Elu olemus (0)

Elu olemus
Artur Alliksaar on öelnud: “Me vajame nii nutuväärselt palju. / Me julgeme tahta (ja tahet omadagi) nii naeruväärselt vähe.”
Kirjuta vähemalt 400 sõnast koosnev arutlev kirjand inimolemuse, tõe ja (tahte)vabaduse teemal. Pealkirjasta tekst ise. 
Humanistlik psühholoogia väidab, et inimese kõige sügavam olemus on hea ja süütu . Inimene sünnib siia ilma “puhta lehena“, saanuna kingituseks midagi väga väärtuslikku – vaba tahte. Inimhing on alustanud oma järjekordset teekonda, et läbi raskuste ja katsumuste, samas ka läbi ilusate emotsioonide, areneda, anda oma panus, et rajada siin planeedil teed tõele, headusele ja armastusele. Käia on küll veel pikk tee, kuid usk, et ükskord sinnani jõutakse, on kõikumatu.
Inimolemuse mõistet on raske või isegi võimatu üheselt seletada. Selle täpne tähendus on senini üks mõistatus. Oma olemuse on inimene saanud kõrgematelt jõududelt, mida tal tuleb läbi elu või elude täiendada , saavutades lõpuks oma eesmärk.
Inimolemust teise nurga alt vaadates võib samastada seda inimese sisemise olekuga , mis väljendub tema emotsioonides ja käitumises. Siinkohal ei saa seda samuti lahterdada, sest inimesed on oma hingelt ja olekult väga erinevad. Võidakse küll öelda, et inimesed jagunevad headeks ning halbadeks, kuid selleks, et kedagi sildistada, tuleb teda põhjalikult tundma õppida. Inimese olemust ei saa paika panna mõne tema eksimuse järgi. Tõe iseenda olemuse kohta leiame, heites pilgu sügavale oma sisimasse – oma südamesse.
Kuid mis see tõde siis õieti on? Räägitakse ikka, et inimesed ajavad terve oma elu tõde taga, kuid kui kellegilt küsida, mida nad täpsemalt otsivad, siis ilmselt jääksid nad esialgu mõttesse. Ka vastused oleksid tõenäoliselt erinevad. Sest tõde on suhteline. Seda on sama keeruline sõnadesse panna kui armastust.
Tõe üldine tähendus on inimeste jaoks erinev. See võib olla näiteks aususega seotud. Kui sa oma südame vastu aus oled, siis võib seda ka südame tõe järgi elamiseks nimetada. Laiemas pildis tahaksid inimesed kindlasti teada tõde oma olemuse kohta, selle kohta, kust me tegelikult tuleme ja kuhu läheme, kui meie elupäevad siin ilmas ükskord otsa saavad. Siin maailmas on nii palju asju, mida inimesed ei mõista. On justkui teatud piir, milleni me mõistus küündib, kuhumaani asjad usutavad tunduvad , sealt edasi tundub kõik inimmõistuse jaoks justkui liiga palju olevat, liiga ebareaalne olevat. Kuid nagu A. Alliksaar on öelnud : „Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis palju enamat kui aru“.
Vahel ei tahetagi tõde näha. Inimesed põgenevad selle eest, kuna ei taha oma eksimusi tunnistada või peavad lihtsalt silma kinni pigistamist kergemaks kui tõele näkku vaatamist. „Aeg-ajalt komistavad inimesed tõe otsa, kuid kiirustavad ruttu edasi, nagu poleks midagi juhtunud“. (W. Churchill)
Tõde muutub ka ajaga . Inimese kasvades, arenedes muutub tema pilt maailmast ning tema arusaam tõest. Seega täit tõde tõe kohta ei ole inimestele lihtsalt n-ö sülle visatud, igaüks peab leidma oma.
Kuid mis inimesele eluga kaasa antud on, on vaba tahe. Suurem osa inimestest ei oska aga sellega midagi peale hakata, sest inimesed on selleks, et rahus koos elada, maailma piiridesse surunud. Nad on kehtestanud seadused, reeglid, struktureerinud ühiskonna. Kogu elamine-olemine käiks nagu mingi ettekirjutatud stsenaariumi järgi. Pühendatakse suur osa oma elust sellele, et lõpuks kätte saada paber, mis garanteeriks hästitasustatud töökoha. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kui see on see, mida tõeliselt tahetakse, mis inimese õnnelikuks teeb. Kuid paljud inimesed on sellest “paberist“ hoolimata õnnetud, stressis , masendunud. Kahjuks ei garanteeri hea kooliharidus inimesele õnne ja rahulolu.
Maailmas on ka kohti, kuhu kogu see kammitsetud käitumine ja olukord ei ulatu. Kui keegi tahab tõeliselt vaba olla, siis on tal võimalik minna kuskile, kus valitseb ainult loodus. Kus miski ei takista tal heita endalt süsteemi ahelad. Kuid sellised inimesed on pigem erand . Enamustele meeldib see, et keegi on kõik justkui ära korraldanud. Väikene vabadus on ju siiski ka jäetud – me saame valida, mida me ütleme, teeme, millele pühendame oma energia. Ka sellises maailmas saab inimene väga õnnelik olla, kui ta ei lase tähelepanul hajuda. Väga lihtne on orjusesse sattuda ja seda oma vabal tahtel – suuremat maja, autot, trende-brände ja ikka rohkem ja rohkem asju taga ajades. Meedia poolt toodetud “täiuslikud inimesed“ panevad inimesi soovima nende moodi olla – ikka paremaks, nooremaks, rikkamaks, moodsamaks, edukamaks tahetakse saada. Ja sellega loobutakse teatud määral oma vabadusest, kuna inimesed arvavad sellest midagi vastu saavat. Kuid mille nimel siis ollakse valmis oma vabadusest loobuma? Et saaks end turvaliselt tunda? Et olla aktsepteeritud ühiskonna poolt? See kõik on vabatahtlik orjus .
Aga kas mitte igasugune vabadus ei sisalda endas teatud koguses piiranguid ja kohustusi…
Seega ei pruugi sellist asja ollagi nagu “kaasasündinud vabadus“.
Kõige tähtsam on kõige selle keskel mitte kaotada võimet iseseisvalt mõelda. Ikka ja jälle peatuma jääda keset seda kiirelt kulgevat elu ja mõelda oma olemuse peale. Mõelda oma eesmärkide peale ja neid vajadusel selles suunas muuta, et end õnnelikuna saaks tunda. Elada siin ja praegu, sest tulevikku ette ei saa näha. Ja mis kõige tähtsam – ei tohi kunagi loobuda otsimast ja leidmast oma tõde, kui raske see ka poleks.