Emotsionaalne ja motivatsiooniline areng koolieelses eas (1)

Laste areng sotsiaalses keskkonnas
KELA
Emotsionaalne ja motivatsiooniline areng koolieelses eas
Blades et al. (2008a) kirjeldasid uurimusi, mis näitasid, et juba päris pisikesed lapsed suudavad mõningaid teiste inimeste emotsioone eristada - nende vastused ema käitumisele olid valdavalt kohased (n kui ema oli rõõmus, oli seda ka imik ; kui ema oli vihane , näis ka laps vihane). Samas ei saa siiski väita, et imik mõistab ema emotsiooni. Ta pigem tõlgendab rõõmsat väljendust (välist käitumist) meeldivaks ja vihast ebameeldivaks. Lapse emotsionaalne käitumine peegeldab esimesel 8.-9. elukuul kuue põhiemotsiooni ilmnemist (Izard, 1978; Tomkins, 1962). Umbes 3. eluaastal ilmnevad komplekssed eneseteadlikud hindavad emotsioonid ( Lewis , 1992) nagu uhkus, häbi, süütunne jt. Seda kirjeldatakse kui laste võimet võrrelda ja hinnata oma käitumist standardiga. Antud mõtete standard võib olla välimine (õpetaja või lapsevanema karistus või kiitus) või sisemine. (Lewis, 1992). Esimese kolme aasta jooksul omandab laps välja töötatud ja kompleksse Emotsioonide mõistmine 10 emotsionaalse süsteemi. Ehhki see süsteem veel laieneb , on põhilised struktuurid selleks ajaks juba välja kujunenud. Denham (1998) väitis, et emotsioonide tajumine , mõistmine ja väljendamine on tihedalt seotud ja mõjutavad üksteist. Seega viib parem emotsioonide tajumine ka paremale mõistmisele ning väljendamisele ja vastupidi. Saarni ja Harris (1989) oletavad samas, et emotsioonide väljendamine eelneb emotsioonide mõistmisele (laps nutab ka enne seda, kui mõistab kurbuse kontseptsiooni ). Ladd (2005) kirjeldas erinevate uurimuste kokkuvõttena, et lapsed, kes emotsioone paremini ära tunnevad ning neile kooskõlalisemalt reageerivad, on suhtlusolukordades kohasema käitumisega ning neil on väiksem risk sotsiaalseks tõrjutuseks. Selle kinnituseks leidsid Edwards, Manstead ja Mac Donald (1984) 4-5- aastaste laste uuringu põhjal, et lapsed, kes suutsid paremini tõlgendada näoväljendusi, olid 1-2 aastat hiljem kaaslaste hulgas populaarsemad. Mitmed uurijad ( Cole , 1986; Lewis, Stanger & Sullivan , 1989) on kirjeldanud laste emotsionaalseid reageeringuid erinevates olukordades ning näidanud, et 3-4-aastased lapsed oskavad juba varjata oma pettumust (nt mitteootuspärase kingituse puhul). Kui üksi viibides väljendasid lapsed oma pettumust, siis uurijaga koos olles varjasid paljud lapsed pettumustnaeratusega. Ka katse, milles laps jäeti üksi tuppa mänguasjaga, millega ta ei tohtinud mängida, kinnitas laste petmisoskust (lapsed, kes olid mänguasja piilunud, vastasid verbaalse valega ja petsid ka näoilmetega). Seega ilmutasid lapsed oskust tahtlikult petta. Kuigi Lewis selgitas viimast tulemust vältimisreaktsiooniga või eitamisstrateegiaga, ei selgita see siiski näoilmetega manipuleerimist. Eelkooliealised lapsed suudavad väljendada elavalt kõiki põhiemotsioone, on olemas ka sotsiaalsed emotsioonid nagu empaatia, häbi, süütunne ja põlgus (Denham et al., 2004).
Paavel (2005) tõi välja, et laste oskus juhtida oma emotsioone jaguneb kahte valdkonda:
• lastele iseloomulikud käitumuslikud reaktsioonid pingelises olukorras (emotsioonide väljendumise käitumuslik tasand);
• ühiskonnas kehtivate normide mõistmine ja oskus oma käitumist vastavalt neile suunata (inimestevaheliste suhete üldpõhimõtted).
Emotsioonide juhtimise oskused saavutatakse erinevatel viisidel , nimelt tähelepanekute ja planeerimisprotsesside abil, piirates või aktiveerides käitumist ning juhtides välist konteksti. Eisenberg et al. (2005) viitasid uuringutele, mis näitavad, et emotsioonide juhtimise areng varases lapsepõlves on vastastikku seotud emotsioonidest arusaamise ja keeleoskustega. Emotsioonide juhtimine on tõenäoliselt integreeritult seotud võimega Emotsioonide mõistmine 15 fookusseerida emotsioonidega laetud keskkonna märguandeid, et häälestada emotsioonide mõistmist. Hoffman ( viidatud Eisenberg et al., 2005 j) leidis, et lapsed, kes suudavad vältida emotsionaalset ülierutuvust, õpivad suurema tõenäosusega emotsioonidega seotud sündmustest. Ülierutunud lapsed panevad enam tähele enenese emotsioone ja väldivad vastuolulisi situatsioone, mis mõlemad viivad teiste emotsioonidest õppimise vähenemisele. Nende ideedega kooskõlas on leitud, et koolieelikute emotsioonide juhtimise tase ennustas nende emotsioonide mõistmist 2 aastat hiljem (Schultz, Izard, Ackerman, & Youngstrom, 2001) ja et emotsioonide mõistmine vahendab emotsioonide juhtimist ning adaptiivset sotsiaalset käitumist (Izard, Schultz, Fine, Youngstrom, & Ackerman, 1999–2000). Denham & Burton ning Gottman, Katz , & Hooven (viidatud Eisenberg et al., 2005 j) oletasid, et emotsioonide mõistmine annab lastele võimaluse identifitseerida nende sisemisi tundeid, mis aitab omakorda neid teadvustada. Selline emotsionaalne teadlikkus annab lastele võimaluse siduda tundeid sündmustega, mis omakorda viib eduka ja sobiva emotsioonide juhtimiseni. Kuna emotsioonide mõistmine sisaldab mitte ainult sisemiste olekute keelelist sildistamist, vaid ka emotsioonidega seotud protsessidest ja nende põhjustest ning tagajärgedest arusaamist, võivad lapsed kasutada emotsioonide mõistmist selleks, et valida ärritunud olekus efektiivseid juhtimistaktikaid (Liew, Eisenberg, & Reiser, viidatud Eisenberg et al., 2005 j). Uurijad on leidnud, et lapsed, kes mõistavad emotsioone, suhtlevad neil teemadel ning õpivad emotsioonidejuhtimise oskusi, reguleerivad paremini oma käitumist (Denham & Burton, viidatud Eisenberg, 2005 j).
Tundeelu seosed laps motivatsioonilise arenguga
Enesehinnang on üldise motivatsiooni aluseks - kui mul on usk iseendasse, on ka usk ettevõetud projekti õnnestumises. Viienda ja seitsmenda eluaasta vahel areneb võime end võrrelda teiste omavanustega. Lapsed hakkavad mõistma, et teised jälgivad ja hindavad neid. Suureneb teadlikkus sellest, mida teised neist arvavad – enesehinnang võib siin all suuresti kannatada saada. Lisaks kognitiivsetele võimetele sõltuvad lapse tulemused õppimises suuresti tema hoiakutest õppimise suhtes, entusiasmist, avatusest ja püsivusest eesmärkide poole võidelda. Kõik oleneb sellest, kui suure väärtuse laps paneb ülesandele/tegevusele ja samuti on mõjutajaks tema ootused ja uskumused. Kes ei usu oma võimekusse, peavad ülesannet raskeks. Lapsed, kes usuvad enda võimekusse reageerivad ebaõnnestumisele pigem positiivselt ja püüavad järgmine kord rohkem. Teised kipuvad raskuste korral alla andma, vältimaks kardetud ebaõnnestumist. Motiveeritud saab olla mitmel erineval põhjusel, näiteks on ülesanne endale oluline, tahe endale end tõestada ja teistpidi võib-olla tahe end näiteks õpetajale või vanematele tõestada. Koolieelses eas pole need veel eristunud. Vanemate usk lastesse mõjutab laste motivatsiooni. Õpetajad peavad hoolitsema selle eest, et ülesanded jääksid huvitavateks ja eesmärgid peaksid paigas olema.
Tropp, K., Saat , H.(2008) Emotsionaalne ja motivatsiooniline areng koolieelses eas. Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. (lk 92-102)