Sotsiaalne mõtlemine (0)

Kooli stress
Kool tekitab ühele koolieas olevale lapsele loomulikult kõige rohkem stressi, nii nagu töötavale inimesele tekitab seda töö. See kõik on seotud ühiskonna mõju ja inimese enda mõttemaailmaga ja sellega, kas inimene laseb sellel stressil tekkida. Raske on mitte alla anda, kui kõik läheb halvasti ja kui koolis on suur koormus. Tekib tunne, et keegi ei mõista sind ja õpetajad peavad ju läbima ainekava sellisena nagu see on ette nähtud ning tundub nagu ka neid ei huvitaks kas laps saab oma hinded korda või ei. Samas peab nooruk mõistma, et õpib enda ja mitte kellegi teise jaoks. Sest kogu maailmas on konkurents ja selleks, et seal osaleda peab õppima ja ennast arendama.
Üheks stressi põhjuseks on eesmärkide puudumine, noored ei tea täpselt mille poole püüdlevad ja mida elult ootavad ja siis tuubivadki lihtsalt pähe materjali mida õpetajad ette annavad. See on minu jaoks õpetajatest vale, õpilased saavad oma peaga nii vähe mõelda ja nii vähe analüüsida. Kuid just läbi analüüsimise ja arutamise õpibki kõige rohkem. Neid juhtumeid on palju kus keskkooli heade hinnetega lõpetanud inimene ei oska võõrastega suhelda ja ei oska ennast kehtestada. Minu arvates peaks üheks aineks koolis olema midagi, mis on seotud motivatsiooniga, iga nädal korra võiks olla lastel kahe tunnine motivatsioonikoolitus, mis motiveeriks neid õppima ja tegelema veel millegagi mis annab neile hea enesetunde. See kas lapsed sellest võimalusest kinni haaravad on nende enda teha, vähemalt oleks kool teinud midagi omalt poolt et õpilastel oleks vähem stressi ja rohkem tahtejõudu. Üks viga õppeprogrammis on minu arvates tõesti see pähetuupimine, lapsi peaks varakult õpetama õppima, seoseid looma, mitte teksti pähe tuupima, mis läheb paari nädala pärast meelest ära. Siia võin ka ennast näiteks tuua, kui ma õpin näiteks bioloogia tööks siis ma lihtsalt tuubin endale kõik pähe, sest ma ei oska seoseid luua, sest tunnis kirjutan ma lihtsalt materjali üles, sest ma ei suuda korraga kuulata ja kirjutada ja nii jääbki palju arusaamatuks. Ja paari nädala pärast ma ei mäleta mille peale töö oli, sest siis tuleb juba uus töö. Pidev hinnetele mõtlemine ja töödeks tuupimine ongi see mille pärast õpilased langevad koolimasendusse. Rohkem rõhku peaks panema sellele, et õpilased tunneksid ennast kindlamalt ja oleks vähem pinges , siis tulevad ka paremad õpitulemused. Mõnes mõttes saan aru, miks peab nii palju materjali ainetes läbima, sest õpetajad peavad teatud programmi läbima aga seda saaks teha ka õpilastele huvitavamaks. Lastes teha neil uurimustöid või midagi muud sellist, mänguruumi oleks palju. Kool peaks olema koht kuhu ma tahan hommikul minna, mitte koht kuhu ma lähen ennast sundides, et saada head haridust ja et saada ülikooli ja valida ise mida õppida tahan. Samuti nõuab inimese keha piisaval kogusel und, normaalset söömist ja füüsilist tegevust. Noored toovad vabanduseks ajapuuduse ja suure koormuse koolis ja kõike muud. Kuid inimene peab tegema ise valikuid , kas talle on tähtsam tema tervis või koolis saadud viis, millele järgneb veel palju hindeid, et saada kokku veerandi hinne. Kõik peab olema tasakaalus, olen lugenud raamatuid, mis on minul aidanud mõista kuidas saavutada kõike mis ma tahan, ilma et satuksin masendusse ja peaksin poole ööni tuupima, kuid vahest tuleb ka seda teha. Kõik peab olema harmoonias nii suhted, hing kui ka keha. Lugesin raamatut, kus toodi näide sellest kuidas inimesed toovad vabanduseks aja puudumise. Ka mina teen seda, leian igasuguseid vabandusi, et õppimist edasi lükata või miks ma ei jõua täna trenni. Tegelikult on kinni kõik mõtlemises ja oskuses oma aega planeerida. Näide oli toodud naisest, kes kirjutas valmis raamatu, samal ajal kui kodus oli kolm väikest last ja ta töötas kodus, leidis ta ikka aega selle raamatu kirjutamiseks, sest tahtis seda nii väga teha. Kirjutas raamatut näiteks poe järjekorras seistes, igal võimalikul vabal hetkel, mis tal oli ja see raamat saiväga kuulsaks . Kokkuvõtteks võin öelda, et kool ei tekitaks stressi nii palju, kui muuta võibolla natukene seda rutiinset programmi ja lasta õpilastel rohkem ise mõelda. Ideaal, mille poole koolid peaksid püüdlema on see, et laps leiaks kooliskäigu ajal selle valdkonna, milles ta on andekas. Ja et kooli lõppedes oleksid noored täis pealehakkamist, tahtejõudu ja huvi kõige uue vastu ning püsivust edasi õppida. Kõigesse mida inimene teeb peab ta panema natuke ennast, kui tahab et sellest tuleks midagi head, mõeldes välja noorukina selle, et mida ma elult tahan ja panna endale asjad tähtsuse järjekorda ning püüelda oma unistuste poole arvan ma, et mul ei jää stressi tekkimiseks palju aega. Mul pole seda vaja ja ma ei mõtle asjadele, mis mulle stressi tekitaks. Kuna ma julgen unistada, siis julgen ma ka põruda. Kui koolis läheb halvasti, saan halva hinde siis kusagil mujal jälle läheb hästi ja selle halva hinde kõrvale saan järgmise hea hinde. Noored peavad tegelema peale kooli veel millegagi, mis neile tõeliselt meeldib, siis ei teki stressi ja peavalu koolist ning tuleb olla suhtumisega, et minu tänased nõrkused on mu homsed tugevused.