GIOACCHINO ROSSINI (0)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
EHITUSPUUSEPP (EP 14)
Albert Lumera
GIOACCHINO ROSSINI
Referaat
Pärnu 2016
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.GIOACCHINO ROSSINI ELULUGU JA LOOMING 4
KOKKUVÕTE 7
KASUTATUD ALLIKATE LOETELU 8

SISSEJUHATUS

Gioachino Antonio Rossini (29. veebruar 1792 Pesaro – 13. november 1868 Passy de Paris ) oli itaalia helilooja , bel canto stiili suurimaid esindajaid.
Gioachino Rossinit teatakse eelkõige suurepäraste koomiliste ooperite autorina. Tema teosed on tulvil sädelevaid meloodiaid, vokaalset meisterlikkust nõudvaid koloratuure ja peensusteni lihvitud orkestrisoolosid.
Käesolevas töös antakse ülevaade Rossini eluloost ning loomingust. Allikatena on kasutatud internetis leiduvaid materjale.

GIOACCHINO ROSSINI ELULUGU JA LOOMING
Gioachino Antonio Rossini sündis Pesaro linnas muusikute perekonnas. Rossini isa Giuseppe mängis metsasarve ning töötas tapamajades järelvalvena, Rossini ema Anna oli laulja. Rossini vanemad alustasid juba varakult järeltulijale muusika õpetamist , 6-aastasena mängis ta isa ansamblis trianglit.
Süstemaatilised muusikaõpingud algasid Rossinil 1804. a., mil tema vanemad asusid elama Bolognasse, mis oli tollal üks tähtsamaid muusikakeskusi Itaalias. Rossini õppis muusikateooriat ja laulmist , samuti viiuli-, aldi-, tsello - ja klaverimängu padre Angelo juhendamisel. Samal ajal käis ta jumalateenistustel soolot laulmas ning töötas ooperiteatrites.
1806. a. valiti andekas poiss Bologna Filharmoonia Akadeemia liikmeks (eelmisel sajandil oli selle au osaliseks saanud noor W. A. Mozart ) ning astus muusikalütseumi. Häälemurde tõttu oli Rossini sunnitud loobuma unistusest saada ooperilauljaks. Selle asemel kirjuta ta esimese ooperi. Olles sagedane külaline tenor Domenica Mombelli kodus, oli Rossini Mombelli ja tema tütarde jaoks kirjutanud mõned aariad ja ansamblid . Need ühendas ta 2- vaatuseliseks ooperiks "Demetrius ja Polybios " (1806). Vaatamata Rossini esikooperi ebaküpsusele ja seal leiduvatele laenudele , köidab selle muusika kuulajat oma siiruse ja südamlikkusega.
1810. a. lõpetas Rossini lütseumi ja kirjutas oma teise ooperi "Abieluveksel".
Selle saamislugu oli järgmine: Rossini abielupaarist sõpradel seisis ees esinemine Veneetsias viie "lõbusa farsiga". Nende autoriteks pidid olema erinevad heliloojad Itaaliast ja Saksamaalt, kuid üks autor jättis tulemata. Sõbrad viisid Rossini teatriimpressario juurde ja Rossinil palutigi kirjutada lühiooper.
"Abieluveksli" muusika valmis äärmiselt kiiresti, lausa mõne päevaga. Avamänguks pani ta ühe oma Bolognas kirjutatud orkestriteose. Proovil tegid lauljad ooperi maatasa: Rossini värskeid ja originaalseid leide, mis lõhkusid itaalia ooperis valitsevat rutiini, võeti kui õpilaslikkust. Lauljad kaebasid, et orkester mängivat liiga valjusti, bass Luigi Raffanelli protesteeris selle vastu, et tema tegelast ei esitleta publikule mitte suures aarias, vaid ansamblis, jne. Rossini kurvastas pisarateni. Sõber tegi partituuris mõned tähtsusetud muudatused ning 3. nov. 1810 toimus ooperi esietendus , mis võeti publiku poolt vaimustusega vastu. Ooperit mängiti veel Barcelonas, Triestis ja Viinis . Hiljem vajus ooper pikaks ajaks unustusse, kuni ta 1919. a. taas Veneetsias lavale jõudis. "Abieluvekslis" on tunda ka viini klassikute Haydni ja Mozarti mõju.
1810-1815 töötas Rossini rändooperiteatrites. 20- aastaselt oli ta kuulsam kui Napoleon .
Kolmas ooper oli " Hirmus arusaamatus" ( opera buffa). Siin sattus ta konflikti koorlauljatega: " Koerad , te peate laulma mitte haukuma!"
Neljas ooper "Õnnelik pettus" (1812) oli koomiline ooper ja valmis 2 nädalaga.
Kümnes ooper "Tancred" (1813) oli suur kangelaslik ooper Voltaire'i teose järgi.
Üheteistkümnes ooper "Itaallanna Alziiris" oli koomiline ooper.
Kolmeteistkümnes ooper "Türklane Itaalias".
1815. a. tungisid Bolognasse prantslased . Rossini kirjutas muusika "Sõltumatuse hümnile". Varsti tungisid austerlased tagasi ja siis kirjutas ta hümni Austria keisri auks ning sai loa Bolgnast lahkumiseks.
Seitsmeteistkümnenda ooperi "Sevilla habemeajaja " (1816) esietendus Roomas lõppes läbikukkumisega. Ooperi tempo oli väga kiire ja ei tohtinud langeda. Niiditõmbaja oli habemeajaja Figaro. Krahv Almaviva oli saamatu esimene armastja. Dr. Bartolo ja Don Basilio olid karikatuurid . Rossini ei põlga efekte. Domineerivad kiires tempod . Laulma pidi kiiresti (eriti madalal häälel on kiirkõne koomiline).
Järgnesid ooperid : "Othello" (1816); "Tuhkatriinu" (1817) lõbus draama ; "Varastaja harakas " pooltõsine ooper; "Moses Egiptuses" (1818) traagiline ooper piibli ainetel; " Muhamed II" .
1822. a. sõitis 30- aastane Rossini esimest korda välismaale - Pariisi. 1824- 1836. a. elas ta Pariisis. Rossini Pariisis elatud viimase kümne aasta loomingut tuleks vaadelda teda varasemad 20 aastat vaevanud füüsilise haigluse ning hingelise kurnatuse taustal. Alles Pariisis ärkas Rossini otsekui uuesti ellu. Tema tervis paranes märgatavalt, tagasi tuli tema tuntud huumoritaju. Ta ostis tüki maad Pariisi eeslinnas Passy’s, ehitas sinna villa. Samuti üüris ta Pariisis Chaussée d'Antin’i tänaval korteri, mis kujunes Pariisi üheks huvitavamaks ja elegantsemaks salongiks. Rossini viimasesse loominguperioodi kuulub üle 150 teose: klaveripalu, laule, teoseid kammeransamblile ning nende hulgas ka "Väike pidulik missa ". Enamus neid teoseid kanti ette helilooja enda korraldatud Laupäevaõhtutel (Samedi soirs), millest võtsid osa enamus Pariisis elavaid või Pariisi külastavaid kuulsaid kunstnikke ja teisi avaliku elu tegelasi.
Kolmekümne kaheksas ooper "Wilhelm Tell " esietendus 1829. a. Pariisis. Tegemist on kangelasooperiga, kus peategelaseks Sveitsi kangelane. Ooperis ei ole lõpetatud aariaid ja avamäng oli kirjutatud popurriiavamänguna. (Prantsuse ooperis oli tol ajal popurriiavamäng. Kui sündis operett, siis oli ka tegemist popurriiavamänguga).
Oma viimastel aastatel elas Rossini auväärses tagasitõmbumises heliloojana, kes oli kirjutanud oma olulisemad teosed 40 aastat tagasi ning nüüd pärast pikka vaikimist oli taas leidmas oma häält. Mitte küll anakronistlikuna, aga mitte ka osana valitsevatest muusikasuundadest oli ta rahul muusika kirjutamisega iseendale ja oma ringile , mis koosnes inimestest, kes soovisid kuulata tema seisukohti kunstist ning lugusid tema noorusajast.
1829. aastaks oli Rossini kirjutanud 38 ooperit, ta oli oma karjääri lõpetamas.
Gioachino Rossini suri novembris 1868, olles 76-aastane. Ta maeti Père-Lachaise'i kalmistule. Itaalia valitsuse nõudmisel maeti tema säilmed ümber Santa Croce basiilikasse.
KOKKUVÕTE
Rossini ooperid on rõõmsad, koomilised, alati teravmeelsete karakterite ja imetlusväärse muusikaga. Rossini ooperid on väga mängulised, kuid nendes on ka palju irooniat ja kerget sarkastilisust, ta ei võta ühtki asja üksüheselt, surmtõsiselt. Rossini armastab groteskseid situatsioone. Ta kirjutas ja õukonna tellimusel, aga tema muusika läks hinge rahvale. Tema muusika õpetab meile muusikalise nalja võimalikkust ja paneb lauljad raske valiku ette, sest Rossini laulja peab olema ka hea näitleja , mitte ainult laulja.
KASUTATUD ALLIKATE LOETELU

http://parnu.postimees.ee/65837/vabaduse-saabumine-ja-armastuse-voit/%7BLOGOUT_URL%7D

https://kjpg.tartu.ee/~anumai.lillo/konspektid/rossini.html

https://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%A4ike_pidulik_missa

https://et.wikipedia.org/wiki/Gioachino_Rossin i

http://ekspress.delfi.ee/kuum/rossini-poliitiliselt-ebakorrektne?id=69018463