Goethe Weimaris ("Goethe in Weimar" tõlge) (0)

GOETHE WEIMARIS
1744. aasta lõpus kohtus Goethe Fankfurdis hertsog Karl August von Sachsen-Weimariga. Mõlemad olid algusest peale teineteisele sümpaatsed. Goethe, tormi ja tungi ajastust, leidlik , innukas ja täis plaane , leidis mitmekülgsete vaimsete hobidega lõbuarmastavast noorest hertsogist endale kolleegi. Nii pea, kui hertsog oli üle võtnud valitsuse juhtimise, kutsus ta Goethe Weimari kohtusse. Kuigi Goethe oli nüüd suhtes koos Franfurdist pärit pankuri ütütre Lili Schönemanniga, ei suutnud ta end abielus ette kujutada. Talle tundus, et materiaalne baas selleks puudus. Goethel polnud kindlat sissetulekut. Seega ei pidanud ta pikalt kaaluma , kui talle pakuti sisenemist riigiteenistusse. 1775. aasta 7. novembril saabus ta Weimari, kuhu ta elu lõpuni elama jäi.
Goethe ning temast 8 aastat noorem hertsog said kiiresti tõelisteks sõpradeks. Kuigi elu noore monarhi kohtus pakkus talle hea doosi meelelahutust, algas Weimaris see aeg tema elust, kus ta pidi oma aja jagama kirjutamise ning poliitika vahel. Goethest sai esimene minister ning osa riiginõukogust, mis tähendas mägede- ning teedeehituse, samuti militaarsüsteemi juhtimist. Samuti oli ta Weimari teatri direktor ning vastutas haridussüsteemi eest. Aina rohkem tegeles ta nüüd teaduse, peamiselt mineraloogia, geoloogia ja bioloogiaga. Tal küll ei saanud mingit teaduslikku treeningut, kuid tal oli originaalsem lähenemine. Morfoloogiast sai tema peamine tegevusala . Aastal 1874 avastas ta näiteks inimese lõualuuvahelise killu, küll väikese anatoomilise detaili, mis on aga tänaseni seotud tema nimega. Tema meetod oli aga vähem asjakohane tema peamises töös - “värviteoorias”, töös optikaalal, millel Goethe töötas kaks kümnendit ja milles tal oli vasturääkivus Newtoniga. Uudishimulikuna, pidas Goethe oma värviteooriat tema tähtsaimaks tööks ning eelistas seda kõikidela oma kirjandustöödele.
Alguses ei tundunud see õige, olla Weimaris, arvestades tema kirjanduslikke plaane. Charlotte von Steini näol sisenes Goethe ellu naine, kes hõivas selle koha mitmeteks aastateks, nagu ei keegi teine. Charlotte von Stein , seitse aastat vanem kui Goethe, oli Weimari tallimeistri naine, tark, haritud daam, kes oli samuti tegeles kirjutamisega. Goethe külastas Steini iga päev, ning mehe kirjavahetuses Charlottega näeme, kuidas Charlotte vaoshoitud sarmist sai peagi siiras armastus. Goethele oli Charlotte ideaaliks ning modelliks tervele reale naisfiguuridele tema töös, näiteks Ipfigenie tema teatritükis “Iphigenie auf Tauris”. Ta töötas nii kaua kui tema aeg lubas Fausti kallal, ning novelliga “Wilhelm Meisters Lehrjahre”, krirjutas luuletusi ning ballaade. Kuna tema laiemad tööd, arenesid väga aeglaselt, polnud kahtlustki, et kohtuelu nõudmised olid viinud Goethe loomingulisse kriisi.
Te võttis ette väga kartmatu katse vabastada end nendest piirangutest. Ilma kellelegi ütlemata läks ta Itaaliasse, mida tol ajal peeti kunstimaaks ning koduks iidsetele klassikutele. Selle reisi kogemustele, mis kestis 12 kuud, oli pühendunud kogu saksa klassikalise perioodi intellektuaalne maailm. Goethe esmalt püüdis tutvuda visuaalsete artistidega ning hakkas ise joonistama ning maalima. Oma rännakul Itaaliasse, lõi ta umbes 850 joonistust ning akvarelli, peamiselt maastikust. Tundus isegi, et ta päriselt kaalus artistikarjääri, ent nägi siis peagi oma talendi kitsaid limiite. “Ma olen visuaalse kunsti jaoks liiga vana”, kirjutas ta, “kas ma olen natuke rohkem või vähem kloun on iseasi .” Ent need artistlikud pingutused polnud asjata. Nad rajasid vundamendid uuele kunsti mõistmisele. Itaalias kirjutas Goethe draamad “Egmont” ja “Torquato Tasso”, jätkas töötamist “Fausti” ning “Wilhelmi meistriga”. Tähtsam veelgi tema vahetust tulust oli fakt, et tema eneseavastamise eksperiment oli olnud edukas. Te pöördus Weimari aastal 1788 uue inimesena .
Veidi aega hiljem kohtas ta Christiane Vulpiust, noort tüdrukut lihtsatest oludest . Ta oli väikeametniku tütar ning tegeles kunstlillede tootmisega. Nende suhte üle hakkas Weimaris levima aga lõputu klatš, et Goethe elas madalamast auastmest “Mamsell Vulpiusega” vabaabielus. Liberaalset Goethet aga sellised jutud ei kõigutanud, tema jaoks oli see lihtsalt abielu ilma tseremooniata. Christiane oli samuti emaks tema pojale Augustile, ainuke viiest lapsest, kes ellu jäi. Aastal 1806 abiellus Goethe Christianega.