02.2014. Etenduse nimi oli "Manon." Lavastaja oli Inglismaalt pärit Karl Burnett. Ma arvan, et ta sai oma tööga hästi hakkama ning tegi etenduse vaatamiseks põnevaks. Kunstnik oli Mia Stensgaard (Taani kuninglik Balett). Tema juures meeldis etenduses kasutatud kostüümide julge värvi valik, mis polnud küll ajastule sobiv, aga see tegi minu jaoks üldpildi rõõmsamaks. Muusikaline juht ja dirigent Risto Joost lõi etendusele dramaatilise õhkkonna, mis sobis etendusse hästi. Balleti aluseks oli Abbe Prevost ,,Sevaljee des Grieux' ja Manon Lescaut' lugu." Etendus rääkis 18. sajandi elust, kus selgelt eristuvad jõukamad ja vaesemad inimesed. Pea- tegelasest Manonist saab ühel hetkel tagaotsitav ning ta elu muutub põrguks. Algab põnev ja dramaatiline sündmustekäik, kust ei jää puudu isegi püssipauk. Etendus kestis 2h ja 50 minutit ning oli kahe vaheajaga.
“Habanera”, millest ma olin väga palju kuulnud. Halvemini õnnestusid võitlusstseenid ning viimase vaatuse lõpp, kus Carmenit pussitati, kuna need ei tundunud eriti usutavad. Etendus üldiselt õnnestus väga hästi, kõik laulud olid väga korrektsed ning poistekoori lauljad muutsid etenduse veelgi sügavamaks. Ühised laulud ja esituses kooriga olid väga võimsamad ja meeldejäävad. Nii mõnigi laul jäi mind veel mitmeks päevaks kummitama. Üldiselt suhtus publik etendusse hästi, kuid mõnel üksikul korral naerdi või tehti kohatuid märkuseid. Mina suhtusin etendusse suure huviga ning üritasin märgata võimalikult palju. Edaspidi soovitaksin ma töötada võitlusstseenid kallal, et publikul oleks laval toimuv ustav ja põnev. Jäin ooperiga väga rahule ja see tekitas huvi järgmiste ooperietenduste vastu.
väga arusaadav. Kunstnik oli väga täppi pannud tegevustiku toimumise aja ja kohaga, tekkis juba vaatamise ajal tunne, et toimumiskoht on kuskil Itaalia maakohas 20. sajandi esimesel poolel (seda oli arvata ka riietest, autodest, arhitektuurist jne.) ning ütleks, et lavastaja töö ja kunstniku töö on väga hästi kokku langenud. Minule meeldis kogu see töö väga ning seda oli nauditav vaadata. Teose ettekande analüüs: Esinejad olid väga naturaalse ilmega ning sobisid just sellesse etendusse väga. Tekkis väga omane tunne esinejatega ja ei näeks kedagi muud tegelaste osas. Kogu esinejate töö oli väga korrektselt edasi antud ja äpardusi loomulikult ei tekkinud. Lauljad tegid väga hea töö ning nende hääled olid väga võimsad ja sobivad. Näitlejad olid väga meisterlikud ja jätsid väga ehtsa tunde. Tekst oli nende poolt suurepäraselt edasi antud ja alati täpselt õiges toonis.
peaaegu terve vaatuse tardunult seisid oli väga imeline. See pani mind koheselt mõtlema, sest ma olen selline inimene kes ei suuda kahte minutitki paigal püsida. Kolmas vaatus oli ettearvatav, kuna olin juba sisukokkuvõtte raamatust läbi lugenud. Aga viimane tants oli see- eest kõige parem, sest selles tantsus oli palju keerukaid liigutusi ja neid oli lausa lust vaadata. Minu arvates oli see etendus täielikult õnnestunud. Mulle väga meeldis. Ma arvan, et publik suhtus sellesse etendusse enamjaolt hästi, suhteliselt kõigil oli peale etendust õnnelik nägu peas, välja arvatud riidehoiu juures. Mina ise suhtusin etendusse kui ühte parimasse mida ma üldse näinud olen. Nagu eespool juba välja toodud jäin mina selle etendusega väga rahule. Balleti tantsimine on väga väga raske mistõttu oleks ma sellise etenduse eest isegi rohkem maksnud, et toetada tantsijaid, nad on väga tublid ja teinud väga suure töö ära.
Etendus toob välja, et igas mehes on peidus tundeline ja hooliv ürgmees. "Ürgmehe" näol on tegemist humoorika ja teravmeelse etendusega, mis räägib meeste ja naiste vahelistest suhetest, võrdleb naisi ja mehi ning toob esile juba ürgajal kujunenud instinktid. Näidend seletab, kuidas on naiste ja meeste erinevus loonud erinevad pildid maailmast ja mis moel põhjustavad need erinevused arusaamatusi tänapäeval. Peaosaline oli Jan Uuspõld. Etendusse tõi ka oma naise Elsa, kellest ta rääkis. Sai tema pealt hästi näiteid tuua meeste ja naiste erinevuste kohta. "Ürgmehes" meeldisid mulle kõige rohkem need lõigud, kus Jan mängis naist. Ta tegi naistegelasi hästi järgi. Pani huuled prunti, tegi peaga mingi nõksu ja siis puusadega ning moonutas häält. Tegemist oli elust võetud probleemiga, siis seda võib juhtuda päris palju. See ei ole ikkagi normaalne, kui naised sõimavad mehi s***peadeks
,,Luikede järv" Pjotr Tsaikovski Elamused 17. veebruaril nähtud balletist on vahvad. Koreograaf/lavastaja oli Tiit Härm, kes oli suutnud luua Pjotr Tsaikovski loodud balletist teha meeldejääva etenduse. Lisaks sellele oli veel Eldor Renter, kujundaja ja disainer välja mõelnud väga huvitava lava ja silmapaistvad kostüümid. Lisaks sai oma tööga suurepäraselt hakkama Rahvusooper ,,Estonia" sümfooniaorkester, kelle suurepärane mänguoskus tõi etendusse veel põnevust ja ilu. Enne etendust olin loomulikult kogu selle tüki suhtes vähe skeptiline, kuna eelmine kord, kui ma käisin balletti vaatamas, olles umbes 7 aastane, jäin ma poole etenduse pealt magama. Aga mida lugu edasi, seda põnevamaks läks lugu. Pinget hoidis üleval teadmine, et kolmandas vaatuses esitab Must Luik, mis on üks raskemaid partiisi baleriinide klassikalisest repertuaarist, soolotantsu, kus sooritas 32 tiiru ümber iseenda. Kahjuks pidin tema esituses
tehtaks. Ta tegelaskuju oli põikpäine, natuke rumal aga mis kõige tähtsam,väga koomiline . Kes selle etenduse ajal ei naernud kordagi, sellel puudub huumorisoon täielikult. Mulle meeldis seal veel inglisepärasus , näiteks see kuidas nad koguaeg teed jõid . Näitlejad olid igatahes väga tasemel ja oskasid mängida oma rolli sisse . Ka kujundus oli väga hästi tehtud , Esitajate hääl oli korrektne ja kõlavus oli hea . Ka publik suhtus etendusse väga lõbusalt , poleks ilmselt sellist inimest leidnudki etenduse ajal ,kes ei naernud .
Ready-made - kunstiteosena eksponeeritud valmisobjekt, mis omandab uues kontekstis/keskkonnas uue tähenduse. Installatsioon - on kunsti liik, milles tavaliselt esitatakse vaatajale mingit valmispaigaldatud ruumilist kompositsiooni. Performance - tegevuskunsti liik, milles kunstniku juhatusel (vahel ka publiku osalusel) luuakse (improvisatsiooniline) etendus. Happening improviseeritud etendus, millel puudub süzee. Rõhk on improviseerimisel ja publiku kaasamisel etendusse. Ando Keskküla Ando Keskküla lõpetas ERKI disaini eriala 1973. aastal ja sööstis meteoriidina Eesti kunstiellu avangardkunsti rühmituse SOUP69 koosseisus. Jahedad, hüperrealistlikus laadis maalitud maalid tõid talle kiire tunnustuse ja maalikunsti uuendaja maine. Enesetäiendused Saksamaa LVs 1980. ja 1985. ning Hollandis 1994. aastal süvendasid Keskküla huvi interaktiivse ja interdistsiplinaarse elektroonilise ja meediakunsti vastu
otsustab suitsiidi teha. Seda täide viies sekkus Mephistopheles ning sõlmis temaga kokkuleppe – Faust saab nooruse tagasi ja Mephistopholes saab tema hinge. Teades selle loo sisu teadsin, mida oodata sellest. Aga ooperi formaadis seda polnud kogenud. Ooperi solistid, kes jäid silma olid Mephistopheles ja Marguerite mõlemad eri põhjustel meeldisid. Mephistopheles oli särtsakas ja karismaatiline kuid ka samal ajal kurjust tuues etendusse. Tema välimus läks tema rolliga vägagi kokku, kus ta oli pikka kasvu,pikkade juukstega ja tema hoiak ütlesid kohe ära, et ta on alt maailmast. Nähes seda ooperit oli märgata kuidas ta oli kord laval ja kord rõduboksides peaksin mainima, et ta oli päris kärme. Orkester jäi ka silma aga vahest tekkisid momendid, kus polnud soliste väga kuulda, mida nad seal laulavad. Dirigendi töö oli seda reguleerida, kurvastuseks polnud seda väga tähelepanna. Teades seda
sobima nii noortele kui ka vanadele. Selline lavakujundus oli kindlasti traditsioonilisele vastupidiselt uudne ning ootamatu. Kasutati videoprojektoreid läbi terve ooperietenduse koos maast laeni sujuvalt jooksvate hiigeltahvlitega. Looduse ja üldiselt väliskeskkonna suutis videokunst hästi esile tuua, kuid arhitektuuri koha pealt, kui üksikuid maju üritati rahvale videokunsti abil manada, kiskus asi vahel vägagi ebareaalseks ja etendusse oli raskem sisse elada. Efektseid sümbolistlikke lavapilte oli siiski päris mitu, eriti meeldejääv on Mimi ja Rudolfo finaaliduett, milles on välja valgustatud vaid foon ja teineteise embuses lauljad ise näha vaid siluettidena selline võte on intiimse kujundina omal kohal, või siis linnapilt, kus lisaks videoprojektsioonidele oli valgustusega loodud tõeliselt realistlik illusioon rahvarohketest linnatänavatest
Laval on üle 60 näitleja, laulja ja tantsija, sh Otsa kooli muusikud ja Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid. Etendus toimus kahes vaatuses ning kestis 2,5 tundi, millest 30 minutit oli vaheaeg. Etenduses esitatud teosed olid pop'i zanris. Üldiselt olid lood rütmikad ja kaasakiskuvad, kuid mõningates stseenides võis kuulda ka ballaade. Etenduse kava oli oma ülesehituselt huvitav. Kuna olen Keskkoolimuusikali filme näinud, siis võin kinnitada, et etendusse olid valitud parimad palad. Vaatamata oma noorusele, oli esinejate tase väga hea. Eriti hästi oskan välja tuua peaosatäitjate Ott Leplandi ja Mari Ronimoisi hääled, mis kõlasid etenduse jooksul kõige rohkem ning kelle hääled olid üksikutes stseenides kõige paremal tasemel. Kui alguses pelgasin natukene massistseene, sest kartsin, et noorte lauljate hääled pole ehk nii võimsad kui massistseen nõuab, siis peale esimest massistseeni minu kartus kadus. Kõikide lauljate hääled
pea. Kostüümid olid märkimisväärselt kaunid ja uhked, nagu balletis ikka tavaks – sätendavad ja lehvivad. Tantsunumbrid olid samuti võimsad, sest ei ole sugugi lihtne teha 19 piruetti üksteise otsa, tean seda kasvõi omast kogemusest. Tšaikovski muusika sobis ideaalselt selle etendusega, seega mõistan, miks 1892. aastal inimesed sellest vaimustuses olid. Küll aga osutusid segavaks faktoriks väsinud ja nutvad lapsed, kelle tõttu oli vahel raske etendusse süveneda. Kokkuvõttes oli etendus siiski meeldiv, kui publik veidi segavate laste tõttu välja arvata. Kuna ma jumaldan balletti kui tantsustiili ja armastan klassikalist muusikat, mis poeb mu hingesügavustesse, siis balletietendus on mu jaoks täielik nauding.
ainult kehakeelt. Balletis ei kasutatud ühtegi korda vokaali ega laulmist, kuid sellegipoolest oli loo sõnumist aru saada. Orkester oskas pille mängida puhtalt, kuigi korra oli aru saada harfimängija ehmatanud näoilmest, et tal oli üks noot segamini läinud, kuid sellegipoolest oli muusikat hea kuulata. Varem ma ei olnud ühtegi etenduses olevat Tsaikovski helipala kuulnud. Toon välja Tatjanat kehastanud Luana Georgi töö, kes oskas ennast etendusse hästi sisse elada ning kelle kurb ja tänulik ilme ei lahkunud ka pärast etenduse lõppemist lillede kättesaamisel. Lisaks kiidan Anatoli Arhangelskit, kes näitas oma tantsulist professionaalsust ja näitlemisoskust. Arvan, et ka teistele vaatajatele meeldis etendus ning soovitan seda inimestele, kes huvituvad klassikalisest muusikast, tantsust ja balletist.
muudeti ka laval olevaid asju. Tegevusaja muutusest sai aru, kui valgus oli suunatud ainult ühele näitlejale, ka muutusid sel ajal näitlejad. Teisisõnu mängis ainult üks näitleja etenduse mõlemas ajas, teised kõik muutusid. Valgustus oli laval hästi läbi mõeldud. Nii esemetele, kui ka näitlejatele laskuv valgus oli sobiv. Eriti hästi oli esile toodud taadi mõttehetked, kui valgus ainult temale paistis. See lõi väga mõjuva hetke ning aitas etendusse veelgi rohkem sisse elada. Esemetest oli laval voodi, kus taat vahel pikutas, laud ja pingid, mille taga pere sõi, kui laps sündis toodi lavale ka lapsehäll. Lisaks sellele leidusid ka nõud, millest pererahvas sõi. Kasutati ka korvi, kus oli pesu ja pesunööri. Kõik esemed olid vajalikud, et luua laval õiged tegevused. Kostüümide poolest oli kujutatud eelmist sajandit. Näitlejatel olid seljas talurahvariided,
külades on. Mulle jättis eriti sügava mulje 2. vaatuse õhtu "Lillas Pastia" kõrtsis, mis oli väga koduselt ning külapäraselt kujundatud. Kõik oli väga mugav ning nägi maitsekas välja. Väga omapärane etenduse juures oli enne igat vaatust näidati pilte ning videoklippe vanadest aegadest, mis tõid vaataja sellese aega rohkem sisse, et oleks lihtsam ette kujutada. Samuti olid kostüümid väga teema ja olukorra kohased ning hästi disainitud. Kostüümid tõid etendusse väga palju särtsu ja omapära. Carmenil, kui mustlasneiul oli just selline natuke rääbakas ja mitmekihiline kleit, nagu ühelt rändavalt mustlaselt ka leida võiks. Kõigi esinejate kostüümid olid väga hästi läbimõeldud ning mustlaste kleidi jäid väga hästi meelde. Ainuke, mis mind natukene lõpus häirima hakkas, oli subtiitrite pidev lugemine, mis muutus küllaltki ebamugavaks ning tüütuks selleks, et etendusest aru saada. Kuid see ei olnud nii suur
Aktus Peale Vabariigi Presidendi kõnet võis alata pidulik kontserdi osa. Minu arvates oli aastapäeva kontsert väga vaimukalt ja suursuguselt ette kantud. Huvitav oli Senegalist pärit koramängija Solo Cissokho esitus. Kõige suurema aplausi teenis Vene balalaikavirtoos, kes mängis lausa pilli kukla taha asetatuna. Peale väliskülaliste oli kontserdile kaasatud ka meie oma muusikuid nagu Vaiko Eplikk ja Sandra Nurmsalu. Vanamuise Teatri lava oli rohelust ja puid täis. Etendusse oli kaasatud ka lõvid, kellel olid teatud tähendus. Need lõvid oleks nagu pärit Eesti vapilt: mineviku-,tuleviku- ja olevikulõvi. 4 Kätlemine ja riietus Presidenti vastuvõtu kätlemistseremoonia on vaatajatele hea võimalus Eesti väärikate ja tuntud inimeste nime ja näo kokkuviimiseks. Sel aastal järgiti põhimõttet, et korraldada
Nad ütlesid, et ta ei näinud üldse enda moodi välja. Dorante (keda mängis Kermo Nigula) lubas kutsuda Dorimene Jourdaini juurde, sellepärast ka Jourdain nii palju vaeva nägigi. Dorante küsis Jourdainilt raha, et osta brilliantsõrmus Dorimenele. Jourdainile ütles ta loomulikult, et annab selle Dorimenele ja ütleb, et see Jourdaini poolt. Tegelikult aga Dorante andis selle Dorimele ja ütles, et see tema poolt. See oli väga alatu Dorantest, kuid samas tõi see ka natuke põnevust etendusse. Minu kindel lemmik tseen oli see, kui Jourdaini kuulutati mammamusiks. Tegelikkuses sellist tiitlit polnud üldsegi olemas. See aga nägi nii naljakas välja, et kõik naersid, nii ka mina. See oli ikka väga tore lõpp sellele etendusele. Mina poleks küll arvanud, et see etendus nii lõppeb, kuid see sobis sinna suurepäraselt. 5
Mitte just tavaline internetisuhtlus. Näidendi ,,Hea põhjatuule vastu" autor on Daniel Glattuer. Etenduse lavastas Rein Pakk, ka näidendi dramatiseering on tema käte töö. Internetiromansi peategelasteks on Elina Pähklimägi ning Andres Mähar. Lisaks neile lisab etendusse vürtsi Jüri Lumiste. Lavaliste kaunistuste ning kostüümide eest vastutas Annika Pakk, muusikalist kujundust planeeris Ardo Ran Varres. Valguskunstnik oli Imbi Mälk. Etendus esietendus 28. Septembril 2013 Vanemuise väikeses majas. Tänapäeva maailmas pole imeks, et süütu või juhuslik internetisuhtlus võtab ootamatu pöörde. Sageli juhtub, et üks osapooltest võib olla ahistaja või keegi muu ohtlik inimene. Ahistaja otsa sattumisest
Kontserdiretsensioon Käisin 26. aprilli õhtul kell 19.00 Rahvusooper Estonia teatrisaalis Johann Straussi Operetti ,,Nahkhiir" (,,Die Fledermaus") vaatamas. Osades olid Mati Kõrts, Aile Asszonyi, Väino Puura ja teised ning kaasa tegid ka Rahvusooper Estonia koor ja orkester, dirigent Erki Pehk ja lisaks lauljatele oli kaasatud etendusse balletisolistid Svetlana Pavlova, Reet Albre, William Moore jt. Tenor Mati Kõrts, kes kehastas gabriel von Eisensteini, on lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi ning täiendanud end väljaspool Eestit (Riias, Firenzes, Roomas jne). Ta on olnud Rahvusooper Estonia solist (1986-98), Vanemuise solist (1996-98) ning alates 1998.aastast on vabakutseline laulja. Tema repertuaari kuulub üle 30 ooperi-ja operetirolli.
Siis käis prints koos oma teenriga neil külas ära ja kutsus enda juurde lossi, kuhu saabus lõpuks ka ilusas kleidis Tuhkatriinu. Teises vaatluses tuli välja ka see, et see keda arvati olevat printsina oli hoopis printsi teener ja teener, kes käis perest-perre oli hoopis õige prints. Tuhkatriinu aga armastas algusest peale õiget printsi kuigi ta ise arvas, et armastab teenrit. Ja siis andis Tuhkatriinu printsile ka käevõru, mille abil nad hiljem teineteist üles leiavad. Etendusse olid väga sobivad näitlejad leitud. Kõik mängisid oma rolli hästi välja ja hea oli vaadata. Solistid laulsid väga selgelt ja arusaadavalt, et oleks ma osanud natukesegi itaalia keelt oleks saanud aru ka ilma eesti keelse tõlketa. Häälte kooskõla tekitas erilist naudingut minus, sest kui kõik koos laulsid moodustas see ühe kindla ja piiritletud terviku, mida oli väga hea kuulata, sest kellegi hääl ei olnud teiste häältest üle ja see häältekooslus kõlas väga ilusti.
lahendusi. Järele mõeldes viidi publik ligi kahekümnesse erinevasse aega, ruumi ja taustüsteemi. Nende hulgas Moskvich, mitu varianti stalinovkast, abstraktsena mõjunud kriitvalge trepikoda, mida mööda poliitikud võimule lähemale pürgisid ja 2010. aasta Mitsubishi Colt. Ma olen üsna kindel, et sellist tehnilist mastaapi ei ole (vähemalt) Baltimaade teatriajaloos kunagi saavutada isegi loodetud. Iga näitleja kohta oli etendusse kaasatud kaks tehnilist operatiivtöötajat, peamiselt kaamera- ja helimehed ning inspitsendid. Samuti näitlejad: raske on mõista kuidas saab ühes pildis improviseerida väga emotsionaalset ja ehteestlaslikku suguvõsatüli palganumbrite teemal ja 10 sekundit hiljem, teises stseenis oma häälevolüümi vähemalt 75 dB vähendada ja pidada vaikne, flegmaatiline monoloog Eesti parteipoliitikast. Ma nii tahaksin olla selle etenduse suhtes objektiivne
Aarne Üksküla on elav legend. 46 aasta jooksul on tema kontol üle 130 erineva rolli teatris ja ekraanil. Enesekriitiline vanameister on korduvalt teatanud oma lahkumisest, aga 72-aastaselt esineb ta ikka veel kahes näidendis ning on ikka heas vormis. Mulle meeldib Aarne Üksküla, kuna ta on läbi aegade parim näitleja olnud. Talle ei meeldi meedia ja ega ta sellesse eriti ei sekku ka ja ei eputa ajakirjanduses. Üksküla ikka keskendub enda näitlemisse saja protsendiliselt ja elab etendusse sisse ning teeb seda nii uskuvalt. Ta on näidelnud väga paljudes etendustes läbi aegade ja kuigi ta on väga vana, näitleb ta veel endiselt sama hästi kui varem. Aarne Üksküla elutöö preemiat kätte saamas · Reet Made ,,Lapsepõlvelood" · http://www.postimees.ee/?id=87037 · http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/ukskula-tagasitulek.d?id=27677115 · http://www.ekspress.ee/news/areen/uudised/ukskula-tagasitulek.d
palju. Rekvisiitori eneseväljandamine oli kõige enam käte abil ja väiksemal määral ka miimika abil. Rekvisiitori roll edasi antavas loos oli väga täpne. Etenduse sisu poolest ei pidanud kehastama kedagi teist vaid sai olla rekvisiitor. Kuna rekvisiitoril ei olnud õigust inimesi saalist minema saata, siis üritas ta nende meelt lahutada rääkides neile teatri telgitagustest ja teha järgi mitmeid tuntuid ooperi lauljaid. Sellesse monoloog etendusse sobis antud näitleja suurepäraselt ta suutis väga veenvalt edasi anda antud olukorda. Etenduses ei kasutatud lisa tausta helisi. Ainsad helid mida kuulda sai oli aegajalt helisev telefoni helin ja rekvisiitori poolt lastud muusika raadiost. Telefon helisemine tähedas, et helistab direktor kes peaks andam edasised juhised, mida edasi teha antut situatsioonis kus publik on saalis ootamas etenduse algust kuid teatri poolt on etendus ära jäetud. Raadiost
14. Mis Sa arvad, missugusest kunsti perioodist või mis aastatest happening võis alguse saada (isegi kui nimetus tuli hiljem)? Happening sai alguse 1950.-60. aastatel, mil see kasvas välja või sai mõjutusi Itaalia futuristlikust kunstivoolust. Termini käis välja Ameerika kunstnik Allan Kaprow. Happening'i defineeritakse kui improviseeritud etendust, millel puudub süzee. Rõhk on just improviseerimisel ja publiku kaasamisel etendusse. Happening'i eesmärk on vaatajat sokeerida, pakkuda elamust, üllatust ning tekitada protesti. Vaatajate reaktsioonid omakorda mõjutavad edasise etenduse kulgu. Üldjuhul toimub happening vaid ühe korra. 15. Mille poolest erinevad peaaegu samal aja eksisteerinud neodada ja popkunst? 16. Missugune võiks olla kontseptualistlik teos? kontseptualistide arvates pidi kunstiteos kandma sügavamat vaimset väärtust. Teose loomise
Johannes ja Gerda kohtusid esimest korda peatänaval, kus nende teed ristusid ning nad üksteist kaudselt tervitasid. Juba sellest hetkest hakkas Johannes proua vastu huvi tundma. Johannes teadis, kuidas see kõik lõppeda võib, kuid ta meeled ja tunded sundisid käituma vastupidiselt lubadusele iseendale. Teist korda kohtus Friedemann Gerdat teatris. Juhuse kombel istus proua täpselt tema kõrval, selle sama koha kõrval, kus Johannes alati istunud oli. Esimest korda ei suutnud Johannes etendusse süveneda ning pidi lausa poole pealt lahkuma. Gerda hullutas ta meeli oma naiseliku rinna lõhnaga, mis pani Friedemanni südame hirmuäratavalt põksuma, et ta ei saanud enam hingata. Saabus päev, kui Friedemann pidi oma õdedega härra ja proua von Rinnlingenit külastama. Algul vabandas Friedemann end halva enesetunde tõttu välja, kuid hiljem otsustas ta siiski minna. Ta jõudis sinna siis, kui tüdrukud olid juba lahkunud. See andis ka Johannesele võimaluse prouaga veidi vestelda
Ajalooliselt olnud Euroopas rahvalik ja laadateater, hiljem lasteteater. Eesti nukuteatri algus 1936. Objekti- ehk visuaalne teater kasvas välja nukuteatrist. Kasutatakse eri vahendeid ja ready-made objekte, sh nukke, masinaid, kangast, paberit, värve, varjuteatrit jne. Rõhk mängul, visuaalsetel ja tehnilistel efektidel: nt näitleja värvitakse alles laval ära. Tehnoloogilise teatri keskmes on masinad, arvutimanipulatsioonid. Osavõtuteater vaatajad kaasatakse etendusse ja osalevad etendusterviku loomises. Publikuga suheldakse ja nad saavad etenduse käiku mõjutada. Lava ja saali piir hägustub. Näitlejad suhtlevad publikuga pidevalt. Rakendusteater eesmärk on ühiskondlike probleemidega tegeleda, mitte kunsti teha. Nt foorumteater, kus näitlejad ei pea olema profid. Foorumteater tegeleb peamiselt noortega. Rakendusteatri alla kuuluvad ka kogukonnateater (tegeldakse kindla ühiskonnagrupi probleemide lahendamisega), osalusdraama,
Vaataja ja näitleja kaks vastandlikku positsiooni. Näitleja aktiivne, vaataja passiivne. Tuleb sätestada kaanon ja siis asutakse seda lõhkuma kanooniline teater. See on see hädavajalik miinimum teatri eksisteerimiseks. Ei saa olla etendust ilma vaatajata. Lavastaja on teatris uus ja mõnes mõttes kõrvaline figuur. Traditsioonilise teatri mõttes on lavastaja nagu kõrvaline isik. Lavastaja on haritud vaataja, keda on pannud nördima talle näidatava teatri olemus. Peab lülituma etendusse ja muutma seda nii, et see ei tekitaks nördimust. Lavastaja on teatris juba kriisifiguur. On nagu teatri appikarje. Lavastajateatri teke on 800 saja aastase teatriprotsessi tulemus. Lavastaja ei tekkinud teatrisse juhuslikult, ta tekkis seaduspäraselt. Tants on väga lähedane nähtus teatrile, on teatri aluseks (ida teater tantsul baseerub, lääne teatrit alati tõmmanud kirjanduse poole kehtib dramaturgi ülemvõim). Selleks, et tants oleks
Tekib uus oma parameetritega kultuuritüüp. Kõige lopsakama varjundi saab 15. sajandi müsteeriumites. 14. sajandi müsteeriumitel oli ühisjooni: dramaturgia allakäik/taandareng, tegevusloogika eiramine, kaldumine välisesse efektsusesse, polnud koha- ega ajapiiranguid, valitses teine kultuuriline genotüüp. Müsteeriume võidi etendada nädalaid, praktikas võis kesta kuid. Neid võidi mängida üle kogu linna terve linn oli haaratud etendusse. Huvitav oli spetsiaalsete vankrite kasutuselevõtt, mis olid levinud Madalmaades ja Inglismaal. Nendel vankritel oli kaks korrust ülakorrus moodustas poodiumlava, alumine korrus tihti kujundatud/sisse seatud kulisside tagusena, kus näitlejad end valmis seadsid. Iga vankri peale seatud üks kindel müsteeriumi episood. Vankrid sõitsid mööda linna ringi. Vankritel sisse seatud kindlad peatuspaigad. Vankreid võis olla mitukümmend tükki.
annaabi.ee 
