Ei ole midagi huvitavamat kui inimene (3)

Ei ole midagi huvitavamat kui inimene
Inimene on täiesti harukordne isend . Vaatamata oma mõõtmetele ja omadustele, suudab ta ehitada endast sadu kordi kõrgemaid hooneid , mõne tunniga ümber maakera lennata , kloonida lammast , kuule minna, südant siirdada ja teha palju muid esialgu võimatuna tunduvaid asju. Samuti on tal võime analüüsida minevikku ja prognoosida tulevikku, kuid mis kõige tähtsam – olla oma aja peremees . Ega ilmaasjata öelda, et meie tänased teod kajastuvad tulevikus. Kahtlemata , kui tulevikus on kedagi, kes võiks meie tegusid mäletada.
Süsihappegaasi ehk süsinikdioksiidi hulk atmosfääris, mida mõõdetakse stabiilselt juba 20. sajandi keskpaigast, tõuseb pidevalt ja on kõrgemal kui kunagi varem. Endine ameerika asepresident Al Gore tegi 2006. aastal filmi „Ebamugav tõde“, mis räägib CO2-st tingitud globaalsest soojenemisest ja sellega seonduvatest ohtudest. Vaatasin hiljuti seda filmi ning silma hakkas üks huvitav fakt. Nimelt 1998. aastal ratifitseerisid pea kõik arenenud riigid Kyoto Protokolli, mis reguleerib CO2 paiskamise hulka atmosfääri. Kõrvale jäid 2 riiki: Austraalia ja Ameerika Ühendriigid. Gore rõhutab oma filmis, et tegu ei ole tehnilise, vaid moraalse küsimusega. Lepingu jõustumine haavaks katastroofiliselt Ameerika majandust. Mõistetav, et nad protokolli tagasi lükkasid, sest nagu ütleb vanasõna: ei ole arukas saagida oksa, millel ise istud . Ameerika on teadupärast konkurentsitult suurim süsinikdioksiidi tootja terves maailmas, kuid kui nad oma majandust ja jõukust selles küsimuses ohvriks ei too, siis pole neil varsti enam isegi kodu, kus elada. Maakera annab sellest juba praegu märku üha sagenevate looduskatastroofide näol, mis on kõik tingitud maakera häiritud soojusjaotusest. Näitena võin tuua 2005. aasta Kagu- Aasia hiid - ja 2006. aasta Euroopa rekordilised kuumalained, 2006. aasta miljonilinna New Orleans ’i purustanud orkaan Katrina, üha süveneva kõrbestumise ja järvede kuivamise lähistroopilises vöötmes (nt Araali meri). Samuti ka liustike sulamise mõlematel poolustel ja kõrgmäestike tippudes, mis toovad kaasa maailmamere veetaseme tõusu, millest andsid märku 2005-2006. a. suured üleujutused Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Sellisel kursil liikudes oleks aastal 2100 terve Manhattani saar vee all rääkimata Veneetsiast. Samuti oleks maailmakaardilt pühitud Holland ja 70 protsendi maailma rahvastiku kodud , sest nad elavad rannikualadel. Lõpptagajärjeks spekuleeritakse uut jääaega, mis pühiks terve inimkonna ajalooareenilt.
Pärast 20. sajandi demograafilist plahvatust, kus rahvastiku arv Maal tõusis peaaegu 6 korda, on inimkonnal vaja tohutul hulgal kõike: süüa, juua, riideid , maju, elektrit, soojust, bensiini jne. Neid ressursse leidub vaid maakeral. Inimkond on sellisel juhul piltlikult nagu imik , kes ripub emakese Maa rinna otsas. Ta imeb ning ei kavatsegi lõpetada. Me ammutame maakerast kõike, mida saab ära kasutada ja tarbime selgelt rohkem kui maakera suudab taastoota. Näiteks naftavarusid hinnatakse olevat veel 50 aasta jagu, kivisütt jätkub u 250 aastaks. Jätkub ka metsikutes kogustes metsa hävitamine, mis on elukohaks paljudele lindudele ja loomadele. Metsa asemele küntakse põlde, mis aeglaselt mulla viljakust vähendavad. Samas püüame kalu ja jahime loomi, reostame vett ja keskkonda. See on totaalne maakera ekspluateerimine kõikidel tasanditel, kuid kas inimene teadvustab seda endale? Meie suhtumist on vaja muuta, sest nii intrigeeriv kui see ka ei ole, kaalul on inimkonna jätkusuutlikus.
„Inimene on inimesele hunt“ - nii ütles inglise filosoof Thomas Hobbes . Tal oli mõneti õigus ja ometi ütles ta seda ammu enne I ja II maailmasõda. Vaid inimene võib olla nii sõge, et luua sellist hirmu ja terrorit, purustada nõnda palju ja tappa miljoneid nagu seda juhtus II maailmasõja ajal. Sõja iseloom on ainult aastatega muutunud. Ainuüksi Ameerikal ja Venemaal on kahepeale nii palju aatompomme, et võivad terve maakera sadu kordi õhku lasta. Samas kehtib tänapäeval ka ütlus, et „iga inimene on iseenda kellalööja“. Suitsetajad, alkohoolikud, narkomaanid jms inimesed on sõltuvuses harjumusest, mis tunduvalt nende eluiga lühendab. Samuti prostituudid, kes tihti AIDSi põevad, ja pätid, kes kuritöö eest trellide taha pannakse. Selle põhjal tundubki nagu inimkonna loomuses oleks vaid hävitada end ja kõike enda ümber.
Ajalugu näitab, et kui inimene midagi vajab, siis peab ta selle ka saama ükskõik mis hinna eest. Ometigi peaks inimesed endilt küsima, kas see hind liiga kõrge ei ole. Nii nagu ütleb vanasõnagi, et ei ole arukas saagida oksa millel ise istud, peaks ka inimkond vaatama kriitilise pilguga oma tegude üle ja enesehävituse lõpetama.