Ettekanne Karl Ristikivist (0)

Ettekanne K. Ristikivist
Birgitta Ots
9 B klass
Karl Ristikivi sündis 1912. Aasta oktoobris ülivaeses Pärnumaa piirkonnas – Paadremaal. Sealne pinnas oli väga viljatu , seetõttu oli ka külakogukond ülimalt vaene. Oma religioonilt, mis hilisemas elus ja romaanides tugevat rolli mängib, oli Ristikivi õigeusklik, sest 1840- datel aastatel käis mööda Eestimaad kuulujutt, et kõik eestlased, kes luterlusest õigeusku astuvad, saavad tasuta maad. Selle pärast oli ka kogu küla õigeusklik, tema algne ristinimi oli venepäraselt Karp Ristikivi.
Ema oli vaene taluteenija ning Karl ise vallaslaps. Külakogukond loomulikult isata lapsi ei sallinud ning seetõttu kasvas noormees sotsiaalses isolatsioonis ning pideva põlu all. Raske lapsepõlv (kuni Tallinna minekuni) on mõjutanud tugevalt tema kirjutisi ning kajastub tema novellides ja ka romaanides. Oma emaga oli tal ääretult õrn suhe, tänu millele on raamatutes emad tihtipeale vana maailma esteetilise ilu kajastajad.
Teadmistehimu ilmutas end juba varajases lapsepõlves. Viieteistkümneselt lahkus Tallinna, et omandada kõrgem haridus , kui seda kihelkonnakool oleks saanud pakkuda. Seal kandis ise enda eest hoolt ja rügas tööd teha. Tänu suurtele püüdlustele sai kommertskooli, mille ta ka edukalt lõpetas. Tallinnas olles elas Ristikivi Kalamajas, värvikas agulielu ja omanäolised inimtüübid kajastuvad hiljem „Tallinna triloogias“.
Pärast kooli lõpetamist oli Karli suurim unistus jõuda ülikooli. Kahjuks polnud tal aga sellel eluperioodil piisavalt raha ja vahendeid. Seetõttu hakkas kirjutama. Esialgu ilmusid lühikesed (ja pehmelt öeldes kirjanduslikult väikese väärtusega) jutud ajalehtedes, hiljem hakkas kirjutama lasteromaane. Tänu oma naiivsele, pisut lapsemeelselt tõsisele ellusuhtumisele, jõudsid romaanid väga kõrgele ning võitsid mitmeid preemiaid.
1937. aastal korraldati Eestis romaanivõistlus, sinna saadab ta oma esimese „Tallinna triloogia “ raamatu „Tuline raud“. Kui umbes samal ajal kirjeldas A. H. Tammsaare perekonnalugu läbi maaelu („Tõde ja õigus“), siis Ristikivi „Tallinna triloogia“ kajastab sarnast lugu Tallinnas. Võidab võistluse olles ise 25-aastane. Preemiaks saab viissada krooni, koos millega koheselt Tartu kihutab, et alustada õpinguid Tartu Ülikoolis geograafia alal.
Tudengiajal oli ta lähedane Arbujatega. Oma armuelu koha pealt (erinevalt mitmetest teistest Eesti kirjanikest) oli ta väga tagasihoidlik , seetõttu puuduvad ka märkimisväärsed andmed selle kohta. Ülikoolis oli vägagi K. Pätsi autoritaarse režiimi vastu, ning osales aktiivselt opositsiooni töös.
Tänu ülikooliõpingutele ei mobiliseeritud teda II maailmasõtta, bakalaureuse kraad käes, hakkas ta tööle Tartu botaanikaaias.
Suur muutus tema ellu saabus ühe legendi kohaselt nii: ühel õhtul, kui Tartut taaskord pommitati , lendas üks lõhkekeha ka Ristkivi majja, pomm läbis kolm korrust ning jäi pidama Ristikivi lae keskel ning ei plahvatanud . Mees ise uskus, et jäi ellu tänu Jumala tahtele. Ning, et kõrgematel võimudel on temaga veel mingi sügavam plaan.
Tänu sellele vahejuhtumile hakkas elu mõtet otsima ning otsustas 1943. aastal astuda saksa sõjaväkke. Tegu oli pehmelt öeldes hulljulge, ehk isegi loll. Sest juba 43. aastal oli selge, et teljeriigid on kaotamas. Lootus, et ta saadetakse rindele, haihtus hetkega, kui ta määrati kirjutajaks politseipataljonis Pihkvas. Kahjuks oli Pihkvas tema põhiline töö viibida juures kõikvõimalikel ülekuulamistel, piinamistel ning panna sealsed sündmused kirja. See šokeeris teda sellisel määral, et ta põgenes võimalikult kiiresti Soome.
Pihkva üleelamised mõjutavad oluliselt tema hilisemate romaanide tegelasi. Üldiselt on peategelane alati kasvõi mingit hägust piiri pidi seotud sõjaõudustega. Tegelaste elus käib pidev ja lõputu võitlus.
Õigepea reisis ta Soomest Rootsi, seal pääses väga napilt tagasi Venemaale suunamisest. Surmahirmus hakkas luuletama . Luule on äärmiselt depressiivne, seal kajastub isamaatust ning häbi deserteerimise ees.
Rootsis kohtas aga taaskord oma noorpõlvearmastust, kuid kahjuks mõistsid mõlemad pooled, et sõda on neid sellisel määral muutnud, et koos olemisest ei tuleks midagi välja. Naine abiellub ja sõidab igaveseks Brasiiliasse. See lööb Karli südamesse ja mõistusesse sügava haava. Pärast seda ja äsjailmunud „Hingede ööd“ (Eesti esimene sürrialistlik romaan) meeletut kriitikavoogu, otsustab ta, et ei kirjuta enam iialgi Eestist.
Algab vaikuseperiood, mis kestab oma kaheksa aastat. Pärast hingehaavade paranemist alustab oma elutööga – kolme ajalooliste romaanide triloogiaga (9 raamatut).
Tema teosed on väga religioossed, Karl leiab, et Jumalast taandumine on Euroopa suurim allakäik – väga konservatiivne suund. Veel tasub märkida ära punkt, et kõikides raamatutes, isegi, kui tegevus toimub 13. sajandil, on see kõik kuidagi seotud Eesti ja Teise maailmasõjaga. Kõik kolm triloogiat moodustavad jagamatu terviku, süstemaatilise koosluse. Tänapäeval tegelevad paljud noored semiootikud Ristikivi kirjutatud teoste koodide lahti murdmisega – läbi vihjete ja koodide võib kokku panna hoopis teise raamatu, kui see algselt on olnud.
Kahjuks ei leia ta kuni elu lõpuni vastust küsimusele: „Mis oli Jumala plaan minuga?“ Sureb 1977. Aastal üksinduses, olles eelnevalt põdenud aastaid sügavat depressiooni ja kroonilist südamehaigust. Seetõttu kajastub ka tema viimastes romaanides eriti tugevalt kodumaatus ja inimlik üksindus.