luuletaja mõtleks välja uue teose, et rahuldada rahva soove tihedamini teatris käia. Luuletaja on sellega nõus, kuid vaieldake selle üle, missugune peaks olema etenduse sisu. Komödiant soovitab midagi niisugust, mis oleks piisavalt meeltlahutav ja samas mitte liiga raske sisuga. Direktor lisab veel, et näidend peaks olema võimalikult pikk ja mitmetaoline, et sellega leiaks samastamist igaüks võimalikust publikust. Selle vestluse lõpptulemusena sünnibki luuletaja sulest ,,Faust". ,,Faust" algab stseeniga taevast, kus kohtuvad jumal, inglid ja kurat, kelle nimi on Mefistofeles. Mefistofeles esitab jumalale palve, et ta saaks võimaluse Fausti hing endale võita, pakkudes talle kõikvõimalikke maiseid naudinguid. Kuna jumal usub, et faustisugust meest ei anna jumalast ja vaimuannetest eemalepeletada ükski maine nauding, annab ta Mefistofelesele võimaluse üritada Fausti hinge endale võita. Järgmisena liigub tegevus keskaegsele Saksamaale, Fausti koju
Faust on täis veidrat rahutust, kes on olnud huvitunud mitmetest teadustest, õppinud palju ja saanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks inimsoole teed parema suunas näidata. Tahab endalt elu võtta mürki võttes, kuid mõtleb otsustaval hetkel ümber, kuuldes laulu noorpõlvest. Samal ajal teavas Issand ning Mefistofeles veavad kihla, et Mefistofeles ei suuda Fausti õigelt teelt kõrval kallutada. Mefistofeles arvab, et Faust pöördub kurjuse teele. Issand on aga temast hoopis teistsugusel arvamusel, tema arvates Faust valib lõpuks ikka õige tee. Issand ja Mefistofeles sõlmivad kihlveo. Varsti ilmub Mefistofeles puudli kujul Fausti ette. Faust ja Wagner istuvad kivipeal, kui neile läheneb musta värvi puudel. Faust võtab puudli endaga koju kaasa, tuleb välja, et see polnud koer vaid Mefistofeles. Faust ja Mefistofeles sõlmivad lepigu.
,,Faust" Johann Wolfgang von Goethe 1.1 Teose algul vaevavad Fausti mitmed probleemid. Elu jooksul oli ta omandanud filosoofia-, arsti- ja õigusteaduse, kuid olenemata sellest, ei suutnud ta leida hingerahu. Faustile tundus, et kuigi ta on nii palju omandanud, poleks ta justkui üldse targemaks saanud. Teoses avaldub see nii: ,,Magistriks sain, doktoriks isegi ja aastat kümme järjesti ma siia-sinna, ratastringi vean ninapidi vaeseid hingi ja näen, et midagi ei tea." (,,Ilukirjandus ja kunst" Tallinn 1946; lehekülg 22). Lisaks sellele probleemile ei anna talle rahu ka teadmine, et on kogu oma elu pühendanud õpingutele ja lõbutsemiseks pole üldse aega jätnud. Sellest probleemist kasvab välja juba ka järgmine probleem. Faustile ei
"Faust" Goethe teosest pärineb romantismiajastule omane tegelaskuju Faust, keda autor on kujutanud kui teadmisjanulist isikut. Faust on doktor ja õppinud mitmeid teadusi, kuid arvab, et ei tea jätkuvalt kuidas parandada inimeste olukorda selles maailmas ja ühiskonnale elu headust tõestada. Tema olemus on rahutu ja masendunud ning otsib ahastavalt oma sisemist tasakaalu. Tegelane on suhteliselt tugeva iseloomuga, kes ei lange kergesti lõksu ja jääb oma põhimõtetele alati kindlaks, kuni taevas sõlmivad Kurat ja Jumal kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge eksiteele viia. Mefistofeles on kuri
FAUST · ,,Kes otsib, ikka eksib teel" Keegi meist ei ole täiuslik. Ja me kõik peame õppima ja otsima. Olla inimesi tähendab olla ebaperfektne, teha vigu, eksida. · ,,Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head" See tsitaat meeldis mulle sellepärast, et on ju ka selle sama lause kohta vanasõna, öeldud veidi täpsemalt ja lühemalt Pole kurja, pole head. · ,,Ära laksuta nõnda oma õgardilõugu!" Tõin selle tsitaadi välja vaid sellepärast, kui humoorikalt see öeldud on. Võttes selle tekstist välja, kujuneb see lause hoopis teistsuguseks. See muutub naljakas. Aga ega kõik ei saagi olla tõsine töö, vahel peab ka töö ajal nalja tegema või juttu ajama. Ka kõige süngematel hetkedel. · ,,Ei ole täius inimlapse osa." Selle tõttu, et inimlaps ei ole täiuslik, suri Kristus
,,Faust" I osa I osa alguses kohtame Fausti tema gooti stiilis kabineti vaikuses. Meie ees on teadusjünger, kes pärast kauaaegset askeetlikku endasalgamist peab mõrult tõdema inimesele pile midgai teada antud. Neid pettumis mõtteid väljendab ta oma kuulsas monoloogis. Monoloogis väljenduv ahastus haihtub, Faust elab üke seesmise kirgastumise ja tunnistab oma vaimusugulust sellega, kes kuulutab. Fausti otsimis rahutus selgineb veelgi teise teadlasetüübi Wagneri najal, kes tuimas rahulolus sulgub oma kabinetti nagu tigu karpi. Taas kisub faust kõhklustesse. Teda vapustab maailma kurjus, mis pesitseb inimestes. Meeleheites ulatub käsi mürgipeekri järele, ent peatub oamti meenuvad elu kaunidus ja inimväärtused. Olla või mitte olle, - see küsimus on ka Goethe kangelase kellele
Johann Wolfgang von Goethe "Faust" Teoseanalüüs Goethe (1749-1832) oli saksa kirjanik, filosoof ja looduseuurija. Mees alustas kirjanduslikku tegevust anakreontilise lüürika ja näidendite avaldamisega aastatel 1767-1769. Ta kirjutas palju draamasid, näidendeid ja ballaade. Goethe vaimustus W. Shakerpeare`ist , suhtus samas kriitiliselt klassitsismi ning toetus oma loomingus rahvaluule traditsioonile. Üldtuntud on tema luuletused "Nõmmeroosike", "Ränduri öölaul" ning ballaad "Metshaldjas". 1773.a sai Goethel valmis nn "Alg-Faust", mis oli tol ajal vaid armastuslugu. 1790.a ilmus trükis "Faust. Fragment". See hõlmas nii armastuslugu kui ka noorendamise osa. 1808.a ilmus "Faust I", millele oli autor lisanud ka pühenduse, teatristseeni jms. "Faust II" ilmus 1833
Goethe tõenäoliselt aastatel 17731775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma. Faust (ka dr Faustus) on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga. Seda ainest on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. On arvatud, et muistendikangelase protoüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Vanim kirjanduslik töötlus pärineb 16. sajandi teisest poolest. Goethe teos laiendab ja arendab oluliselt algset motiivi, sisaldades ühtlasi viiteid kristlikule, keskaja, antiigi ja Idamaa kirjandusele ning filosoofiale. Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis
annaabi.ee 
50 punkti
~ 2 lehte
58 laadimist
0 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid