· Räägi loomaga nagu inimesega, aga kavalda vähem. · Ainus, mis aitab surma vastu, on elamine. · Ära süüdista juhust, vaid ennast, et sa talle ette jäid. · Eriti ei saa leppida asjadega, mis sinust ei olene. · Ära sõltu sellest, mis sinust ei sõltu. · Kes ennast lohakalt petab, on langenud inimene. · Ka inimese sisemine põlemine võib saastada keskkonda. · Eneseanalüüs on levinumaid eneseimetluse vorme. · Valitse ennast, kuid mitte teiste abiga. · Liialt tuult nuusutades võid kaotada hääle. · Kui su lagi on käes, viikase sind kõrgemasse ruumi. · Saabuv hetk neelas igaviku alla. · Tühi hing on kõige nobedam täis saama. · Kui end väga peidad, võid ennast lõpuks kaotada. · Tihti näidatakse just naerdes hambaid. · Haritus on omandatud võime kohaneda harimatusega.
Niina unistuseks on saada näitlejaks ja Trigorin annab tema unistuse teostumisele hoogu nii, et Niina otsustab jätta oma senise elu, minna linna ja alustada näitlejakarjääri. Paraku ei tule tema suhtest Trigoriniga midagi välja, näitlejana ei saavuta ta erilist edu ja seega rikub ta oma elu. Kolmas märkimist vääriv suhteliin on näitlejanna Arkadina ja Trigorini vahel. Arkadina on endast väga heal arvamusel olev näitlejanna, kes arvab, et Trigorin kuulub talle. Kogu oma eneseimetluse juures armastab ta Trigorinit sedavõrd, et eelistab teda oma pojale. Tegelikult ootab Arkadina imetlust kõigilt teda ümbritsevatelt inimestelt, eriti meestelt ja soovib, et kõik mehed imetleksid teda kui andekat näitlejat ja sealjuures imetleksid ka tema nooruslikkust ja ilu. Ometi ei suuda Arkadina ära hoida Niina ja Trigorini vahelise armusuhte tekkimist. Trigorin samas ei suuda suhet Niinaga hoida ja peale suhte katkemist naaseb taas Arkadina juurde, kes ta avasüli jälle vastu võtab
mõistvat suhtumist ning tasakaalukust. Kindlasti mitte piitsa ja präänikut, mida mõnikord ekslikult kasvatuseks peetakse. Neljandaks-viiendaks eluaastaks peaks alateadlik jonn olema möödas ning väike inimene õpib pikkamööda oma tegude eest vastutama. Tajudes ja aimates, et kõike, mida sa teed, teed ennekõike iseendale. Eneseimetlust varajases lapseeas nimetavad psühholoogid primaarseks nartsissismiks. Ümbrust hakkab laps tähele panema hiljem. Hilisem eneseimetluse periood (ehk sekundaarne nartsissism) pole enam loomulik nähtus, vaid tekkinud last ümbritsevate inimeste käitumise tulemusena. Kogu arm ja hirm, mida kogeme lapsepõlves, kinnistub aastatega ja kujundab meist täiskasvanu oma armude ja hirmudega ( Pere ja Kodu 2009) 4.1 Eneseimetluse põhjused I põhjus: alandamine Missugune käitumine soodustab eneseimetluse teket? Eneseimetlus on nagu kahe teraga mõõk, mida teritavad täiesti vastandlikud kasvatusviisid pidev
4. Missuguste tänase inimese probleemidele paneb Doriani lugu mõtlema? Arutle nende üle. Dorian Gray lugu paneb mu mõtlema eneseimetlusele ja egoismile. Tänapäeval on tihti nii, et inimesed ei näe kedagi teist enda ümber, on endasse armunud nagu Narkissos oma peegelpilti. See omakorda sunnib neid tegema valikuid ja otsuseid, mis tõukavad nad eemale kõigist inimestest enda ümber, välja arvatud endast muidugi. Mul oli sõber, keda kahjuks enam ei ole. Ta kadus minu ümbert just selle eneseimetluse ja egoismi tõttu. Ma kuulsin päevade viisi tema elust: kui ilus ta on, kui andekas ta on, kus ta käis, mida ta tegi. Ühel hetkel julgesin mainida, et ka mina olen olemas ja liigne eneseimetlus viib hauda nagu Narkissoski ju uppus lõppude lõpuks oma peegelpildi nautimise tagajärjel. Kahju on juba tehtud, ta ei kuula kedagi ja see pidev eneseimetlus jätkub, lihtsalt inimesed, kellele end taevani kiita, vahelduvad. Dorian oli samasugune eneseimetleja
enesekriitikaks. Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse korral on võimeline kasvõi teist inimest tapma ning kelle agressiivsus on osa haiglasest hingeelust. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Agressiivsus on raske nartsissistlik häve, kuid patoloogiline nartsissism, eriti selle kergemad vormid, võib esineda ka ilma agressiivsuseta. Samas ei anna iga agressiivne käitumisviis veel tingimata märku nartsissistlikust hälbest. Agressiivsust loetakse ka kui looduse poolt antud vajalikuks kaitsekilbiks, eeskujude
terveks eneseväärikustundeks, eneseusalduseks ja enesekriitikaks. Igapäevakeeles kasutatakse sõna nartsissism väga erinevas tähenduses, selle abil seletatakse kõike: uute rõivaste muretsemist ja võõruspidude korraldamist, rääkimata uue peegli ostmisest. Psühholoogias on nartsissismil siiski väga täpne sisu. Täiskasvanu tervet eneseväärikustunnet ei nimetata nartsissismiks; nartsissism on raske psüühiline hälve, sel juhul on väikelapse eneseimetluse muutumine terveks eneseväärikustundeks olnud häiritud, haiglaslik nartsissism on jäänud valitsema. Inimene püüab teiste inimeste abil oma puuduvat eneseväärikustunnet millegagi asendada. Vägivaldsusena avalduv agressiivsus on üks nartsissistliku hälbe tundemärke. Agressiivseks ei peeta last, kes vahel enesevalitsemise kaotab või osaleb mõnikord sotsiaalse arenguga paratamatult kaasnevates käsikähmlustes, vaid inimest, keda ajendab hävituskirg, kes vajaduse
Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning tegemist on kindla isiksusestruktuuriga. Inimese sotsiaalsed oskused ja otsusevariandid kujunevad tema lähiümbruses, lähedaste inimsuhete mõjul, ning selle lähiümbruse häired peegelduvad tema arenguhälvetena. Agressiivsus kuulub haiglase eneseimetluse olemusse, aga ta ei pruugi olla avalik. Ta võib avalduda ka vaimse vägivallana, vajadusena teine inimene alla suruda või teda oma huvides tegutsema panna. Inimest õhutab agressiivselt käituma see, kui tema julgus seatakse kahtluse alla. Agressiivse või hulljulge teoga ei taha ta ainuüksi teistele oma söakust tõestada, vaid eelkõige ise selles veendumusele jõuda. Teiste inimeste õhutusel paneb ta toime palju mõistusevastaseid vägivallategusid, kus ohver on pelgalt objekt, esimene
Esimesel planeedil elas kuningas. Purpurisse ja hermeliini istus see kunn üksi oma troonil. Kuningas arvas enda valitsevat kõiki ja kõike. Talle andis ainult õiglaseid käske. Kuninga jaoks oli maailm väga lihtne. Kogu maail peab alluma tema käskudele. Pakub printsile kohtuministri kohta. Kuningad ei juhi muud maailma vaid ainult iseenda oma. Teisel planeediil elas uhkeldaja. Kõik inimesed olid talle imetlejad. On uhke printsi saabumise üle. Palub printsilt imetlust.. Edevusel põhinev eneseimetluse maailma. Siirale, lapsemeelsele printsile võõras maailm. Kolmandal elas joodik. Kes jõi, sest ta tundis häbi enda joomise pärast. Ummikusse jooksnud saatus, Eu leia väljapääsu oma traagikale. Ela nii, et pole vaja millegi pärast häbi ega piinlikkust tunda. Neljandal planeedil elas ärimees, kes arvas, et omab kõiki tähti ja luges neid koguaeg kokku. Viies planeet oli kõige väiksem. Seal oli vaid laternasüütaja ja latern. Mees pidi iga natukese
Väärtusetuse- ja tühjusetunne sunnivad pidevalt otsima tunnustust ning tekkinud suhetes oodatakse kõigi oma alateadlike soovide rahuldamist. Neil ei arene ratsionaalne enesehinnang, vastutustunne ega kaastunne. 6 5. NARTSISSISTLIKU HÄLBE TUNNUSED Nõrk eneseväärikustunne ja minakeskesus Nartsissistlik iseloomuhälve on eneseväärikustunde ja inimsuhete hälve, seepärast seostuvad kõik haiglase eneseimetluse probleemid suuremal või vähemal määral väärastunud minakäsitusega ja väärastunud inimsuhetega, ebarealistliku arusaamaga omaenda kõikvõimsusest ning võimetusega teisi hinnata ning austada. Nartsissistlikud inimesed on ülimalt minakesksed ega suuda teisi arvestada. Nad peavad ennast keskpunktiks ja tahaksid, et kogu maailm selle ümber pöörleks. Neil on alati õigus ja nad võivad teha, mida tahavad, ka seadusi omamoodi tõlgendada. Kui nad teistega
metslased on kurjad sellepärast, et nad ei tea, mis tähendab olla hea -- sest neid ei takista kurja tegemast mitte vaimuvalguse kasv ega seaduse kammitsad, vaid mõõdukad kired ja teadmatus pahedest: Tanto plus in illis proficit vitiorum ignoratio, quam in his cognitio virtutis.22 On muide olemas veel üks printsiip, mis aga Hobbesil märkamata jäi. See printsiip on antud inimesele, et teatud puhkudel talitseda tema ülemäära ägedat eneseimetlust, ning juba enne säärase eneseimetluse sündi hoidis see vaos tema pimedat enesesäilitustungi.23 Ühelt poolt on inimene vägagi huvitatud iseenda heaolust, kuid teisalt tasakaalustab seda kaasasündinud vastumeelsus, mida 22 "Teadmatus pahedest teeb neile rohkemkasu kui teistele teadlikkus voorustest." (Justinus, Hist. II, 2, 15.) Tlk. 23 Rousseau teeb vahet enesearmastuse ja eneseimetluse vahel. Enesearmastus [amour de soi-m^eme] on kaasasündinud, eneseimetluse [amour-propre] omandab inimene "metsast" väljudes -- see on
Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev (eneseimetlus amour propre). Ta on sõltuv, sest on valmis teisi hävitama, ta sõltub asjadest, tunnustusest ja teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks. Ta on õnnetu, sest ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega ning ei taju oma käitumise motiive. Lahendusi on kaks: 1. Ühiskondlik lahendus: inimest tuleb varasest noorusest õpetada end samastama riigiga -> kannab oma eneseimetluse üle riigile. (Ühiskondlikust lepingust) 2. Individuaalne lahendus: inimene kasvab üles isoleerituna; tal on eneseküllastus, piiratud soovid ning ta suudab luua tõelist inimlikku sõprust. (Émilest) 4. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlusest) Jean-Jacques Rousseau ,,Ühiskondlikust lepingust" (1762) Rousseau toetab uus-rooma vabadusekäsitust vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses
Lahkudes ütleb VP, et suured in on väga imelikud. Kuningas valuleb käskimise järele, see ongi printsile mõistmatu. Igaüks loob endale ju oma maailma vastavalt oma ihaluste põhjal. Võimuahnus; näiline võim, vajadus käskida, üksildus, tähelepanuvajadus, mõistlikkus (andis vaid neid käske, mida oli võimalik täita). Uhkeldaja – õnnelik kui prints saabub, nüüd võib paluda VP-lt imetlust. Tema maailm on edevusel põhinev eneseimetluse maailm, mis enamikule võõras pole, kuid siirale ja lapsemeelsele printsile küll. Enesekesksus, edevus, eneseimetlus. Joodik – joob, et häbi unustada. Häbi tunneb, kuna joob. Tegemist on ummikusse jooksnud saatusega, traagikaga, mis mõjub parotoksaalsena. Ja see ongi maailm, mille keerukusest välja tulla on joodiku jaoks lootusetu. Nõrkus, ükskõiksus, õpitud abitus, enesehaletsus, tahtejõuetus, pettumus iseeneses.
rahuldatavad. Ühiskondlik inimene seevastu on ennastimetlev (eneseimetlus amour propre). Ta on sõltuv, sest on valmis teisi hävitama, ta sõltub asjadest, tunnustusest ja teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks. Ta on õnnetu, sest ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega ning ei taju oma käitumise motiive. Lahendusi on kaks: 1. Ühiskondlik lahendus: inimest tuleb varasest noorusest õpetada end samastama riigiga -> kannab oma eneseimetluse üle riigile. (Ühiskondlikust lepingust) 3 2. Individuaalne lahendus: inimene kasvab üles isoleerituna; tal on eneseküllastus, piiratud soovid ning ta suudab luua tõelist inimlikku sõprust. (Émilest) Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Aristoteles väidab, et tegelikult peaks austama head (=vooruslikku) inimest, mitte võimumehi ja rikkaid
Ühiskondlik inimene Ta on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke Ta on õnnetu, sest ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove sõltub võrdlusest teistega ei tunne iseennast Kaks võimalikku lahendust Ühiskondlik lahendus heas riigis (Ühiskondlikust lepingust) Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga -> kannab eneseimetluse ja üle riigile Individuaalne lahendus (Émile) Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast Eneseküllasus Piiratud soovid Tõeline inimlik sõprus Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Aristotelese Nikomachose eetika · "Mõned austavad... kõrget päritolu inimesi, võimumehi ja rikkaid... Tegelikult peaks austama ainult head inimest" (NE. 1124a28)
tundma õppides, sõprus on suurim õnn Ühiskondlik lahendus heas riigis (Ühiskondlikust lepingust) (Neo-)augustiinlus (nt Blaise Pascal) Inimest peab varasest noorusest õpetama samastuma riigiga -> kannab hingeline distantseerumine maailmast, Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eneseimetluse üle riigile eluks Individuaalne lahendus (Émile) Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. saj. T. Hobbes Inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele>Inimese panevad liikuma Eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus
võrdleb end pidevalt teistega, vajab teiste tunnustust. Nt on vaja autot (tõlgendatav loomuliku vajadusena), kuid kui hakata vaatama, kellel on paremad autod, siis hakkab inimene võitlema selle nimel, et saada kallim ja uhkem auto. Rikutud ühiskonnas käib pidev võitlus staatuse pärast, vajadus omandada uusi asju, võita tunnustust me ei ole enam sõltumatud, vaid sõltume teiste tööjõust asjade saamiseks, panusest, teiste hinnangust enda eneseimetluse toitmiseks. Need vajadused on kunstlikud. Neid vajadusi rahuldades ei saa õnnelikuks, sest tegemist on lõputu ringiga. Alati on kellelgi midagi rohkem. Tekitab vägivallatsükli ühiskonnas. Soovid on rahuldamatud, ei tunne iseennast, puudub enesereflektsiooni võime. Lahendused: 1. Ühiskondlik lahendus riigis kuidas riik peaks suutma inimese tõelist mina üles leida see toimub kasvatuse kaudu, inimene peab õppima end samastama ühiskonna ja riigiga
soodsad. Lahkudes ütleb VP, et suured in on väga imelikud. Kuningas valuleb käskimise järele, see ongi printsile mõistmatu. Igaüks loob endale ju oma maailma vastavalt oma ihaluste põhjal. Võimuahnus; näiline võim, vajadus käskida, üksildus, tähelepanuvajadus, mõistlikkus (andis vaid neid käske, mida oli võimalik täita). Uhkeldaja õnnelik kui prints saabub, nüüd võib paluda VP-lt imetlust. Tema maailm on edevusel põhinev eneseimetluse maailm, mis enamikule võõras pole, kuid siirale ja lapsemeelsele printsile küll. Enesekesksus, edevus, eneseimetlus. Joodik joob, et häbi unustada. Häbi tunneb, kuna joob. Tegemist on ummikusse jooksnud saatusega, traagikaga, mis mõjub parotoksaalsena. Ja see ongi maailm, mille keerukusest välja tulla on joodiku jaoks lootusetu. Nõrkus, ükskõiksus, õpitud abitus, enesehaletsus, tahtejõuetus, pettumus iseeneses.
annaabi.ee 
