G. Flaubert "Tundekasvatus" kokkuvõte (0)

Gustave Flaubert
„ Tundekasvatus “
Tegelased:
Frederic Moreau
Marie Arnoux
Jacques Arnoux
Deslauriers
Rosanette
Louise
Hr Dambreuse
Pr Dambreuse
Pr Moreau
Hr Roque
Hommikul kella kuue paiku oli aurik valmis otsi lahti päästma. 18-aastane äsja bakalauruseks saanud härra Frederic Moreau heitis viimse pilgu Pariisile. Ta naasis koju Nogent’i, kus tal seisis ees kaks igavat kuud, enne kui ta pidi asuma õigusteaduse õpinguile. Laeval ringi vaadates nägi ta isandat, kes rääkis mingile maanaisele meelitusi. Fredericu juuresolek ei härinud teda, peagi nad hakkasid rääkima. Isand oli Jacques Arnoux, Kunstiesemete Kaupluse omanik. Peagi ta kadus , kuna tütar vajas teda. Äkki nägi Frederic otsekui ilmutist: üks mustade siledate juustega tõmmu daam istus üksi pingil . Frederic polnud kunagi näinud nii veetlevat naist. See oli proua Arnoux, härra Arnouxi naine. Proua sall oli vette kukumas ja Frederic kahmas sellest kinni. Tänutäheks kutsus pr Arnoux’i just ilmunud mees Frederici nendega sööma. Frederic oleks tahtnud üle kõige, et see veetlev naine teda kõnetaks või, et teda kutsutaks nende juurde külla, aga seda ei juhtunud. Peagi läksid nende teed lahku.
Koju jõudes võttis Frederic’i vastu tema ema proua Moreau. Ta ei jäänud sinna kauaks . Peagi sai ta kokku oma parima ja pikaajalisema sõbra Deslauriers’ga, kes aga pr Moreau’le ei meeldinud. Proual olid oma poja suhtes kõrged ootused, seega utsitas ta Frederici suhtlema naabri härra Roque’ga, kes saaks talle hankida küllakutse või koguni töö jõuka härra Dambreuse’i juures.
Kaks kuud hiljem Pariisi tagasi minnes sattus Frederic Kunstiesemete Kaupluse juurde ning hakkas seal tihti käima. Ta otsis endale korteri ja hakkas lõpuks hr Arnoux’ga hästi läbi saama. Peagi saabus ka kauaoodatud küllakutse, Frederic jättis isegi oma äsja külla saabunud sõbra Deslauriers’i üksinda. Arnoux’de kodu kõneles rahulikust ning hubasest perekonnaelust. Terve õhtu vaatas Frederic proua Arnoux’d, teda ei huvitanud teiste vestlused. Kui Frederic sai teada, et proua armastab maalikunsti, otsustas ta selle ala kasuks, et pääseda talle lähemale. Igal kolmapäeval ilmus ta Kunstiesemete Kauplusesse, et saada neljapäeva õhtuks kutse.
Vahepeal oli Deslauriers kolinud Fredericu juurde elama ja kuna teda nende sõprus enam ei rahuldanud, otsustas ta korraldada üks kord nädalas nende ühiste sõprade kokkutulekuid. Frederic kulutas kõik oma raha uutele rõivastele.
Järgmine õppevaheaeg otsustas ta jääda Pariisi pr Arnoux pärast, kuna kuulis , et ta mees oli sõitnud Saksamaale. Tegelikult sõitis hoopis pr Arnoux sinna oma haige ema juurde. Frederic oli löödud, kuid käis iga päev kaupluses lootuses teada saada millal proua Arnoux tagasi tuleb. Aja möödudes tuli proua tagasi ja Fredericil õnnestus teda isegi hakata linnas saatma . Fredericil olid närvid juba haiged, ta armastas pr Arnoux’d väga, aga too oli talle nii kättesaamatu. Frederic laostus ja läks ema juurde pikaks ajaks elama. Ta lubas, et ta ei lähe enam kunagi Pariisi.
Kodus ta veetis palju aega koos naabri, Hr Roque väikese tütre Louise’ga. Nad said väga hästi läbi. Ühel päeval tuli Fredericule kiri, et ta on pärinud oma onu päranduse. Frederic oli väga õnnelik ja sõitis tagasi Pariisi. Härra Arnoux ei tegelenud enam kaubandusega, ta oli ära kolinud. Frederic alustas meeleheitlike otsingutega, mis lõpuks siiski võtsid vedu. Arnoux’de juurde jõudes embas pr Arnoux Frederici ja Frederic märkas nende elus muudatusi. Arnoux’d ei korraldanud enam vastuvõtte ning nende pere oli täienenud nüüd juba 3-aastase poisipõnni võrra. Frederic valetas, et oli pikalt kadunud oma rohke töö ja ema haiguse tõttu. Frederic otsustas nüüd päriseks Pariisi elama jääda: ta ostis endale uue korteri, riided ja hakkas koos hr Arnoux’ga käima seltskonna üritustel. Frederic sai tuttavaks lõtvade elukommetega naise Rosanette’ga, kes oli hr Arnoux’i ja ka paljude teiste armuke. Pr Arnoux sai aru, et ta mees petab teda ning nende suhted muutusid jäädavalt jäiseks, kuid nad ei läinud lahku.
Frederic oli nende juures kui perekonnaliige, ta oli kord ühe, siis teise lohutaja. Frederic hakkas käima Rosanette’l palju külas ning ta oli kindel, et neist saavad peagi armukesed, ja nii ka juhtus. Frederic hakkas käima kahe naise vahelt – kord pr Arnoux’i juures ning siis jälle Rosanette juures lohutust leidmas ja oma kurbust leevendamas. Ta uskus, et ta armastab neid mõlemat. Kordamööda vihastasid need naised Frederici välja ning ta oli alatasa valmis loobuma ühest, et jääda teisega . Frederic oli väga helde iseloomuga : ta laenas Rosanette’le, Deslauriersile ning hr Arnoux’le raha. Hr Arnoux rajas kivisöe vabriku, Deslauriers proovis luua ajakirja ja muid tehinguid , Rosanette’l oli lihtsalt palju võlgu.
Igal võimalusel kui hr Arnoux ära oli läks Frederic pr Anoux juurde, ta sõitis talle kõikjale kaugele järele – peaasi , et ta saaks temaga koos olla. Ta sai isegi teada tema nime – Marie.
Kord astus Frederic isegi pr Arnoux au eest välja duellile. Duell jäi ära, kuna vastane minestas hirmust. Hr Arnoux ja Rosanette uskusid kumbki, et Frederic oli nende eest välja astunud ning olid rõõmsad, kuid Frederici jättis see külmaks.
Kuuldes, et Louise on suureks kasvanud läks Frederic ema juurde puhkama . Louise’ga neil olid väga soojad suhted ning Frederic lubas temaga abielluda . Ta ei tahtnud enam Pariisi minna, kuid mõtles siiski ümber, kuna ta tahtis oma asjadel silma peal hoida. Nimelt oli ta usaldanud kõik oma raha Deslauriers’i hoolde.
Pariisis vallandus revolutsioon . Kõigil hakkas halvasti minema - linnas oli mäss, Hr Arnoux läks pankrotti , Deslauriers oli üle-üldse kuhugi ära kadunud - kadedus osutus suuremaks kui sõprus ning ta ei suutnud leppida sellega, et Frederic oli heal järjel. Fredericul polnud ka enam raha, kuna ta oli seda heldekäeliselt ära laenanud ja ta ei küsinud kunagi laenu tagasi.
Kui pr Arnoux kuulis, et Frederic abiellub, taipas ta, et ta on ka tegelikult Fredericu kogu aeg armastanud, kuid ta ei võtnud sellega seoses midagi ette.
Frederic sõitis Rosanette’ga pikaks ajaks linnast välja – mässust eemale. Nad tulid tagasi, kuna Frederici sõber oli saanud raskelt vigastada.
Rosanette jäi rasedaks ning Frederic hakkas väga tihedalt suhtlema pr Dambreusega – teda lummas naise rikkus ja ta tundis, et tal on viimaks võimalus pääseda kõrgemasse seltskonda. Frederic veetis hommikud Rosanette juures, õhtud pr Dambreuse’ga. Pärast lapse sündi, saatis Rosanette lapse maale hoidjaga elama. Laps haigestus ning suri. Samuti suri hr Dambreuse ning uue testamendi kadumise tõttu jäi pr Dambreuse kogu varast ilma.
Hr Arnoux seis oli väga hull, teda ähvardas vangla ning ta põgenes oma perega . Frederic oli väga löödud, ta isegi laenas raha, et Arnoux võlgu tasuda, kuid ta jäi hiljaks . Kõik Arnoux’de asjad pandi oksjonile. Frederici vihastas see, ta arvas , et selle taga on Rosanette. Tal sai Rosanettest kõrini ning ta jättis ta maha.
Frederic lubas hoolimata kõigest pr Dambreusega abielluda. Sellest sai teada Louise, kes sulges end oma kambrisse . Frederic mõtles abiellumise osas ringi ning kahetses, et ei jäänud Nogent’i. Ta mõistis, et tal võinuks olla hea elu Louise’ga, kes teda tõeliselt armastas. Ta mõtles, et annab veel olukorda päästa ning sõitis Nogent’i. Seal ta nägi Lousie abiellumas Deslauriers’iga, kes oli lihtsalt kogu olukorrast kasu lõiganud.
Frederic läks reisima . Naasedes liikus ta veel seltskonnas, omas mitmeid armuvahekordi, kuid pidev mälestus esimesest armasusest muutis kõik uued ilmetuks. Aastad möödusid, kuid ühel õhtul astus ta kabinetti pr Arnoux. Nad olid õnnelikud ja jutustasid oma eludest.
Marie ütles:
„Ma kartsin! Jah, ma kartsin... teid... ja iseennast !“
Frederic ei kahetsenud midagi. Kõik tema kunagised kannatused oli tasutud .
Peagi tuli lahkumise tund.
„ Jumalaga , mu sõber, minu kallis sõber! Ma ei näe teid enam mitte kunagi! Naisena tegin ma oma viimse käigu. Minu hing ei lahku teist iialgi. Saagu teile osaks kõik taevased õnnistused!“ Ja see oligi kõik.
Sama aasta talve hakul vestlesid Frederic ja Deslauriers kamina ääres, olles ära leppinud ja alistunud oma iseloomu omadustele. Üks rääkis miks oli lahku läinud pr Dambreuse’st ja teine sellest kuidas oli naitunud Louise’ga, aga too oli ühel päeval ära jooksnud ühe lauljaga.
Kui nad olid lõpetanud lood ütles Frederic:
„See oli kõige lõbusam ja toredam seiklus meie elus!“