Eetika olemus ja tähtsus ühiskonnas (0)

Eetika olemus ja tähtsus ühiskonnas
Võõrsõnade leksikoni järgi on eetika kõlblusõpetus mis uurib hea ja halva, õige ning vale mõisteid ja suhteid. Eetika olemuse üle on inimesed juurelnud läbi ajaloo. Põhjused, miks eetika üle on mõeldud nii minevikus, mõeldakse olevikus ja hakatakse kindlasti edaspidi mõtlema ka tulevikus, on tingitud sellest, et kõik inimesed soovivad alati olemuselt olla head ja õigustada oma tegusid .
Oma tegudele üritavad või on üritanud õigustust leida ja seeläbi head paista nii kurjategijad (näiteks 13. sajandi Inglismaa lindprii Robin Hood õigustas oma tegevust sellega et ta röövis rikastelt ja jagas vaestele) kui ka ebakompetentsed silmakirjalikud arstid (annavad näiteks Hippokratese vande mis kohustab neid abivajajat küll alati aitama , kuid samas peseb see vanne neilt ka vastutuse juhul kui abivajaja seisund arsti käe läbi ei parane). Lisaks ka nii mineviku suured juhid (näiteks 16. sajandil elanud psühhopaadist tsaar Ivan IV õigustas oma terroripoliitikat sellega et ainult nõnda saab Venemaast tugeva keskvõimuga riik) kui ka tänapäevased peaministrid (Andrus Ansip õigustab oma liberaalset majanduspoliitikat sellega et ainult nõnda jõuab Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulkka). Kontrolltöö ajal maha spikerdav koolipoiss õigustab samuti enda käitumist ja üritab ennast näidata heana seeläbi et süüdistab lisaks endale ka kõikki teisi spikerdamises. Kuna kõik teevad maha aga samas jälle ei saa ju kõik ometi halvad olla, siis ei saa olla seda ka temagi – järelikult ta on hea.
Seega järeldub, et kõik inimesed kes on kuulunud või kuuluvad erinevatesse subkultuuridesse või ühiskonna klassidesse on tahtnud või tahavad alati olla head ja õiged. Paraku kerkib selle tahtmisega seoses ülesse üks paradoks – kui kõik tahavad olla ja enda arvates ongi head ja õiged ning eetilised , siis miks halb ja vale ikkagi ilmas olemas on? Või ei olegi neid olemas?
Halb ja vale on siiski olemas ja eeskätt seeläbi et erinevate inimeste erinevad tõed on erineva kaaluga. See kes on tugevam ja kelle tõde jääb peale, see määratleb ühtlasi ka vale definitsiooni. Selleks et oma tõde põlistada ja vastase oma hävitada, tuleb aga sõdida ja sõda võita. Sõdimise alla liigituvad nii üksikisikute vahel peetavad duellid kui ka riikide vahelised totaalse iseloomuga sõjad. Näiteks NSVL võitis Teises maailmasõjas natsi-Saksamaa ja ühtlasi omas seeläbi õigust põlistada sellist tõde mille järgi natsinaalsotsialism on üdini halb ja kommunism hea. Seega on lõputu võimuvõitlus ja verevalamine nii otseses kui kaudses mõttes ning seeläbi oma headuse ja õigsuse (tõe) kinnitamine inimkonna olevikku ja tulevikku sisse kirjutatud.
Olgugi, et eetika olemus taandub ühele pidevale lõppematule konfliktile hea ja halva vahel, on sellest vastasseisust võimalik leida ka head. Nimelt, kuna iga subjekt peab ennast eetiliseks (heaks), siis seega ta ka piiritleb enda jaoks hea ja halva. Teisisõnu paneb paikka enda jaoks piirid kuskohalt algab ja kus lõppeb tema tõde ning kus algab ja lõppeb tema vale. Kuna igal inimesel on tõe ja vale piirid erinevalt määratletud, on inimestevahelised konfliktid vältimatud. Piiride ületamisel tekkiva konflikti positiivne külg on aga see asjaolu, et sellisel moel piirid nihkuvad ja nihkumise käigus võidab tugevam tõde või siis avaldub loovus. Näiteks esimesse klassi astuva rumala koolijütsi arvamus (tõde) mille järgi siilidele võib kuus jalga joonistada saab hävitatud tema kunstiõpetaja poolt. Õpetaja teeb lapsele selgeks (sõdib temaga) et siilile võib joonistada ainult neli jalga ja asendab seeläbi lapse rumala tõe enda tõega – laps saab targemaks. Kui aga laps jääb endale kindlaks ja põhjendab et tegemist on geneetiliselt muundatud siiliga kellel ongi kuus jalga, siis on õpetaja ja lapse vaheline konflikt initseerinud lapses loomingulisuse. Kui õpetaja on aga nõrk ja väldib konflikti, siis tunnis lapse rumal tõde lokkab ja loovus puudub. Seega võib öelda, et eetika olemusest alguse saanud konflikt teeb kas inimese targemaks või siis sunnib avalduma temas loovuse. See tähendab omakorda seda, et konflikt ei saa olla ainult halb.
Arutluse lõplik järeldus võiks olla see, et hea ja halva ning neid uuriva eetika olemust ja tagajärgi on ühiskondades võimatu alahinnata. Selleks et hea saaks olla hea, on vaja piiri ja teiselpool piiri olevat halba. Kuna hea on automaatselt tõde ja halb vale, siis käib üks lõputu võitlus ja konflikt selle kallal et tõde võidaks. Võitlusega käib kaasa mitte ainult häving vaid ka loomine ja targaks saamine. Seega inimesed kes arvavad et sõdimine ja konfliktid on ainult halvad pole mitte targad ja loomingulised, vaid on hoopis rumalad ning vaimuvaesed. Sama kehtib ka riikide kohta – need ühiskonnad mille enamus kodanikke eitavad destruktiivsuse tähtsust ja kultustavad selle asemel konfliktivaba „ loovust “ – need on määratud stagneeruma või hävingu läbi ümber sündima.
2