Richard Wagner (18131883) 10. klass Lapsepõlv Richard Wagner sündis 22.mail 1813 Leipzigis, üheksanda lapsena. Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde. Leipzigis 18271833 Aastatel 18281831 sai Wagner oma esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni 9. sümfooniast, klaverisonaate ja orkestriavamänge kuna kuulis 1828. aasta alguses esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast sai talle oluline inspiratsiooniallikas. 1831
Talle tundus, et materiaalne baas selleks puudus. Goethel polnud kindlat sissetulekut. Seega ei pidanud ta pikalt kaaluma, kui talle pakuti sisenemist riigiteenistusse. 1775. aasta 7. novembril saabus ta Weimari, kuhu ta elu lõpuni elama jäi. Goethe ning temast 8 aastat noorem hertsog said kiiresti tõelisteks sõpradeks. Kuigi elu noore monarhi kohtus pakkus talle hea doosi meelelahutust, algas Weimaris see aeg tema elust, kus ta pidi oma aja jagama kirjutamise ning poliitika vahel. Goethest sai esimene minister ning osa riiginõukogust, mis tähendas mägede- ning teedeehituse, samuti militaarsüsteemi juhtimist. Samuti oli ta Weimari teatri direktor ning vastutas haridussüsteemi eest. Aina rohkem tegeles ta nüüd teaduse, peamiselt mineraloogia, geoloogia ja bioloogiaga. Tal küll ei saanud mingit teaduslikku treeningut, kuid tal oli originaalsem lähenemine. Morfoloogiast sai tema peamine tegevusala. Aastal
õpetaja, kes tundis ka eesti keelt. Ta innustas noori ennast vaimselt avardama, mis avaldus ka selles, et Marie Under peale keskkooliaastaid oma teadmisi pidevalt täiendas. Ta tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused, õppis klaverimängu ning käis segakooris laulmas. Under oskas eesti, saksa, prantsuse, inglise, vene ja soome keelt, oskas lugeda ladina keelt ja on tõlkinud luuletusi kuueteistkümnest erinevast keelest. Tema esimesed luuletused olid innustatud Goethest ja Schillerist ning olid saksakeelsed.Lõputunnistus jäi saamata arvatavasti raha puudusel, kuigi Marie on hiljem öelnud, et teda kui väga andekat tütarlast arvati ikkagi lõpetajate hulka. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina. Vabal ajal kirjutas ta saksa keeles luuletusi. Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga
Isa oli jurist, nõunik. Majanduslikult kindlustatud pere, see võimaldas saada hea hariduse, esmalt koduõpe, isa õpetas. 16-aastaselt läks Lepzigisse ülikooli ja asus seal õppima juurat. Oli laialdaste huvidega, teda huvitas kirjandus, füüsika, loodusteadused. Ülikool jäi lõpetamata, ta haigestus, oli kodus ja ravis end. Tervenedes läks Strasbourg'i ülikooli edasi. Seal lõpetas edukalt õigusteaduse kursuse. Tutvus Herderiga ja sai sellest mõjutatud. Herderist ja Goethest said sõbrad ja H avaldas tunduvalt tema maailmapilti. Goethe leidis enda jaoks ka Shakespeare'i. Tegeles ülikoolipäevil luuletamisega, talle oli iseloomulik armastuse teema, nagu noortele meestele ikka. Goethel on olnud palju naisi, armumisi, kes teda on inspireerinud, elamused on teda õhutanud luuletama. Nooruspõlveluule ei ole nii tähendusrikas, aga märk oli juba maas. Esimene suurem tuntus oli tal näidendiga ''Götz von Berlichingen''.
kirjalike huvidega õpetaja, kes tundis ka eesti keelt. Ta innustas noori ennast vaimselt avardama, mis avaldus ka selles, et Marie Under peale keskkooliaastaid oma teadmisi pidevalt täiendas. Ta tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused, õppis klaverimängu ning käis segakooris laulmas. Under oskas eesti, saksa, prantsuse, inglise, vene ja soome keelt, oskas lugeda ladina keelt ja on tõlkinud luuletusi kuueteistkümnest erinevast keelest. Tema esimesed luuletused olid innustatud Goethest ja Schillerist ning olid saksakeelsed. Tutvumine Vildega mõjutas kindlasti tema loomingut, sest säilinud kirjadest on näha, et Vilde julgustas teda edasi luuletama ja ka proosat kirjutama, samuti andis ta talle nõu taotleda lähimat ja selgemat väljendust ning soovitas võtta eeskujuks Heinet. 1901. aasta novembrist sai noor Marie Under Vilde eestkostel kontoripreili koha "Teatajas". See töö lõppes 2. veebruaril 1902. aastal, kui Marie
etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8aastane. Ta pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde. Elulugu: Leipzig 1826. aastal kolis pere Prahasse, kuid Richard jäi Dresdenisse. 1827. aasta jõuludeks oli pere kolinud taas Leipzigisse. Aastatel 18281831 sai Wagner oma esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt. 1828. aasta alguses kuulis ta
Samas oli jutukese mõte selles, et isiksus koosneb sadadest erinevatest hingedest ehk külgedest. Harry on need lihtsalt suurte üldistustega kahte kategooriasse jaganud. · Harry saab küllakutse tuttava professori juurde. Ta läheb sinna vastumeelsuse ja kahtlustega. Sinna jõudes märkab ta väärtuslikku pilti, millel on kujutatud Goethet. Talle ei meeldi viis kuidas suurt kirjanikku seal kujutatakse. Harry nägemus Goethest on väärikas, tõsine ja sügav. Seega ta leiab, et pilt on suurmeest solvav ja labane. Samuti on talle vastukarva, et professor loeb ajalehte, mis sisuliselt õhutab sõjale. Harry oli ju ise patsifist. Ta ütleb otse oma arvamuse pildi kohta välja. See solvab professori naist. Peagi lahkub Harry ebaviisakalt. · Külalisena ära jooksnud, on ta nüüd sügavalt masenduses. Ta on kindlalt otsustanud enesetapu teha
klassikalisest saksa kirjandusest. Juba 16-aastaselt Marie tegi oma luulekogumiku mis oli täidetud Saksakeelsete luuletustega ja selle luulekogu pealkirjaks pani ta „Dir“ („sinule“). Under on noorena töötanud ka Risti mõisas lapsehoidjana, kassapidajana ja ajalehe toimetuses sekretärina. Under oskas eesti, saksa, prantsuse, inglise, vene ja soome keelt, oskas lugeda ladina keelt ja on tõlkinud luuletusi kuueteistkümnest erinevast keelest. Tema esimesed luuletused olid innustatud Goethest ja Schillerist ning olid saksakeelsed. 16 aastasena tutvumine Vildega mõjutas kindlasti tema loomingut, sest säilinud kirjadest on näha, et Vilde julgustas teda edasi luuletama ja ka proosat kirjutama, samuti andis ta talle nõu taotleda lähimat ja selgemat väljendust. Marie töökohtadel ja muul kõigel Eestis sai lõpp, kui 2. veebruaril 1902. aastal Marie abiellus raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga. Uueks elupaigaks sai Moskva, hiljem Kutišno. Kooselu neil ei sujunud kahjuks
a. Tallinnas. Marie Under veetis oma lapsepõlve vaeses ümbruskonnas. Koolis käis ta 1893-1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste eraelementaarkoolis. Need aastad süvendasid tema saksa ja vene keele tundmist ning lähendasid saksa klassikalist kirjandust. Under oskas eesti, saksa, prantsuse, inglise, vene ja soome keelt, oskas lugeda ladina keelt ja on tõlkinud luuletusi kuueteistkümnest erinevast keelest. Tema esimesed luuletused olid innustatud Goethest ja Schillerist ning olid saksakeelsed. E.Vilde julgustas teda edasi luuletama ja ka proosat kirjutama. Marie abiellus 1902. aastal raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga. noorpaar kolis Kutsinosse Moskva äärelinna. Kuntsnik Ants Laikmaa soovitas ja julgustas tal hakata kirjutama eesti keeles. 2. augustil 1904 avaldas ajaleht "Postimees" Marie Underi esimese luuletuse "Kuidas juhtus...". 1906. aasta viimasel veerandil
kaasamängimist mõnes etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8-aastane. Ta pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde. 1827. aasta jõuludeks oli pere kolinud taas Leipzigisse. Aastatel 1828-1831 sai Wagner oma esimese kompositsioonialase õpetuse Christian Gottlieb Müllerilt. 1828. aasta alguses kuulis ta esimest korda Beethoveni sümfooniat ning sellest heliloojast sai talle oluline inspiratsiooniallikas. Ta kirjutas klaveriversiooni Beethoveni 9
Goethe laskis minu käsivarrest lahti, et tee äärde tõmbuda. Mis ma talle ka iganes ütlesin, ei saanud ma teda enam sammugi paigalt. Ma surusin endale kübara pähe ja nööpisin kuue eest kinni ning läksin, käed selja peal, läbi kõige tihedama hulga ,vürstid ja õukondlased tegid mulle teed, hertsog paljastas pea, keisriproua tervitas mind esimesena... Need isandad tunnevad mind. Mulle oli suureks lõbuks vaadata, kuidas see seltskond Goethest mööda läks. Ta seisis tee ääres paljastatud päi ja sügavasti kummargil. Pärast tegin talle hea peapesu, mingit armu ma talle ei andnud." Samas kirjas lisas Beethoven: "Kuningad ja vürstid võivad küll professoreid ja salanõunikke teha, neile tiitleid ja ordenipaelu külge riputada, aga nad ei saa teha suuri inimesi, vaimusid, kes on kõrgemal maisest sõnnikust..." Ärge lootke kohata normaalset geeniust! Normaalne inimene võib istuda
(inglitele) negatiivseid joonigi - üks neist osutub kõrgetest ideaalidest hoolimata rumalamaks ja väiklasemaks kui Woland, kes esindab kuratlikke jõude. Kas võib oletada, et esineb vaid üks kõikehaarav jõuline kogum, mis pole kaugeltki ideaalne? Vaid kõike lihtsustada püüdva inimkonna eksitus jagab terviku negatiivseks ja positiivseks. Tegelikult koosneb kõiksus nii heast kui halvast, mis omavahel kombineerudes moodustavad ühtse kogumi. Nimetagem seda Bulgakovist ja Goethest lähtudes kuradiks. Wolandi (Bulgakovi "Meister ja Margarita") arvukas kaaskond tõestab, et kuradil on mitu nägu. Saatanat saatvasse seltskonda kuulub näiteks Peemot, kes kujutab põrgudeemoni laiska, kuid kavalat külge. Elu ja surma üle otsustab sünge ja endassesüvenenud Abodonna. Wolandile endale jääb keskne osa, mille tähtsust võiks võrrelda mõistuse olulisusega inimesele. Põrgugvürst on sama mitmekülgne kui iga üksikisik.
eestlaste lastele. Cornelia Niclasen oli tunnustatud, kirjanduslike huvidega õpetaja, ta tundis ka eesti keelt. Noortes ergutas ta vaimset avardumistungi, mis väljendus ehk selleski, et Marie Under pärast kooliaastaid iseseisvalt oma teadmisi pidevalt väljendas. Ta õppis keeli Toussaint-Langenscheidti iseõppimismeetodil, tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused, õppis klaverimängu ja käis segakooris laulmas. Oma esimesed värsid kirjutas Marie Under koolipõlves saksa keeles, Goethest ja Schillerist innustatult ja mõnikord nende motiividelgi, nagu sellele osutavad kaks säilinud vihikut saksaakeelsete luulekatsetega. Esimene luuletus sündis 13-aastaselt. Saksa koolis õppivale tütarlapsele tundus loomulikuna ka selles keeles värsiseadmine. Kuid Marie Unedrist sai siiski eesti luuletaja tema elu kohal sirasid juba uue aja tähed. Suured vabadusliikumised ja nende eellained sajandivahetusel kujundasid ühiskondlikke tingimusi, millesse langes
1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast klaveriõpetust. 1821. aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8- aastane. Ta pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826. aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde. 1831. aastal asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis. Samal ajal õppis ta mõnda aega kompositsiooni Thomas-Schule kantori Theodor Weinligi juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose - klaverisonaadi B-duuris. 1832. aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris
XXXIV - Indrek hakkas jälle halvasti õppima, seda põhjusel, et sai Saksamaalt kirja Ramildalt (kirjas nimetab end Rimaldaks) - Ramilda kirjale aadressi ei olnud pannud, milles Indrek järeldas, et neiu vastust ei oota, ta kirjutas siiski hulga vastuseid kuid rebis need kõik puruks - saabus ka teine kiri Ramildalt, mis oli pikem, kiri oli ajaviiteks kirjutatud, tahtis vaikivalt lobiseda, ei pannud jälle aadressi - kirjutab, et Indrek sobib talle sõbraks, kirjutab talle Goethest ja Darwinist, arutleb nende üle, kirja lõpus hakkas rääkima ka surmast, et on elus vaid ühte surma pealt näinud ja see oli koera oma, kelle peremees maha lasi, sest koer oli nii kui nii vana XXXV - pärast Ramilda kirja läbi lugemist tundis Indrek end nagu poleks tal enam pead otsas ega südant rinnas, muutus tähelepanematuks ja hajameelseks - klassitundides löödi juba tema peale käega, v.a Molotov, kes teda ikka nokkis, sest tema tahtis et õpitaks
Prantsuse revolutsiooni suhtub pigem vaoshoitult, samas ühiskonna uuenemist pooldas. Ei hinda kuigi kõrgelt groteski. Inimese põhieesmärk on leida koht ühiskonnas ja teenida seda kohta võimalikult hästi (Wilhelm Meister). 1794. aastal saab algus sõprus Schilleriga, kes tegeleb selleks ajaks kirjastamisega, tal on oma ajakiri, millest Goethe osa võtab. Viljakas koostöö. Asub avatavasse tatrisse usinalt tööle. Weimarist kujuneb üleeuroopaline kultuurikeskus, Goethest kujuneb Euroopa mõõtu figuur, tema juures käidi nõu saamas, vestlemas. Euroopa kultuurielu juhiti mõnes mõttes Saksamaalt. Kultuurilise palverännaku tekkimine. Weimaril on Saksa kultuuri jaoks oluline tähendus. Nt Thackeray ja teised külastasid teda. Kogu selle aja on Goethe kirjutanud, tema pärand on äärmiselt mahukas, keeruline, mitmekesine, vastuoluline. Tema eluaeg oli pikk, 83. aastat, ajaga on vaja kaasas käia.
Prantsuse revolutsiooni suhtub pigem vaoshoitult, samas ühiskonna uuenemist pooldas. Ei hinda kuigi kõrgelt groteski. Inimese põhieesmärk on leida koht ühiskonnas ja teenida seda kohta võimalikult hästi (Wilhelm Meister). 1794. aastal saab algus sõprus Schilleriga, kes tegeleb selleks ajaks kirjastamisega, tal on oma ajakiri, millest Goethe osa võtab. Viljakas koostöö. Asub avatavasse tatrisse usinalt tööle. Weimarist kujuneb üleeuroopaline kultuurikeskus, Goethest kujuneb Euroopa mõõtu figuur, tema juures käidi nõu saamas, vestlemas. Euroopa kultuurielu juhiti mõnes mõttes siit. Kultuurilise palverännaku tekkimine. Weimaril on Saksa kultuuri jaosk oluline tähendus. Nt Thackeray ja teised külastasid teda. Kogu selle aja on Goethe kirjutanud, tema pärand on äärmiselt mahukas, keeruline, mitmekesine, vastuoluline. Tema eluaeg oli pikk, 83. aastat, ajaga on vaja kaasas käia. Oli uutele mõtetele vastuvõtlik, kuid ka võitles nende vastu (nt
1883-1980 Pärit Tallinnast, suguvõsa juured ulatuvad Hiiumaale. Kooliõpetaja tütar. See loodus tihedalt tema loodusluules. Juba lapsena andekas. 4 aastaselt alustas kooli. Hiljem õppis Kõrgemas Saksa Tütarlaste koolis (parim haridus naisele). Kool vanameelne, kuid hea see, et andis suurepärase keelebaasi. Valdas Saksa, vene ja prantsuse keelt. Kõige kodusem saksa keeles, alustas loomingut saksakeelsete luuletustega (Koidula ka). Mõjutatud ka Goethest ja Schillerist, kes olid väga suured eeskujud. Ajalehe "Teataja" toimetuse mõnda aega, kohtub Eduard Vilde ja Ants Laikmaaga. Hakkab kirjutama eestikeelset loomingut. Abiellub, elab mõnda aega Moskvas. 1906 tagasi Eestisse. Sekkub kirjanduselu organiseerimisse. Teeb palju Euroopa reise. Eelkõige eesmärgiks kultuurieluga tutvumine. EV ajal tegutses kahes rühmituses (Tarapita, Siuru). Kutseline kirjanik. Lahkub Eestist 1944 Rootsi. Seal töötab mõnda aega teatrimuuseumi juures.
Esimese toibumise järele tahtis ta kohe direktori juurde tõtata, aga temale asus teele ette Indrek särgiväel, püüdes seletada, et direktorit pole kodu ja et ülal võiks rikkuda ainult preili ja proua Malmbergi rahu. Ka Ollino puudus, sest muidu poleks võidud üldse sinnamaani jõuda. Ainult Tigapuu ilmus kui korrapidaja, olgugi et need toad siin kunagi tema võimupiiri ei kuulunud. Aga niipalju tegi ta ometi, et laskis tulla Jürka luuaga, prügikühvliga ja ämbriga ning varsti polnud Goethest ja Schillerist muud järel, kui ainult veidike tolmu. Ka luige korjas ta laua alt ning püüdis koguda tema laialilennanud suled. ,,Sic transit gloria mundi," lausus Slopasev seda kõike nähes elutargalt, sest tema viha lõi kohe lahtuma, kui ta võrdles iseenda saatust Goethe ja Schilleri ning luige omaga. Aga Voitinski pidi aina imestama. ,,Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru: tahan välja tulla, tahan ust avada, võimata, sest uks on kinni
4. Mõlemad olid patsifistid 5. Mõlemad avaldasid sõjavastase artikli ja pälvisid sellega kriitikat 6. Üritas endas selgusele jõuda 7. Kirjandushuvi ,,STEPIHUNT" Tegevuse koht ja aeg Saksamaa, suure inflatsiooni aegu 1920ndatel Peategelaste iseloomustused Harry Haller ehk Stepihunt oli viiekümneaastane maailmas ja endas pettunud üksildane mees. Ta uskus, et temas on kaks poolust Harry ja Stepihunt. Harry oli seotud kodanlasega, pidas lugu heast muusikast, Goethest ja rääkis vaheldusena professoritega Hiinast ja Indiast. Stepihunt oli end inimestest täielikult võõrandanud ning ei sobinud tolle aja normidesse, tahtis pigem stepis ulguda, instinktidele toetuda ja vabadusse söösta. Tervikuna on Stepihunt hallinev vaiksete elukommetega mees, kes end aeg-ajalt purju joob, oma üüritoas Goethet loeb, patsifistlikke arvamusi ja följetone kirjutab ning kord pooles aastas enda
annaabi.ee 
