Eetilise konflikti lahendus - lumevaring (1)

Juhtumi kirjeldus
On talv. Lund on sadanud juba väga palju, mistõttu on paljude majade katused paksult lumega kaetud. Nii ka antud juhtumi puhul. Ilmad lähevad soojemaks ning lumi hakkab sulama, muutudes raskemaks. Kuna lund pole katuselt keegi maha lükanud, variseb see varsti kokku, põhjustades üsnagi suurt kahju kortermaja viimasele (3- ndale ) korrusele. Varsti märkavad teise korruse korteriomanikud, et mööda seina voolab alla veenire, seda nii seina pealt kui ka seina ja seda katva värvi vahelt. Varsti on keset seina suur veemull, mis äkitselt plahvatab, põhjustades ka selles korteris üsnagi suurt kahju. Lisaks seinale on veekahjustusi saanud ka osa laest ning põrandast.
Majahaldaja väitis, et töömehed oldi katuse koristuseks kutsutud, kuid keda polnud, olid töömehed. Asja uurima hakates selgub , et majahaldaja ei olnud töömehi palganudki, sest see olevat liiga kallis. Pärast õnnetust olid töömehed aga kohe katusel lund lükkamas ning nõnda kestis see tervelt kuu aega. Haldaja väidab, et see pole tema süü ega taha kahjustusi kinni maksta.
Seejärel pöördutakse kindlustusfirma poole. Korter on kindlustatud üsnagi suure summa peale, kuid mees, kellega vestlus käib, kõneleb, et summad , mida kindlustusfirmale makstakse, ei kata lumekahjustusi. Ta lisab, et kõik on tegelikult majahaldaja süü ning kindlustusfirmalt abiküsimine jääb sellega sinnapaika. Korteriomanikud seisavad nüüd küsimuse ees, mis saab edasi.
Olulised faktid
1. Paks lumi katusel põhjustab selle kokkuvarisemise. See iseenesest on täiesti mõistetav juhtum, kuid seda oleks saanud ära hoida.
2. Majahaldaja väidab, et enne õnnetust oli ta töömehed palganud ning süüdistab neid mitteilmumise pärast. Hiljem aga selgub, et majahaldaja ei tahtnud lihtsalt raha raisata selle peale.
3. Kindlustus oli olemas, kuid sealt väideti kiiresti, et sellist kahju ei hüvitata, ilma pikemalt süvenemata.
Huvilised

• Korteriomanikud
  
• Majahaldaja
  
• Kindlustusfirma
  
• Kindlustusagent
  
• Töömehed
  

Probleemi püstitus
Sellise probleemi korral tekib lisaks põhiprobleemile ka alaprobleemid. Konkreetselt selle juhtumi puhul tekib küsimus, mida arvata sellisest majahaldajast ning kas kindlustusfirma peaks oma kindlustusagendi pädevuses ehk kahtlema.
Põhiprobleem: kas kindlustusfirma peaks siiski hüvitama tekkinud kahju peale seda, kui majahaldaja ei võta süüd omaks.
Abijuhised
Formaalsed abijuhised

• Ei ole öeldud, et kindlustusfirmal oleks mingi kindel eetikakoodeks, kuid kindlustusagendi kohene eitav reaktsioon antud juhtumi puhul ei olnud eetiline käitumine kliendi suhtes.
  
• Kindlasti rikuti selles juhtumis kuldset reeglit nii kindlustusfirma kui ka majahaldaja poolt. Vaevalt , et kumbki neist oleks soovinud sellises olukorras jääda üksi oma probleemiga nagu korteriomanikud alguses.
  

Mitteformaalsed testid

• Ema-testi puhul võib arvata, et kindlustusfirma ei peaks sellist kahju hüvitama, sest see on tekkinud majahaldaja omast lohakusest ja ihnusest. Samas, kui asja vaadata korteriomanike seisukohalt, siis võiks jällegi teisiti arvata: kindlustus oli ju olemas ning nemad arvasid, et majahaldaja oli töömehed palganud, kuid viimased ei olnud lihtsalt kohale tulnud.
  
• TV-testi puhul poleks samuti ühest lahendust. Üheltpoolt kindlasti leitaks, et kindlustusfirma peaks kahju hüvitama, sest üldiselt arvatakse, et kindlustus üritab teha kõik selleks, et pääseda millegi maksmisest. Teisalt , kui vaadata asja kindlustusfirma seisukohalt, siis otsest kohustust neil selle hüvitamiseks nagu polekski, sest majahaldaja oli süüdi ning siit tekiksid kindlasti kindlustuse mittehüvitamise pooldajad .
  
• Lõhna-testi puhul võib väita, et see juhtum ei lõhna kindlasti hästi erinevatest vaatenurkadest vaadatuna. Esiteks loomulikult oli majahaldaja käitumine väär- ta ei oleks tohtinud töömeeste palkamise kohta valetada ja tõe selgudes süüd eitada. Teisalt eetiliselt käitus kindlustusfirma samuti valesti, sest jättis korteriomanikud nõutult üksi selle probleemiga, väites, et nemad ei pea hüvitist maksma.
  
• Teise-nahas-olemise-test- st korteriomanike seisukohalt leiduks kindlasti kindlustusfirmasid, kes toetaksid hüvitise maksmist, sest otsene süü ei lange korteriomanikele ning neile oleks selline asi kindlasti kasulik. Teisalt jälle leiduks selliseid kindlustusfirmasid, kes ei soostuks seda maksma, sest leiavad, et süü langeb enamuses majahaldajale.
  
• Turu-test- majanduslikult oleks kasulikum kindlustusfirmal seda hüvitist mitte maksta, kuid pikemas perspektiivis ei pruugi seegi olla mõistlik, sest nad võivad seeläbi kaotada ühe kliendi kui ka nende sõbrad.
  

Eetilised printsiibid

• Utilitarism . Tuleks valida selline tegevus, mis põhjustaks võimalikult väikse kahju võimalikult vähestele inimestele või annaks võimalikult suurt kasu võimalikult paljudele . Kui kindlustusfirma otsustaks hüvitist mitte maksta, siis tõenäoliselt kõige suuremad kaotajad oleksid korteriomanikud. Kindlustusfirma ise võiks olla nii kaotaja kui ka võtja rollis, olenevalt, kuidas käituvad kliendid (korteriomanikud). Kui kindlustusfirma ei maksaks hüvitist, suunduksid kliendid võib-olla mõne muu firma poole ja nad n-ö kaotaksid. Kui aga maksaksid, ei kaotaks nad klienti ning võib-olla võidaksid ka mõne muu kliendi poolehoiu. Siinkohal tundub, et üldine kasu hüvitise makmisest on võib olla suurem kui selle mittemaksmine.
  
• Teleoloogiline printsiip. Kitsas egoistlik kaalutlus - kindlustusfirma peaks kindlasti hüvitise maksmisest keelduma , sest lõppkokkuvõttes ei olnud nende süü, et korteriomanike majahaldaja lumekoristuseks töömehi õigeaegselt ei palganud. Avar egoistlik kaalutlus- siinkohal peaks kindlustusfirma kaaluma pikaajalist ja lühiajalist kasu ning kahju. Peaks mõtlema sellele, kui kalliks läheks kliendi kaotus või kui palju võiks hüvitise tasumisega kliente juurde võita, st kas hüvitise äramaksmine tasub end ära.
  
• Deontoloogilised õigused ja kohustused. Õiguste teooria iidseks variatsiooniks on kuldne reedel – käitu teistega nii, nagu tahaksid, et nad käituks sinuga.
  

Samuti rikuti selles loos korteriomanike õigust turvalususele ning õigust teada, sest nad olid kindlad, et kindlustusfirma hüvitab selle kahju ja sellega mingit probleemi ei teki, kuid läks vastupidi- firma ei pidanud vajalikuks probleemi pikemalt süveneda ega seda kuidagi lahendada.
Kohustuste osas rikkus kindlustusfirma alguses usaldusväärsuse kohustust. Korteriomanikud usaldasid neid, kuid firma ei soostunud nende probleemiga kohe tegelema, arvates, et see ei puutu neisse ning hüvitist maksma ei pea.
Samas oli kindlustusfirma hüvitise mittemaksmisest keeldumine mõneti õigustatud, sest kahju oli tekkinud kellegi teise hooletusest ning ükskõiksusest.
Eetiline valik
Utilitaarse ning avar egoistliku analüüsi põhjal võiks hüvitise maksmine olla pigem kasulik kui kahjulik. Samuti toetab hüvitise maksmist enamus deontoloogilisi õigusi ning kohustusi. Kindlustusfirma kasuks, st hüvitise mittemaksmise poolt räägib hetkel põhimõtteliselt ainult kitsas egoistlik kaalutlus. Peale nende eetiliste analüüside läbitöötamist võiks selle juhtumi puhul olla kõige parem lahendus kompromisslahendus: nii kindlustusfirma kui ka korteriomanikud ise maksavad kahju kinni.
Tegelikkuses umbes selline see lahend välja nägigi- suurema osa kahjust hüvitas kindlustusfirma, osa pidi tulema korteriomanike end taskust ning too majahaldaja lasti lihtsalt lahti.