseerima uhkust . Tihti esineb ka moonutatud välimusega inimfiguure, kellede füüsilised hälbeid põhjendati keskajal deemoni küüsi langemise või patususega.
Üks sagedamini esinevaid inimeselaadseid veesüliteid on nn Green Man – mütoloogiline metsavaim, keda kujutatakse tammelehtege vahelt läbi piiluva näona (paganate kirikussemeelitamiseks. Suust ja näost võrsuvad oksad viitavad ka jumalikkusele). Draakoni või keelt näitava, õrritava sarvilise olendina kujutatakse reeglina Saatanit.
Põhjus, miks kurjust tohtis kujutada nii fantaasiarikkalt ja mitmekõlgselt võis peituda selles, et jumalasõna kinnitusel teati kurjusel ja Saatanal olevat võimet muuta kuju ja võtta ükskõik missugust vormi. Ent kui heita hetkeks kõrvale kogu see keerukas, läbi aegade muutlik ja ülilaialdaselt tõlgendavat ning üleanalüüsitav sümboolika, siis ei saa üle ega ümber ühest lihtsast faktist: ka tolleaja kunstnikel oli vajadus eneseväljendamiseks ja oma fantaasia rakendamiseks ning tänapäeval sümboliseerivadki gooti groteskid meie jaoks ennekõike keskaja inimese fantaasiat ning fakti, et mõningatest kommetest ja traditsioonidest hoolimata, ei erinenud see sugugi meie, tänapäeva inimeste, omast.
Sandra Silver
Allikad Igastugu pudi google-ist kokku nopitud + http://www.cwrl.utexas.edu/~bump/oxford/gargoyles.html http://www.mysticalblaze.com/Gargoyles.ht m http://en.wikipedia.org/wiki/Gargoyle http://northstargallery.com/gargoyles/aboutgargoyles.ht m