Globaalse soojenemise tagajärjed ning selle arengukava (0)

Globaalse soojenemise tagajärjed ning selle arengukava
Tänapäeval seisab maailm silmitsi mitmete globaalprobleemidega. Üks suurimaid nendest on kliima soojenemine. 2015 oli ajaloo kõige kõrgema keskmise temperatuuriga aasta. Kui inimkond ei peata kliimasoojenemist, siis on sel katastroofilised tagajärjed. Seetõttu tehaksegi samme üheskoos, et antud situatsiooni leevendada. 2015.aasta lõpus toimus Pariisis kliimakonverents. Selle eesmärk oli saavutada ülemaailmne kliimakokkulepe, et hoida maailma keskmise temperatuuri tõusu pikemas perspektiivis alla 2°C ja seeläbi hoida kontrolli all ohtlikke kliimamuutusi. 
Aastaks 2100 ennustatakse, et keskmine temperatuur tõuseb erinevate andmete põhjal orienteeruvalt 1,1-6,4 kraadi. See toob kaasa mitmeid katastroofe nagu mereveetaseme tõusu, sest liustike ja polaaralade sulamise tagajärjel maailmamere pind tõuseb. Tulevikus muutuvad ilmselt tornaadod , üleujutused, põuad ja nakkushaigused järjest sagedamaks. 2100.aastaks ennustatakse, et kaovad mitmed suurlinnad, kuna nad on vee all. Need on näiteks Veneetsia ja London. Tormide kiirus oli kunagi 75m/s, siis nüüd on see ligikaudu 300m/s.
Kliimamuutused on nii kiired, et kõik elusolendid ei suuda sellega kohaneda. Näiteks pikema aja jooksul levivaid liike võib ohustada väljasuremine. Kalad liiguvad aina rohkem põhja poole, sest ülemise vee kihi temperatuur tõuseb. Mikroskoopilised teod on esimene lüli mereelu toiduahelas . Nad teevad oma kesta kaltsiumkarbonaadist. Kuna vesi muutub aina happelisemaks, siis varsti on võimatu neil teha endale kestasid. See on väga oluline, kuna ohustab meie toiduahelat ning hapnikku kogust atmosfääris, sest poole hapnikust toodavad meres elavad olendid.
Kliima soojenemine on katastroofiline probleem, et eelnevalt mainitud tagajärjed on vaid väike osa sellest, mida see kõik endaga kaasa toob. Inimkond ei tea veel, kuidas erinevate toimingute mõjul mingisugune kolmas asi võib juhtuda. Samuti ei suudeta ennustada midagi, sest ei ole piisavalt teadmisi.
Praegu ollakse täiesti kindlad, et 90% kliimasoojenemisest on põhjustanud inimtegevus. Alates tööstusrevolutsioonist on õhku paisatud süsiniku kontsentratsioon tõusnud 40%. Seetõttu ongi Pariisi kliimakonverents kõiki riike kohustav kokkulepe, et aidata maailmal liikuda vähese CO2 heitega ning kliimamuutustele vastupanuvõimelise tuleviku poole. Leppe täitmisse on valmis panustama rekordarv, 197 riiki. Oma konkreetsed ettepanekud heitkoguste vähendamiseks esitasid enne Pariisi konverentsi enam kui 170 riiki, mis katavad üle 95 protsendi ülemaailmsetestheitkogustest. Suur edusamm Pariisiks on see, et osalevad suurimad kasvuhoonegaaside emiteerijad USA ja Hiina. Veel 2008.aastal Hiina ei nõustunud kasvuhoonegaase vähendama, kuid nüüd on valmis seda tegema. See kõik tähendab seda, et riigid on jõudnud arusaamisele, et kliima muutused on väga oluline aspekt.
Enamikke eestlasi ei huvitu ega ole väga teadlikud kliima soojenemisest. Ollakse üks skeptilisemaid rahvaid kliima muutuste suhtes. Veerand küsitletutest ei pea seda üldse oluliseks. Kuigi näiteks paari aasta eest oli süsihappegaasi heide eestlase kohta 15tonni aastas. Kuid fakt on see, Eesti näeb alles tulevikus kliima mõjusid, kuid siis on juba liiga hilja . See pani Eesti maailmapingereas 17.kohale, mis seljatas näiteks Hiina, Brasiilia ja India. CO2 eritub Eestis kõige rohkem põlevkivi töötlemise tõttu. Olukord on kriitiline, kuid liigutakse arengu suunas.
Euroopa Liidu eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 80% aastaks 2050 võrreldes 1990.aastaga, mis tähendab seda, et Eesti energeetikasektor tuleb sisuliselt ja põhimõtteliselt ümber korraldada. Selge on see, et madala efektiivsuse tõttu peaks põlevkivi otsepõletamine elektritootmiseks lõppema juba 2030. aastaks ja põlevkivi tuleks senisest efektiivsemalt ja keskkonnasäästlikumalt kasutada, keskendudes peamiselt põlevkivi väärindamisele põlevkiviõliks.
Globaalne soojenemine on väga suur probleem terves maailmas, mis hõlmab kogu planeeti. Tagajärjed on katastroofilised ning paljusid ei teatagi veel. Olukorra tõsidusest on riigid aru saanud ning seetõttu on paika seatud arengukava, mille eesmärk on 2050.aastaks vähendada süsiniku konsentratsiooni 80%.