Kontserdiretsensioon "Tuhkatriinu" (0)

Kontserdiretsensioon
Käisin 26. märtsi õhtul Rahvusooper Estonia teatrisaalis G.Rossini ooperit “ Tuhkatriinu ” vaatamas. Osades olid Helen Lokuta (Tuhkatriinu), Roland Liiv, Taavi Tampuu, Jouni Kokora, Valetina Taluma, Juuli Lill, Mart Laur ja kaasa tegid ka Rahvusooper Estonia meeskoor ja Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester.
Jouni Kokora, kes oli külalisesineja ja kehastas Tuhkatriinu kasuisa, on Soome bariton, kes on õppinud laulmist Sibiliuse Akadeemias ning Karlsruhe Riiklikus Muusikakõrgkoolis. Ta on võtnud osa ka meistrikursustest Prantsusmaal ning meistriakadeemiast Milanos La Scalas. On olnud solist nii Pforzheimi Ooperis kui ka Nürnbergi Ooperiteatris. Hetkel töötab vabakutselisena. Tal on olnud palju rolle erinevates ooperites ja osalenud ka mitmete suurvormide ettekannetel. Ta on laulnud Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias , Hiinas, Tšehhoslovakkias, Hollandis ja Eestis ning teinud koostööd mitmete kuulsate dirigentidega.
Helen Lokuta (metsosopran), kes mängis peaosa, on Rahvusooperi Estonia solist. Ta on lisaks õpingutele Eesti Muusikaakadeemias täiendanud end Saksamaal ning laulnud Karlsruhe Ooperiteatris. 1994. aastal saavutas ta Eesti noorte lauljate konkursil I preemia, 2002. aastal jõudis Eesti noorte interpreetide konkursil "Con brio" finaali. Helen Lokuta on Rahvusooperi "Estonia" vabakutseline solist alates aastast 2001 ja koosseisuline solist alates 2006. aastast. Ta on solistina osalenud mitmete suurvormide ettekannetel ning andnud soolokontserte nii erinevates Eesti kirikutes kui ka Saksamaal, Itaalias ja Rootsis.
Ooper põhines samanimelise Charles Perrault’ muinasjutu järgi ning oli kahes vaatluses. Ooperi libretist Jacopo Ferretti tugineb oma Tuhkatriinuversiooonis muinasjutule ainult kaudselt - säilinud on küll lugu käimalükkav idee õigluse ja ebaõigluse võitlusest, aga mõned süžeekäigud ja põhiosa fantastikasse kalduvad detalid on asendatud reaalsete asjade ja nähtustega igapäevaelust. Nii on saanud haldjas-ristiemast elutark filosoof , kes end algul kerjuseks maskeerus ja kristallkingakese asemel tunneb prints oma armastatu ära käevõru järgi. Erinevusi orginaalloost on teisigi, muuhulgas on peategelase nimi ooperis Angelina. Ja ta ei ela mitte koos võõrasemaga, vaid võõrasisa ja kahe vastiku kasuõega. See on aga säilinud muinasjutust, et prints otsis endale naist ja tahtis kõiki naisi näha enne, kui õige valiku langetas. Balli ooperis, aga ei korraldatud ja prints pidi lõpuks valima nende kolme seast endale naise, muidugi oli seal see ka, et algul varjati Tuhkatriinut. Siin aga tuli jälle üks erinevus muinasjutuga, nimelt prints ja ta teener vahetasid rollid ära ja kui nad perest perre käisid oli prints jäetud nagu tagaplaanile ja ta jälgis kõike pealt. Lõpuks tuli see muidugi välja, kui ta oli oma valiku ära teinud.
Esimene vaatlus algaski sellega, et oli Tuhkatriinu kodu ja siis tuli teade, et prints otsib endale naist ja tahab näha kõiki tüdrukuid. Siis käis prints koos oma teenriga neil külas ära ja kutsus enda juurde lossi, kuhu saabus lõpuks ka ilusas kleidis Tuhkatriinu.
Teises vaatluses tuli välja ka see, et see keda arvati olevat printsina oli hoopis printsi teener ja teener, kes käis perest-perre oli hoopis õige prints. Tuhkatriinu aga armastas algusest peale õiget printsi kuigi ta ise arvas , et armastab teenrit. Ja siis andis Tuhkatriinu printsile ka käevõru, mille abil nad hiljem teineteist üles leiavad.
Etendusse olid väga sobivad näitlejad leitud. Kõik mängisid oma rolli hästi välja ja hea oli vaadata. Solistid laulsid väga selgelt ja arusaadavalt, et oleks ma osanud natukesegi itaalia keelt oleks saanud aru ka ilma eesti keelse tõlketa. Häälte kooskõla tekitas erilist naudingut minus , sest kui kõik koos laulsid moodustas see ühe kindla ja piiritletud terviku, mida oli väga hea kuulata, sest kellegi hääl ei olnud teiste häältest üle ja see häältekooslus kõlas väga ilusti.
Mulle isiklikult meeldis teine vaatlus rohkem, sest seal oli selliseid kohti rohkem, kus kõik näitlejad koos laulsid. Ja oli üldse põnevam vaadata, kui tuli näiteks ilmsiks see, et prints ja teener olid vahetanud kohad.
Näitlejatest meeldis mulle, aga Helen Lokuta. Ta sobis oma olemuslet ja välimuselt väga hästi Tuhkatriinuks ning mängis selle rolli väga hästi välja. Ka meeldis mulle ta hääl ja see, et ta laulis väga selgelt ning ta aariad olid väga ilusti ja puhtalt välja lauldud.
Ei meeldinud, aga see et lavadekoratsioon oli suhtlesilt üksluine ja igav. Ja lootsin, et enne teist vaatlust muudetaske seda, aga see jäigi ainult lootuseks. Ei meeldinud veel see, et keset etendust tehti paariminutiline paus mille jooksul vahetas Tuhaktriinu oma riided ära. Ning näitlejatest ei meeldinud mulle eriti Valentina Taluma ja Juuli Lill, sest minu arust nad ei mänginud oma rolli välja ja paaris kohas nad ei suutnud välja mängida seda, et nad vihased Tuhkatriinu peale on.
Üldiselt aga jäin rahule selle etendusega ja võin öelda, et näitlejad tegid head tööd. Võrreldes ooperi “Carmeniga” oli üllatunud, sest peale “Carmeni” vaatamist arvasin, et ma ei lähe enam kunagi ooperit vaatama, aga see ooper suutis mu mõtted ümber lükata ning arvan, et külastan ka tulevikus nii mõndagi ooperit. Enne etendust arvasin seda, et nagunii mulle see eriti ei meeldi, sest “Carmeni” vaatamisest ei ole mul just kõige paremad mälestused, aga kui etendus algas ja oli juba mõnda aega kestnud, sain aru, et see ooper on hoopis huvitavam ja parem kui “ Carmen ”.
Publik oli ka ooperist hästi meelestatud, sest pakkus see ooper nii rõõmu kui ka kurbust . Ja nalja sai ka piisavalt, et igavaks seda küll nimetada ei saa.
Soovitan ka teistel seda ooperit minna kuulama ja vaatama, sest mulle see väga meeldis ja tekitas minus väga hea meeleolu ja seda oli huvitav vaadata.