Elektroonilised jäätmed (2)

.
.
tallinna polütehnikum
elektroonilised jäätmed
Lauri Piisang
Tallinn 2010
mis on elektroonilised jäätmed?
Elektroonilised jäätmed tekkivad enamasti kas üle jäänud, oma aja ära elanud või töökõlbmatuks muutunud elektroonikaseadmetest.Elektroonikaseadmed jagatakse EV määruse nr 376 järgi kümnesse kategooriasse:
1. Suured kodumasinad
2. Väikesed kodumasinad
3. IT- ja telekommunikatsiooniseadmed
4. Tavatarbijale määratud seadmed
5. Valgustusseadmed
6. Elektri- ja elektrontööriistad ( va suured paiksed tööstuslikud tööriistad)
7. Mänguasjad, vaba aja ja spordivahendid
8. Meditsiiniseadmed (va kõik implatandid ja nakatanud tooted)
9. Seire- ja valveseadmed
10. Automaadid.
Kõigil neil kategooriatel on ka alamkategooriad, mida siinkohal välja tooma ei hakka. Jäätmed, mida vaieldamatult kõige rohkem tekib, on kolmandast valdkonnast – IT- ja telekommunikatsiooniseadmed. See on ka loogiline, kuna tegu on pidevalt areneva tööstusega – Moore ’i seadus ütleb, et kahe aasta jooksul kasvab transistoride arv protsessoris kaks korda. Nii muutub vanem tehnika väärtusetuks ning see läheb taaskasutusringi ning käib seal senikaua käest-kätte, kuni tuleb aeg viia ta utiili. Väga tähtis osa siinkohal on muidugi ka taaskasutamisel – ka Eestis antakse ära vanu arvuteid ja monitore, mis on veel tegelikult töökorras, kuid inimestel pole neid lihtsalt enam vaja ning raha eest ei ole keegi nõus neid vastu võtma. Vahest isegi antakse mingi sümboolne tasu äraveo eest.

e-jäätmete taaskasutamine

Niinimetatud taaskasutusring, millest enne rääkisin töötab tihti üsna erinevatel viisidel. Ringi suurema osa moodustab suhteliselt uute, kuid kasutatud arvutikomponentide ost-müük ja vahetus – siin kehtib ilmselt ütlus „Ühe mehe vana on teise mehe uus“ – jagunevad ju kasutajad enamasti klassidesse : madalam klass – kellele sobivad kõige odavamad, vanemad ja vähem võimsamad komponendid ; keskklass – kes võtavad veidi uuemaid, võimsamaid ja seetõttu ka kallimaid komponente; kõrgklass – kes soovivad väga võimsaid komponente ning entusiastid, kes lepivad vaid absoluutse parimaga. Enamasti algab ring just sellest, et entusiastid peavad oma olemasolevat riistvara vahetama tihemini – nii tiirleb see mööda ringi alla, kuni aastate pärast jõuab entusiastide riistvara alamklassi kasutajateni, sealjuures mõistliku hinna eest või üldse tasuta. See on üks viis – kasutajate vaheline otsesuhtlus foorumite, müügikeskkondade jne kaudu.
Alternatiiviks on organisatsioonide kaudu vahetamine. Paljud firmad ei kanna asju koheselt utiili, vaid annavad need oma töötajatele või korraldavad oksjoneid. Samuti annetatakse osa vana tehnikat kolmanda maailma riikidele ning selles on positiivset lihtne näha – tehnika maailma osadesse, kus see pole veel nii levinud. Loomulikult kaasneb sellega ka negatiivne pool. Kohtades, kus tehnika areng on väike, ei ole tehnikajäätmete jaoks ka korralikku jäätmekäitlust.

e-jäätmete käitlus

Igasuguste jäätmete käitlemise puhul tekivad vältimatud küsimused : „Miks?“ ; „Kuidas?“ ja loomulikult ka „Palju kasumit saab?“. Miks-ile on vastus enamasti sama – et säästa loodust ning keskkonda. Kuidas on iga tüübi puhul erinev – põletamine, sulatamine, pressimine või mis iganes muu meetod – kas nende meetodite elluviimine aga ka loodust säästab, seda küsimust tavaliselt väga valjult ei arutata. Jääb siis vaid kasumi teenimise osa, seda soovib ju iga tööstus kapitalistlikus maailmas.
E-jäätmete puhulgi on Miks-küsimusele vastuseks „et säästa loodust ning vähendada looduses mittelaguneva prügi hulka“. E-jäätmete käitluse meetodeid on erinevaid – suur osa nendest jääb lihtsalt prügilasse vedelema. Prügilad nõuavad küll selle eest raha, taaskasutusfirmad tihtipeale mitte(nt. Tolmetex OÜ). Paljudes Euroopa riikides on loodud seadused, mis keelavad e-jäätmete viimise prügilatesse nende ohtlike ainete sisalduse tõttu. Elektroonikaseadmetest võib toksilisi kemikaale lekkida aja jooksul maapinda või erituda õhku, mõjutades ümbruskonna kogukondasid ja keskkonda. Mürgisematest ainetest võiks välja tuua arseeni ja elavhõbeda. Loomulikult on ka motivatsioon e-jäätmetest kätte saada kõik väärtuslik, enne kui need ladustusse või hävitusse saada, kuna seal sisaldub ka kasutatavat plastikut ja väärismetalle : kulda, hõbedat, plaatina ja pallaadiumi ; ka tavametallid on mingil määral hinnatud. Seetõttu on loodud ümbertöötlemise töökojad, mis asuvad enamasti Indias ja Hiinas – seal on tööjõud väga odav ning tervisekahjustustest ei hoolita. Ümbertöötlemise töökodades töötab enamasti noor tööjõud, kellel on raha hädasti vaja, et oma perekonda toita ja oma elu alustada. Kahjuks ei arvesta nad oma tervise raiskamisega – enamasti tegelevad need töökojad kemikaalide ja kuumuse abil plastiku ning väärismetallide kätte saamisega arvutite emaplaatidelt. Selle käigus eraldub palju toksilisi gaase , mis on kahjulikud nii tervisele kui keskkonnale. Lõpuks ladustatakse „tühjaks kooritud“ emaplaadid ikkagi prügilatesse.
Nüüd võiks küsida, kui palju sellised töökojad kasumit teenivad? 1 unts (~28,35 g) kulda maksab hetkel maailmaturul ligikaudu 15305 EEK , sama kogus hõbedat 272 EEK, pallaadiumi unts 6645 EEK ja 1 unts plaatina lausa 19077 EEK! Need on suured numbrid , mis tõmbavad paljude inimeste tähelepanu. Järgmine loogiline küsimus aga on see, et kui palju siis ikkagi ühe emaplaadi ja protsessori eest võimalik saada on? „Ühest komplektsest 486 protsessoriga varustatud arvutist saaks keskmiselt järgmistes kogustes väärismetalle:
kulda 0,42 grammi kulda,
hõbedat 1,84 grammi,
pallaadiumi 0,91 grammi.
Ühest Pentiumi protsessorist saaks ligemale 0,17 grammi kulda ja 0,25 grammi hõbedat.“ – Eesti Postimees, Digitark (11.05.2010). Kõik see kokku liites ei tundu see nii väga väärtuslik. Kui sul on aga paari tonni jagu emaplaate, mis on toodetud enne 1990’dat aastat, kus kulla hind oli vaevalt 500-600 USD ehk ~5500-6500 EEK ning seetõttu kasutati seda rohkem, siis võid saada kokku päris korraliku varanduse. Nüüd siis küsimus kuidas seda tehakse? Põletamine pole ainus moodus . Paljudel juhtudel kasutatakse „kuningvett“, mis sisaldab kangeid happeid – soolhapet ja lämmastikhapet. Variante on veelgi, kuid olenemata neist on ümbertöötlemine väga kallis ning enamasti ka keskkonda saastav.
KESKKONNA SÄÄTMISE MEETMED E-JÄÄTMETE KÄITLEMISES
Kui kõik teised variandid ohustavad loodust, kuidas siis säästa loodust ning samal ajal kasutada edasi elektroonikaseadmeid? Vastus peitub nende käes, kes teenivad kasumit tootmisest . Kui elektroonikatootjad loovad pikema elueaga komponente, mida on lihtsam ümber töödelda ning seda teha loodust säästval viisil, siis võib sellel alal ka edu saavutada. Selle suunas tehakse ka esimesi samme, mõned elektroonikafirmad Taiwanis(nt. Gigabyte) panevad järjest rohkem rõhku toodete „rohelisusele“. Paljudel juhtudel on olemas turvalisemad alternatiivid seadmetes kasutatavateks materjalideks.
Samuti peaksid tootjad võtma vastutuse seadmete kogu elutsükli ajaks – kasutatud seadmed võidaks tehaste poolt tagasi võtta – on ju nendel parimad võimalused nende taaskasutamiseks või ümber töötlemiseks. Vastupidisel juhul lasub maksumaksjal kohustus maksta e-jäätmete käitluse eest.
Lõppude lõpuks peaks ka iga inimene ise mõtlema, kas tõesti on järgmist elektroonikajubinat NII VÄGA VAJA või saaks sellest loobuda . Samuti on olemas juhend rohelise elektroonika suhtes ( Guide to Greener Electronics). Kasutaja peaks ka uurima võimalusi tootest vabanemiseks selle kasutamise järel tootjale tagastades.
KASUTATUD MATERJALID
Greenpeace – www.greenpeace.org
E-Jäätmed, Riinu Lepa - http://maailmakool.ee/public/E-jaatmed.pdf
Eesti Päevalehe Digitarga blogi - http://www.epl.ee/index.php?class=blog_view&action=blog_lead&blog=3563
0