NO72: The Rise and Fall of Estonia - retsensioon (1)

The Rise and Fall of Estonia
NO99
Käisin 5. detsembril vaatamas NO99 teatri etendust “NO72: The Rise and Fall of Estonia”. Elus esimest korda Nokia kontsertsaali sisendes olin kohe meisterlikult seatud konksu otsas: kurb hakkas. Meelde tulid poliitikute lubadused, et Sakala keskust nende valitsemisajal maha ei võeta ja sellele järgnenud vähem kui kuu aega, mil seda tõesti ei tehtud. Oma koha leidnud (Nokia kontsertsaalis asuvad parimad kohad peale üheksandat rida, kui algab istekohtade tõus), olin täielikult vastuvõtlik ja oma vaimsed barjäärid selle lähedalt vaadates kohutavalt ebakvaliteetselt ehitatud saali ukse taha jätnud. Olin teada saanud, et etendus kehastab epiloogi neljale varasemale Eestit käsitlevale tükile. Sellest ka kõikehõlmav sümboolsus ja, kuna mina enam küll Eesti teatrimaastikku hästi ilma Ojasoo/Semperi/Epneri ja selle konkretse noore naäitlejatrupita ette ei kujuta, mõningane leinameeleolu.
Saal on pime. Etendus, vähemalt kella järgi, oleks pidanud hakkama kahe minuti eest. Järsku süttib spotlight ja valgustab lava ees toolidel reas istuvat NO99 trupi üheksat näitlejat. Nende taha, lava tagaseina katvale kinolinale, tekib 16:9 formaadis otseülekanne kaamerast, mis hakkab ükshaaval näitlejate nägusid koos nimede-vanustega näitama. Kui kõik 9 on näidatud hakkab mängima Rein Laaneoru lugu “Hüvasti Eesti”.
Selle äärmiselt melanhoolse ja mõtliku loo saatel tõusevad näitlejad nagu üks mees püsti ja jalutavad lava taha. Kaamera järgneb ja kinolina vahendusel näeb publik kuidas näitlejad oma üleriided selga panevad ja Nokia tagaukse kaudu lahkuvad . Õues on tuuline , näitlejatel pilgus maas , mõned teevad suitsu ja sihikindlalt sammutakse oma väikesesse ja hubasesse teatrimajja, mis Nokia tagauksest vähem kui saja meetri kaugusel asub. Näitlejad astuvad teatriuksest sisse ja Laaneorg lõpetab. See proloogi aset täitev sümbolite kvantum oli äärmiselt mõjus.
Kogu NO teatri lava, tagaruumid ja saal oli jagatud sektsioonideks, kus toimusid sketšid Eesti ajaloost. Periodiseering oli 1940 kuni tänapäev, kusjuures heas mõttes üllatav oli see, et mingit kronoloogilist järjestust ei olnud, kuid etendus moodustas siiski terviku, mida kuidagi teistmoodi ette kujutada oleks keeruline.
Šketsid olid erinevad. Oli lühikesi ja pikki, poliitilisi ja pööbellikke, valusaid ja heldimusttekitavaid. Kokkuvõttes oli tegu skalpellterava läbilõikega kõigest, mis on tähendanud olla eestlane viimase 71 aasta jooksul. Oli monoloog Marju Lauristini noorpõlvest Tartus, ümbritsetuna 60-ndate Eesti noorintellektist, oli 80-ndatest väljarebitud taksojuhi meeleheide, kui ta pinnib pahaaimamatut inglise turisti teemal, et miks nad peale sõda meile appi ei tulnud (“Te ju LUBASITE!”). Meelde jäi ka “võimukoridori” stseen, kus anti peaaegu skisofreenilise ootusärevusega viimane lihv Eesti 1992. aasta põhiseadusele.
Nagu minu vanuselt seitsmekümnele lähenev vanaisa, kellega koos seda etendust vaatamas käisin, kinnitas, oli kujundus, nagu Ruja puhulgi, semperlikult autentne. Seal ei olnud midagi teatraalset. Tegu oli hüperrealistliku päris-eluga. Ei saa ka öelda, et oli imitatsiooniga, kuna need sektsioonkapid, lauanõud ja õlipritsmeid täis gaasipliit olid ju päris!
Kuna kogu etendus kanti otse üle teise teatrisaali, oli selles võimalik kasutada uudseid tehnilisi lahendusi. Järele mõeldes viidi publik ligi kahekümnesse erinevasse aega, ruumi ja taustüsteemi. Nende hulgas Moskvich, mitu varianti stalinovkast, abstraktsena mõjunud kriitvalge trepikoda, mida mööda poliitikud võimule lähemale pürgisid ja 2010. aasta Mitsubishi Colt . Ma olen üsna kindel, et sellist tehnilist mastaapi ei ole (vähemalt) Baltimaade teatriajaloos kunagi saavutada isegi loodetud . Iga näitleja kohta oli etendusse kaasatud kaks tehnilist operatiivtöötajat, peamiselt kaamera- ja helimehed ning inspitsendid. Samuti näitlejad: raske on mõista kuidas saab ühes pildis improviseerida väga emotsionaalset ja ehteestlaslikku suguvõsatüli palganumbrite teemal ja 10 sekundit hiljem, teises stseenis oma häälevolüümi vähemalt 75 dB vähendada ja pidada vaikne, flegmaatiline monoloog Eesti parteipoliitikast.
Ma nii tahaksin olla selle etenduse suhtes objektiivne. Kiidulaul ei võrdu retsensioon , sellest olen isegi aru saanud. Võin öelda, et see etendus on väga tundliku sotsiaalse närvi, laia silmaringi ja
kõrge intelligentsiga inimesele. Paljud seosed ja mõtted läksid minust paratamatult mööda, kuna mu teadmiste- ja kogemustepagas mõnes stseenis etendatud ajajärgu kohta oli puudulik või isegi olematu. Enda kaitseks võin öelda, et ma olen alles noor kuid sain ikkagi paljustki aru. Tajusin väga tugevalt kellegi öeldud mõttetera, et teater asetab peegli elu ette, õigsust. Olukordi mängiti lahti tihti ülepaisutatult, et publikuni jõuaks kogu see alastus, naeruväärsus ja häbitunne, mille eest muidu suudetakse silm kinni pigistada. Teater peabki probleemidele tähelepanu juhtima , mitte neid lahendama . Kuna neile probleemidele lahendust nagu ei olegi, jäi ka suur osa tükist “kinni sidumata ”. Miks ma pean rohkem NO99 teatrist kui ühestki teisest Eestis tegutsevast? Minu stagneerunud mässajahing tunneb, et neis on rohkem tõtt kui milleski , millega ma varem kokku puutunud olen. Lisaks oli publikul võimalus peale etenduse lõppu minna NO99 teatri puhvetisse, kus ootasid Ojasoo/ Semper /Epner ja näitlejad, kellega sai paar tundi etenduse sisu ja erinevaid arusaamu nähtust lahti mõtestada. See oli ääretult sümpaatne.