Elvis Presley (0)

Elvis Presley Referaat Elvis  Aaron   Presley  sündis   8.   jaanuaril   1935   vaesemate   linnajaos   Tupelo   linnas   Mississippi   osariigis.   Tema
ühemunarakukaksikvend Jesse Garon Presley sündis pool tundi varem surnuna. Elvis oli vaikne ja häbelik poiss,
kel oli vähe sõpru ja kes oli oma emast väga sõltuv. Presley'de perekond oli usklik ja nad käisid korrapäraselt
kirikus,   mistõttu   olid   nad   ka   muusikaga   väga   seotud.   Kui   Elvis   kümneaastaseks   sai,   ostis   ta   ema   talle
sünnipäevaks kitarri, mida väike Elvis raadio kõrval omaette mängima vaikselt õppis. 1948. aastal kolis perekond
Memphisesse Tennessee osariiki elama, kus väike Elvis sai lisaks kirikus kuuldud ja osa võetud laulule mõjutusi
ka   tänavalt   kuuldud   mustade   rhythm   ja   bluesist 1953.   aasta   suvel   veoautojuhina   töötades   astus   Elvis   sisse   Sun   stuudiosse,   kus   salvestas   emale   hilinenud
sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin". Aasta pärast sattus aga
Elvis uuesti stuudiosse, kus Sam Phillips temast väga huvitatud oli. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks Scotty
Moorei ja Bill Blacki. Tulutult üritasid nad üht-teist salvestada kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right"
just see õige olema ja sellest saigi Elvis Presley esimene singel. Sealt sai alguse järgnev singlitejada ja esinemised
siin-seal. Järgnesid teleesinemised: "The Dorthy Brothers' Show", "The Milton Berle Show", "The Steve Allen
Show" ja "The Ed Sullivan Show". Sealt said alguse ka küsimused Elvise esinemiste eetilisuse kohta. Vanema
põlvkonna hulgas tõusis suur kisa, et Elvis on seksistlik ja hävitab inimestes moraalitunnet jne. Noorem põlvkond
kisas samuti, aga erutusest Elvist nähes. Kuna Elvis oli sügavalt sisse võetud gospelmuusikast, siis alates 1956.
aastast hakkas tema taustalauljateks gospelvokaalansambel The Jordanaires, millega kestis koostöö kuni 1960.
aastate lõpuni. Aastal 1956 sai filmiga "Love Me Tender" alguse Elvise filminäitlejakarjäär. Sellele järgnesid
1957. aastal "Loving You" ja "Jailhouse Rock". Samal aastal ostis Elvis ka oma uueks koduks Gracelandi. Siis
saabus aga sõjaväekutse. Vaatamata pakutud võimalusele sõjaväest vabastus saada otsustas Elvis selle teekonna
läbi käia. Veel lõpetati 1958. aastal neljas film ``King Creole`` mis jäi ka viimaseks kvaliteetseks mängufilmiks
Elvise osavõtul. 1958. aasta kevadel hakkas Elvis aega teenima. Peagi juhtus aga Elvise elus tragöödia: ta ema
Gladys suri. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus Saksamaal. Teenistuse jooksul ei
võtnud ta vastu pakutud eeliseid teiste ees, välja arvatud see, et ta isa Vernon ja paljud sõbrad võisid temaga sinna
Saksamaale kaasa tulla, kus nad koos vahetpidamata kõvasti pidu panid. 1959. aastal kohtas Elvis Saksamaal oma
tulevast naist Priscillat, kes tol ajal alles 14-aastane oli. Üldiselt sõjaväeteenistus ei olnud Elvisele kerge, kuid ta
tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal teenistuses ärkamisega, siis hakkas ta teiste soovitusel ja
eeskujul  selleks  vastavaid  abivahendeid,  erguteid,   kasutama.   1960.  aastal  sõjaväes  hakkas  Elvis  tegelema  ka
karatega   .   1960.   aastal   naasis   Elvis   sõjaväes     "Kolonel"   oli   vahepeal   Presley  kuulsuse   ühendriikides   üleval
hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaale oli soe. Kohe ootas ees Sinatra Timex Show "Welcome Home, Elvis". Sellele
järgnes posu mängufilme, neist esimene ``G.I Blues``. Pärast sõjaväge oli tal vaid mõni üksik   live-esinemine
1961. aasta jooksul ja edaspidi tulid ainult filmid – kõik ühesugused muusikal-komöödiad, kus palju naisi ja
autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme aga vaid kahel põhjusel: nad tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli
lõbus. Otseloomulikult nõudis selline elustiil ka palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et
õigel hetkel magama suudaks jääda. See kõik oli aga raske Saksamaalt järgi tulnud ja Gracelandi elama asunud
Priscillale, kellega Elvis nüüd "ametlikult käis". Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja "maffia" nii
võtteplatsil kui erapidudel läbi käis. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni Elvisega. Täpselt
päevapealt üheksa kuu pärast, 1968. aastal 1. veebruaril, sündis neil tütar Lisa Marie. Selleks ajaks oli filmide
menu   tunduvalt   kahanemas   ja   ka   Elvis   ise   oli   neist   surmani   tüdinenud.   Ta  oleks   tahtnud   osa   võtta   mõnest
asjalikumast linateosest, kuid "kolonelil" oli oma visioon, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma.
Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka "kolonel" oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud
enam nii metsikult sisse. Nii "kolonel" otsustaski, et teevad 1968. aasta jõuludeks telešõu, kus Elvis laulab mõned
jõululaulud. Siiski läks väheke teisiti ja Elvis ei laulnud mitte mõned jõululaulud, vaid sellest sai viimasepeal
rock-šõu! Elvis oli riietatud Belewi disainitud musta nahkkostüümi ja esines väikesele valitud publikule, kes
ümber väikese neljanurkse lava istusid. Toimusid kaks šõud, kus Elvis koos mõne sõbra-muusikuga laval toolidel
istusid, ja kaks šõud, kus Elvis üksinda püstijalu oma tuntumaid hitte uues kuues esitas, ja lisaks teised kokku
monteeritud filmilõigud. Telešõu lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal
punastest tulukestest "ELVIS" maalitud, ning laulis laulu "If I Can Dream", mis oli koostatud just selle telešõu
tarvis ja kuigi pole Elvise  enda kirjutatud,  olevat  kirjutatud see spetsiaalselt  Elvise  maailmavaadete  põhjal.  
Comeback'ile järgnesid šõud Las Vegases . Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev
kaks šõud. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonodega, et
Elvisel   laval   mugav   liikuda   oleks,   sest   need   šõud   olid   ääreni   täis   energiat.   Taustabändiks   pani   Elvis   kokku
spetsiaalse grupi, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester ja mitmed vokaalgrupid. 1970.
aastal jätkusid arvukad šõud Las Vegases, vahepeal mõned Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks
šõud, ning sügisel kaks tuuri erinevates linnades. Otseloomulikult olid asendamatuteks abimeesteks unerohi ja
ergutid,   et   end   korralikult   välja   puhata   ja   kiiresti   erksaks   saada.   21.   detsembril   1970   käis   Elvis   Valges   Majas   president   Richard   Nixoniga   kohtumas.   Selleks   kirjutas   ta


lennujaamas käsitsi 6-leheküljelise patriootliku kirja, kus ta rääkis ühendriikide narkoprobleemist ja kus soovis
saada föderaalagendiks, et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis luba, et presidendiga silmast-silma
kohtuda. Kohtumisel näitas ta presidendile oma olemasolevaid politseimärke, perekonna pildialbumit ja andis üle
kingituse – kaasavõetud Teisest maailamsõjast  pärineva püstoli Colt 45 Elvis rääkis, kuidas ta toetab president
Nixonit   ja   mis   moel   saaks   ta   oma   riiki   aidata.   Kohalviibijate sõnul oli Elvis visiidi jooksul äärmiselt ettearvamatu. Jäi mulje nagu president külastaks Elvist
Gracelandis,   mitte   vastupidi.   Peagi   sai   Elvis   ka   oma   soovitud   föderaalagendi   märgi   oma   märgikollektsiooni
juurde.
1971. aasta  jätkus samas  vaimus:  kuude  kaupa Las Vegast,   päevas  kaks  šõud. Ka  kostüümid  muutusid  aina
sädelevamateks, kuid sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema ka Gene Doucette, kes
aasta hiljem kõik lavakostüümidega seonduvad ohjad enda kätte võttis. 1972. aastal hakkas Vegas aga vaikselt üle
viskama   ja   aina   tihedamaks   hakkasid   muutuma   tuurid   erinevates   linnades.   Tihe   kontserdigraafik   ja   vähene
tähelepanu oma naisele viis lõpuks lahutuseni. Lahutus mõjus Elvisele väga rängalt, kuid Elvis ja Priscilla jäid
alatiseks sõpradeks ja seetõttu ei tekkinud suuri probleeme tütre Lisa Marie hooldusõiguse pärast. Lahutus jõudis
lõpule   alles   1973.   aasta   sügisel.   1973.   aasta   alguseks   plaaniti   suurt   kontsertit   Hawaiil,   mida   näidata   sateliidi   vahendusel   üle   kogu   maailma.
Ajaloos oli see esimene omataoline nähtus. Valmistuti hoolega ja ka tulemus sai vastav. Seda kontserti võib
nimetada   Elvis   Presley   karjääri   tipuks.   1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt.  Karate jäi pooleli, uuesti hakkas sellega tegelema alles oma
viimasel eluaastal. Esimest korda viidi ta pikemaks ajaks haiglasse. Ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes,
kõige muu hulgas glaukoom, suhkrutõbi, kehvveresus, välistatud ei ole ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud
kasutama palju erinevaid välja kirjutatud ravimeid tohututes kogustes, lisaks veel kõikvõimalikud valuvaigistid,
unerohi, ergutid. Kõige hullemad šõud leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes.
Vallandatud sõbrad leidsid vajalikuks kirjutada raamat ``Elvis, what happened?``, mis rääkis Elvis Presley elu
negatiivsematest külgedest, sealhulgas sõltuvusest narkootikumidest. Elvis püüdis küll raamatu ilmumist erinevate
vahenditega takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele ilmus Ginger Alden.
26. juuni 1977 Indiapolises Indiana osariigis oli Elvis Presley viimane kontsert. Elvis ja Ginger Alden plaanisid
abielluda   1977/1978   aastavahetuse   paiku.   Ellu   oodati   palju   uusi   positiivseid   muudatusi.  
16. augusti hommikul 1977 suri Elvis Gracelandi vannitoas raamatut lugedes infarkti, mis oli tal juba vähemalt
neljas. 18. augustil 1977 saadeti Elvise surnukeha Gracelandist viimsele teekonnale ja maeti Memphise Forest
Hilli kalmistule. 26. juunil 1979 suri Elvise isa Vernon ja ta maeti samuti Gracelandi meditatsiooniaeda Elvise ja
Gladyse   vahele.   Nende  kõrvale  on  maetud  ka  1980.  aastal   surnud  Vernoni   ema  Minnie  Mae  ja  paigaldatud
mälestusplaat Jessie Garonile.