50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 12 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-12-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
mesimum
Õppematerjali autor
fosfaatse maavarana. (www.ut.ee) 5 Joonis 2. Ordoviitsiumi kivimite stratigraafiline liigestus (www.ut.ee) Välimuselt on vaadeldav kivim kollakas-, hele- või tumehalli värvi, peene-, vahel keskmise- ja ka jämedateraline liivakas setend. Tavaliselt on see nõrgalt tsementeeritud või päris pude. Tugevalt tsementeeritud erimid on haruldased ja moodustavad vaid 20-30% kivimi kogumassist. (Viiding 1984: 17) 2. FOSFORIIDI KASUTAMINE Tartu Ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. Sealtpeale algas fosforiidi teaduslik uurimine. Oobulusfosforiidi tõsisem uurimine algas aga alles pärast 1. maailmasõda (Lauringson, Reier, 1981). 1920. aastal asutati AS "Eesti Vosvoriit" ja Tallinna lähedal Iru küla juures alustati uuringuid
Narva lähistele ehitati kaks suurt elektrijaama ja nende tarbeks rajati Sirgala ning Narva karjäär. Peale nende ehitati veel Viru ja Estonia kaevandus ning Aidu karjäär, rekonstrueeriti Tammiku ja Ahtme kaevandus. Kõigisse ehitati rikastusvabrik, tänu millele sai loobuda põlevkivi käsitsi kaevandamisest ja sorteerimisest ning toota põlevkivi nii elektrijaamade kui õlivabrikute tarbeks. Põlevkivi kõrgeim toodangutase oli 1980. aastal, kui kaevandati 31,3 miljonit tonni. Põlevkivi kaevandamise tänapäevatehnoloogia kujunes välja kuuekümnendatel aastatel, kui tööstust asusid juhtima Eestis õppinud mäeinsenerid ja -tehnikud. Avakaevandamisel (karjäärides) võeti kasutusele suurekopalised (10-35 m3) ekskavaatorid, põlevkivi hakati vedama kallurautodega, mis mahutasid kuni 40 t kaevist. Allmaakaevandamisel (kaevanduses) võeti kasutusele kamberkaevandamismeetod. Selle kaevandamisviisi puhul moodustatakse 8-10 m laiused kambrid, kus põlevkivikihind puuritakse ja
keskkonnakriisi - põhjavee kadumist, maa vajumist jne. Sotsiaalsed probleemid Ida-Virumaal on lahendatud näiliselt ja tegelikkuses toimib tänane ,,sotsiaalne turvalisus" hoopis kui sotsiaalprobleemide pomm. Siiski on mäeettevõtete tasutud keskkonnamaksud võimaldanud n-ö põlevkivivaldadel renoveerida nii koolimaju kui ka mõisahooneid, parandada teid ja ehitada heitvee puhastusseadmeid. Paraku aitab keskkonnamaks vaid neid valdu, kus põlevkivi kaevandamise maht on suur. Näiteks Lääne-Virumaal Sõmeru vallas kaotab keskkonnamaks tasandusfondi kaudu mõtte. Seega ei ole oluline vaid keskkonnaseisund, vaadata tuleks ka sotsiaalset infrastruktuuri. Põlevkivi tootmisel püütakse igati leevendada keskkonnale tekitatavat kahju. Allmaakaevandamisel valitakse tervikute suurus selline, et ei kaasneks langatusi maapinnas, karjäärides istutatakse kaevandatud aladele uus mets, paljudesse küladesse on rajatud ühisveevarustus. Keskkonnaseire käigus
KOOL KIRJUTA SIIA 9. KLASS ' Referaat PÕLEVKIVI NIMI SIIA 2009 Mis on maavarad? Maavaraks loetakse sellist maapõues leiduvat orgaanilist või mineraalainet, mida on võimalik tasuvalt kasutada. Maavara mõiste on muutunud koos teaduse ja tehnika arenguga. Tänapäeval ei loeta maavaraks näiteks soorauda, millest kuni 18. sajandi lõpuni rauda sulatati. Maavara kaevandatakse maapõuest ja maavarade leiukohta nimetatakse maardlaks. Kui maavarad on maapinna lähedal, on otstarbekam neid kaevandada pealmaakaevandustes ehk karjäärides. Pealmaakaevandamise eelisteks on odavam ja kiirem tootmise ettevalmistamine, võimalus kasutada suure jõudlusega masinaid ning töötingimused on ohutumad ja tervislikumad, kui maa all. Kui maardla asub aga sügaval teiste kivimikihtide all, tuleb rajada allmaakaevandus. Maavarasid liigitatakse nende füüsilise oleku järgi tahkeiks (põlevkivi, fosforiit), vedelaiks
Maavarad Brigita Park 9.B Mida nimetatakse maavaradeks? Vaatamata Eesti väikesele pindalale, on Eesti maapõu maavarade poolest rikas. Maavaradeks peetakse maapõuerikkusi, mida on otstarbekas kaevandada ja kasutada. Eesti maavarad on nt: põlevkivi, mineraalvesi, lubjakivi ja dolomiit, ravimuda, savi, turvas, fosforiit, liiv ja kruus. Maavara kaevandatakse maapõuest ja maavarade leiukohta nimetatakse maardlaks. Maavarade varud... Tehakse kindlaks geoloogiliste otsingute ja uuringutega. Leiukohtade uuringute tõepärasust hindab ja detailselt uuritud varu kinnitab Eesti Maavarade Komisjon (asutatud 1990). Väikesele pindalale ja lihtsale geoloogilisele ehitusele vaatamata on Eesti nii maavarade mitmekesisuselt kui ka olulisemate maarete varudelt suhteliselt rikas. Eesti peamiste maavarade ajalugu Need on seotud pealiskorra erivanuseliste settekivimite ja neid katvate pudedate setetega. Neist vanimate kivimitega seostub kambriumi ladestu sinisavi, mida ka
Põlevkivid on maailmas küllaltki laialt levinud. Teada on enam kui 600 leiukohta . Enamik leiukohti on koondunud suurematesse levilatesse nagu Balti, Volga, Karpaatia jne. Tööstuslik tähtsus on peamiselt platvormsetel leiukohtadel, kus suurel levialal on tootsate kihtide lasuvad rõhtsalt ja väikesel sügavusel ning nende paksus ja kvaliteet on püsiv. Käesoleval ajal kaevandatakse põlevkivi Eestis, Venemaal, Hiinas, Austraalias ja Saksamaal. Eesti maardlas on põlevkivi kaevandamise tingimused võrreldes teiste leiukohtadega lihtsad - väike sügavus, rõhtne lasuvus, kihindi püsiv paksus. Põlevkivide tekkimine Põlevkivi on settekivim, mis on tekkinud veekogu põhjas, kus olid olemas soodsad tingimused orgaanilise aine kogunemiseks. Põlevkivi on moodustunud kõigis geoloogilistes ajastutes kambriumist kvaternaarini. Põlevkivi lähteaine kogunes peamiselt iidsete merede kaldalähedastes vetes.
Kaevandusi ja lahtiseid karjääre on Kohtla-Järve ümbrus täis, nüüdseks on paljud neist suletud. Kohtla-Nõmme kaevandus, mis võttis enda alla ühtekokku 17 km2, suleti 1. aprillil 2001, sest tootmine ei olnud enam väga rentaabel ja palju oli käsitsitööd. Ainuüksi Kohtla-Nõmmel kaevandati tegevusaastate jooksul 48 329 542 tonni põlevkivi. See on kogus, mille meie praegused elektrijaamad põletaks ära 14 aastaga. Kaasnevad probleemid Põlevkivi kaevandamise juures on suurimaks probleemiks veereziimi muutmine ja vee saastamine. Näiteks tuleb Eestis iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kaevandustest ja karjääridest välja pumbata 1015 tonni vett. Põlevkivikaevanduste kuivendamise ning suurte reostuskollete pikaajalise koosmõju tulemusel on aga tõsiselt kahjustada saanud ülemised põhjaveekihid. Põletamisel eraldub õhku suures koguses süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja lendub orgaanilisi ühendeid ning raskmetalle
diktüoneemaargilliidiga (diktüoneemakilt, üks põlevkivi liikidest), mida on Eestis tarbevarudena kirjas 60 miljardit tonni. See aga on lausa müstiline kogus. Ühelt poolt on diktüoneemakilt kasutatav kohaliku kütusena, kuigi ei kuulu väärtuslike kütuseliikide hulka (samas tuleb aga teada, et maailmas on kiiresti levimas vähese toimeainesisaldusega energiakandjate kasutuselevõtmine). Seepärast moodustabki tegeliku rikkuse fosforiidi ja diktüoneemakilda üheaegne, kompleksne ärakasutamine. Ainuüksi Toolse fosforiidi leiukoha diktüoneemakildas sisaldub arvestusliku reservvaruna 27 149 tonni uraani, 57 000 tonni molübdeeni, 147 000 tonni vanaadiumi. Lisaks neile tuleb kaeverikkuste hulka arvata loomulikult ka fosforiit ja kilt ise. Kabala kaeveväljas on prognoosvaruna strontsiumi 851 300 tonni, transuraanide prognoosvaruks 237 400 tonni, jne, "Eesti maapõuerikkusi", R. Raudsepp jt, Tallinn, 1993.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid