on rikutud, ja määrama rikkumise eest karistused ja hüvitused; ja viiendaks on olemas seadusandlus uute normide tegemiseks ja vanade tühistamiseks. Need [eeltoodu] oleksid justkui pertseptuaalsed faktid. Paraku on sellisest tervele mõistusele apelleerivast miinimumist lootusetult vähe õiguse analüüsi alustamiseks. Esiteks, tegemist ei ole pelgalt empiiriliste faktidega, need on sotsiaalsed faktid; sotsiaalsete faktidega seotud episteemilised mehhanismid ehk sündroomid – need mis tekitavad meis uskumusi ühiskondlike suhete ja seisundite kohta – on aga oluliselt erinevad pertseptuaalsete faktide sündroomidest. (Pertseptuaalne – taju, objektiivse tegelikkuse peegeldumine teadvuses meelte kaudu.) Teiseks, nimetatud faktid näitavad õiguse legaal-dogmaatilist olekut (kui selline on üldse määratletav ja tuvastatav): haritud inimesele pakuvad palju mõtlemisainet õigusest ka sellised
P.): 1. presüstemaatilised vead enne vastava reegli omandamist 2. süstemaatilised õppija on avastanud reegli, kuid see on vale reegel 3. postsüstemaatilised õppija teab reeglit, kuid ei oska seda veel absoluutselt kasutada (mistake) Keele valdkonna järgi: 1. psühholingvistilised tingitud võõra keele puudulikust omandamisest 2. sotsiolingvistilised võõra sotsiaalse struktuuri väär interpreteerimine 3. episteemilised puudused maailma teadmistes 4. diskursuse vead oskamatus koostada võõrkeelset teksti Igas valdkonnas 1) interferentsi vead: L1 mõju, 2) intralingvaalsed vead 15. Teise keele pragmaatika omandamine (interlanguage pragmatics) 16. Kakskeelsuse tüübid. Kakskeelsus a) ühiskondlik sotsiolingvistika b) individuaalne psühholingvistika Kakskeelsuse üldaktsepteeritud määratlus puudub.
(efektid ja toimimise viisid) on eetiline. Selline seisukoht avab õiguse funktsionaalsele käsitlusele uue perspektiivi: õigus ei ole moraalineutraalne vahend, millele tuleb eetilised atribuudid “külge pookida”, vaid õiguse otstarve (funktsioonid) määravad õiguse eetilise väärtuse. Õiguse olemuslik funktsioneerimisviis on episteemiline. /…/ Mitte-episteemilised komponendid, nagu näiteks füüsiline sund ja vägivald, võivad abivahenditena tagada õiguse toimimist, kuid eraldi võetuna ei kujuta need endast üldse õiguslikke entiteete. Metafoorselt öelduna: infoühiskonna õigusriigi õigust ei tunne me omal nahal, vaid õiges usus.” (Rosentau 2004, lk 11.) Nagu autor isegi sissejuhatuses tunnistab, leiab väitekirjas hulga vihjeid õiguse epistemoloogiale, kuid see ei ole õiguse funktsioneerimise epistemiloogiline analüüs.
Tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene soovib, vaid kuidas ta seda soovib. Siin on tähtis, et meie soovid peavad lähtuma adekvaatsest ettekujutusest maailma ja soovija enda kohta. Selle järgi kui me midagi soovime, aga täitumine ei tee õnnelikuks, tähendab, et meil oli vale arvamus endast või maailmast. Valed pole mitte meie soovid, vaid episteemilised arvamused, millele soovid toetuvad. Objektivistlik positsioon Teatud asjad on objektiivselt head, sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. Mingi asi pole hea mitte sellepärast, et me seda soovime, vaid me soovime seda sellepärast, et see on meile hea. Näiteks: obj. head kõrge elatustase, autonoomia, valuvaba olek. halvad Valu, nälg, viletsus. Martha Nussbaum hea elu kohta Pikk eluiga, hea tervis, toitumus, eluase, seksuaalne rahuldus, liikuvus, naudingud, valu
Loogiliselt võimalik on kõik see, mis võib kehtida vähemalt ühes võimalikus maailmas (ja see, mis kehtib tegelikult). Loogiliselt mittevõimalik on kõik see, mis pole võimalik mitte üheski võimalikus maailmas. ! 12/14 35. ALEETILISTE OTSUSTUSTE LOOGILINE RUUT. 36. AKSIOLOOGILISED MODAALSUSED. MODAALSE LOOGIKA PEAMISI TÜÜPE. Aksioloogilised modaalsed alused väljendavad hinnanguid. Episteemilised modaalsed laused väljendavad teadmiste astet. (on tõestatud, et…; on ümberlükatud, et…; on lahendamatu, et…) Intensionaalne loogika uurib veendumust väljendavaid lauseid. 37. DEONTILISE LOOGIKA PÕHIIDEED. Deontilised modaalsed laused väljendavad norme. Mingisuguse käitumise iseloomulik omadus on toiming. Üksiktoiming on tegu. - Toimingu p eitus on ¬p. Toimingu ¬p sooritab agent siis, kui ta tegu ei soorita.
Loogiliselt võimalik on kõik see, mis võib kehtida vähemalt ühes võimalikus maailmas (ja see, mis kehtib tegelikult). Loogiliselt mittevõimalik on kõik see, mis pole võimalik mitte üheski võimalikus maailmas. ! 12/14 35. ALEETILISTE OTSUSTUSTE LOOGILINE RUUT. 36. AKSIOLOOGILISED MODAALSUSED. MODAALSE LOOGIKA PEAMISI TÜÜPE. Aksioloogilised modaalsed alused väljendavad hinnanguid. Episteemilised modaalsed laused väljendavad teadmiste astet. (on tõestatud, et...; on ümberlükatud, et...; on lahendamatu, et...) Intensionaalne loogika uurib veendumust väljendavaid lauseid. 37. DEONTILISE LOOGIKA PÕHIIDEED. Deontilised modaalsed laused väljendavad norme. Mingisuguse käitumise iseloomulik omadus on toiming. Üksiktoiming on tegu. - Toimingu p eitus on ¬p. Toimingu ¬p sooritab agent siis, kui ta tegu ei soorita.
Õigusotsuse argumendid on kõige üldisemalt jagatavad kahte põhitüüpi: Tõendiargumendid (faktiküsimus). Õigusliku otsustuse mittenormatiivsed eeldused ehk tõendiargumendid: 1) “materiaalsed” tõendid (asitõendid); 2) “protokoll-laused”: nn vaatluslaused, tunnistajate jt ütluste üleskirjutused, ekspertarvamused, tõendite tõlgendamise laused (tõendamisjõu ja -seoste kohta); 3) otsustajate episteemilised seisundid (nii faktide, tõendite kui ka normide kohta). Tõend on uuritava sündmuse jälg, mida on võimalik tajutavas vormis fikseerida ja mille alusel saab teha järeldusi selle sündmuse asjaolude kohta. Rangelt võttes materiaalne või semantiline jälg iseenesest ei ole tõend. Tõendiks ehk tõendiargumendiks saab jälg läbi teatavate otsustuste (vt joonis). Normiargumendid (normiküsimus). Õigusotsuse normiargumendid: a
) e-hoiaku objektid. On kolm liiki küsimusi: mille suhtes üldse saab võtta e-hoiaku?(loogiline küsimus), mille suhtes võetakse e-hoiak?(faktiline küsimus), mille suhtes peaks võtma e-hoiaku?(normatiivne küsimus). F-esteetika tegeleb eelkõige loogilise ja normatiivse küsimusega. Normatiivsele(miks?) e-hoiaku õigustamise küsimused: miks peaks objekte kogema e- hoiakustlähtuvalt?, miks me soovime vaadata esteetiliselt?, mis on e-hoiakust tolku?. On olemas erinevaid kaalutlusi: episteemilised, moraalsed, esteetilised... Ajaloolisele(millal?) millal hakkas inimene end ümbritsevasse maailma suhtuma e-hoiakust lähtuvalt?, millal tekkis esteetiline inimene?. Vastus sõltub e-hoiaku määratlusest. Filosoofilise e-hoiaku teooria raames pole seda küsimust reeglina käsitletud pigem antropoloogia ja bio-esteetika küsimus. 3. Selgitage (oma näidetega) E-hoiaku erinevust mitte-esteetilistest hoiakutest. Kuidas erineb teistest hoiakutest?
Hinnangu aspektid: 1. objekt (teose osa, tervik, tsükkel?) 2. absoluutne – komparatiivne (x on hea vs x on parem kui y) 3. eksplitsiitsus – implitsiitsus (avalikult ütled et „x on halb“ või vihjad kunstikriitilises tekstis) 4. väärtuse liik (esteetiline, moraalne, ajalooline jms?) Kunstiteose hindamise küsimusi – loogilised (kas leidub printsiipe?) – episteemilised (kas hinnang eeldab kunstiteose vahetut kogemist?) – psühholoogilised (kas hea kunst peab meeldima?) – kronoloogilised (kuidas saab aeg näidata kunstiteose väärtust?) Kuidas hinnangud mõjutavad tõlgendamist? – väärtus-determinism – väärtus-magnetism – väärtus-maksimalism 3. Milles seisneb illusionism kunsti hindamises?
(tunnetuse) allikad? Millal on uskumus õigustatud? Kas ja kuidas on teadmine (tunnetus) võimalik? Kas teadmiste süsteemi saab rajada kindlale vundamendile? Mida tuleks teha, et teadmist saavutada? Epistemoloogia uurib: 1) mida kujutab endast üks või teine uskumuse episteemiliselt positiivne omadus, näiteks õigustatus või ratsionaalsus (näiteks mis on õigustatud uskumus); 2) kust need tunnused pärinevad (ja seega kust pärineb teadmine); 3) mis on teadmine, st millised episteemilised tunnused teevad tõese uskumuse teadmiseks; 4) kas teadmine on võimalik. Mis on teadmine? Võib eristada 3 erinevat tähendust: 1) teadmine, kui tuttav olek kellegagi või millegagi. 2) teadmine, kui oskus midagi teha. 3) teadmine, kui teatud info omamine. Teadmine põhjendatud tõene uskumus. Liigid: 1) teaduslikud teadmised (töötatakse välja teooriad, sõnastatakse täpselt); 2) argiteadmised. Teadmised: a) empiirilised meelelisest kogemusest;
Selle tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu. ·Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene soovib, vaid kuidas ta seda soovib. ·Siin on tähtis see, et meie soovid peavad lähtuma adekvaatsest ettekujutusest maailma ja soovija enda kohta. ·Kui me midagi soovime, aga selle täitumine ei teegi meid õnnelikuks, siis tähendab see, et meil oli vale arvamus endast või maailmast. ·Valed pole mitte meie soovid, vaid episteemilised arvamused, millele soovid toetuvad. Sa oled just nii õnnelik, kui arvad end olevat ei rohkem ega vähem. Tegu pole mitte kirjeldava mõistega, vaid konkreetsest isikust lähtuva hinnanguga. Objektivistlik positsioon - Teatud asjad on objektiivselt head, sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. Mingi asi pole hea mitte sellepärast, et me seda soovime, vaid me soovime seda sellepärast, et see on meile hea. Objektivistid lähtuvad oma
Vastustuse kriteeriumid. Ühe vastustuse kriteeriumina mainitakse tegutseja vabadust. Tahtevabadus ongi vastutuse tingimata eeldus. Vabadus. Vabadus on õhk, mida eetika hingab. Inimene saab vastutada vaid nende valikute eest, mis jäävad tegelikult tema võimaluste piiridesse. Mida enam on sundi, seda vähem on võimalusi valida hea ja halva vahel. Teadmised. Vastutustundliku kasvatuse eelduseks on peale tegutseja suhtelise vabaduse ka tema teoeetilised arusaamad ehk episteemilised seisukohad. Tegutseja peab teadma, mida ta teeb ja milliseid alternatiive on olemas. 24 Kasvatus ja teadmised Infoühiskond. Tulevikuühiskonda nimetatakse sageli infoühiskonnaks ja mõeldakse selle all üldiselt tõika, et informatsioonil ja teadmistel on selles ühiskonnas keskne koht. Informatsiooni hulga järsk kasv on igatahes teatud deskriptiivne tõsiasi ning kool ei tohi sulgeda
Eristamatute identsuse printsiip: mistahes objektide x ja y kohta kehtib, et kui x’l ja x’l on samad omadused, siis x ja y on identsed. Leibnizi seadus ja samasusteooria. Kui vesi on sama, mis H2O, siis peavad neil olemas samad omadused nt keema 100 kraadi juures. Kui vaimuseisundis on identsed ajuseisunditega, siis peaksid neil olema samad omadused. On väidetud, et vaimuseisunditel on palju omadusi, mida ei ole ajuprotsessidel. 1. Erinevad episteemilised omadused: ignorantne isik võib teada ja tunda oma vaimuseisundeid, teadmata midagi ajuprotsessidest(Smarti vastuväide 1). Aistingud on isikule privaatsed, ajuprotsessid on avalikult kättesaadavad(Smarti vastuväide 6). Vastus 1: teadmiste ja uskumustega seotu loob konteksti, kus Leibnizi seadus ei kehti. Vastus 2: teadmine ja arusaamine sõltuvad mõistetest.
Partikkel võib esineda lühenenud kujul tegelt, teglt ja tglt – toimetatud tekstidesse need ei jõua, ent toimetamata netikeskkonnast või kõnekeelest võib leida küll. (Valdmets 2011: 764) Netisuhtluses ja kõnekeeles on levinud ka partikli põhimõtteliselt lühenenud vormid põmst ja põhimõtselt (Valdmets, Habicht 2013: 218). Modaalpartiklid näitavad, mida kõneleja teemast arvab või kuidas selle tõenäosust või kindlust hindab. (Hennoste 2000: 1803–1804) Eesti keele episteemilised partiklid käituvad täiteüksustena, st neid on võimalik lausest välja jätta, nii et lause sisu ei muutu, kuid kõneleja/kirjutaja seisukohta või hinnangut pole sel juhul näha. 11 Modaalpartiklit tegelt võib nimetada ka värvingupartikliks. Värvingupartiklid on vabalt liikuvad partiklid, mis annavad lausungile nn värvingu või ilme, nagu prosoodia ja sõnajärg seda teevad
iseseisvat filosoofilist huvi. Otsesed kokkupuutepunktid on loogikal ja analüütilisel filosoofial endiselt keelefilosoofia pinnal, kus loogika oma kaugelearendatud teooriaga semantikast ja mudelitest esindab matemaatiliselt täpset äärmust, andes filosoofiale seega kindla punkti, millele vajaduse korral toetuda. Ühist huvi pakuvad mitteklassikalised loogikad (lisaks intuitsionistlikule on neist olulisemad modaalsed, relevantne, lineaarne, episteemilised ja mittemonootonsed loogikad), mis formaliseerivad spetsiaalset tüüpi arutlusi. Näiteks formaliseerivad modaalsed loogikad arutlusi, kus kasutatakse võimalikkuse ja paratamatuse mõisteid. Paratamatu on näiteks väide``2+2 = 4'', võimalik aga väide ``Prantsusmaa on vabariik''. Võime ette kujutada maailmu, kus viimane väide ei kehti (neid on ajaloos juba olnud), kuid ei suuda ette kujutada maailma, kus esimene väide ei kehti.
väärad. Väärtuse omistab inimene või inimeste grupp ja sellepärast on väärtus subjektiivne. Aksioloogilised laused on vastastiku teisendatavad: Objekt on positiivse väärtusega siis ja ainult siis, kui selle objekti puudumine on negatiivse väärtusega. Ükskõiksust defineeritakse kui mittehalb ja mittehea. Esimene objekt on teisest parem siis ja ainult siis, kui teine on esimesest halvem. Võrdväärsust defineeritakse kui mitteparem ja mittehalvem. EPISTEEMILISED LAUSED (ik epistemic, ld. epistéme teadmine) väljendavad teadmiste astet. Teadmise astme väljendamist kindlustavad modaalsed kvantorid (operaatorid): on tõestatud, et ... on ümberlükatud, et ... on lahendamatu, et ... Episteemiliste mõistete süsteemi töötas esimesena välja Kurt Gödel (1906-1978). Selles süsteemis on määravaks modaalsus on tõestatav. Seaduspärasused on järgmised: Teadmine on alati tõene.
(efektid ja toimimise viisid) on eetiline. Selline seisukoht avab õiguse funktsionaalsele käsitlusele uue perspektiivi: õigus ei ole moraalineutraalne vahend, millele tuleb eetilised atribuudid "külge pookida", vaid õiguse otstarve (funktsioonid) määravad õiguse eetilise väärtuse. Õiguse olemuslik funktsioneerimisviis on episteemiline. /.../ Mitte-episteemilised komponendid, nagu näiteks füüsiline sund ja vägivald, võivad abivahenditena tagada õiguse toimimist, kuid eraldi võetuna ei kujuta need endast üldse õiguslikke entiteete. Metafoorselt öelduna: infoühiskonna õigusriigi õigust ei tunne me omal nahal, vaid õiges usus." (Rosentau 2004, lk 11.) Nagu autor isegi sissejuhatuses tunnistab, leiab väitekirjas hulga vihjeid õiguse epistemoloogiale, kuid see ei ole õiguse funktsioneerimise epistemiloogiline analüüs.
annaabi.ee 
