Eestlaste valikud Teises maailmasõjas (0)

Eestlaste valikud Teises maailmasõjas.
Teise maailmasõja alguseks peetakse üldiselt 1939 1. septembrit, mil Saksamaa tungis kallale Poolale. Antud sündmuse võtmeks oli aga 23. augustil paberile pandud leping, Molotovi-Ribbentropi pakt, mis põhimõtteliselt jagas Saksamaa ja NSV Liidu vahel ära vallutatavad maad ja andis Saksamaale Poola suhtes vabad käed. Selline „ kindlustus “ läks maksma aga terve Baltikumi. Kuna pakt oli salastatud, ei teadnud Eesti sellest Baaside leppe sõlmimise ajal mitte midagi. Siit algabki Eesti ning eestlaste pikk ja valuline valikute rada Teises maailmasõjas.
Üks esimesi ja raskemaid valikuid eestlaste jaoks oligi Baaside leping, mis kehtestas Eesti ja NSV Liidu vahel nn. vastastikuse abistamise pakti. Sisuliselt tähendas see aga seda, et viimane võis Maarjamaa aladele luua oma baasid koos 25 000 sõduriga.
Välispoliitiliselt jäi Eesti Baaside ajastul Läänemaailmast eraldatuks. Talvesõja puhkemisel jäädi ametlikult erapooletuks, kuigi salaja oldi soomlaste poolt. Nii mõnigi eestlane põgenes üle lahe appi punaste vastu võitlema. Raske oli midagi antud situatsioonis ette võtta, sest oldi mitme tule vahel: ühelt poolt pitsitasid võõrväed, teisalt ei saanud ju üle lahe olevat sugulasrahvast hätta jätta.
Kui 17. juunil 1940 punaarmee 80 000 mehega üle eesti piiri marssis, tekkis paljudel eestlastel valik: kas põgeneda oma kodumaalt Soome või Rootsi kaudu Euroopasse ja mujale maailma või jääda paigale ning oodata ja vaadata mis edasi saab. Paljud valisid esimese versiooni, kuid valdav enamus jäi siiski paigale. Järgnev aasta oli meie rahvale äärmiselt raske ning repressioonid kulmineerusid 1941. aasta 14. juunil massiküüditamisega.
Kuna lähenemas oli rinne ehk sakslased olid kohe-kohe jõudmas Baltikumini, oli vaja täiendada punaarmee ridu. Korraldati mitmeid kampaaniaid ja kasutati kõikvõimalikke mõjutusvahendeid, et meelitada noori mehi armee ridadesse. NSV Liidu värbamise metoodika oli loomult agressiivne. Mitteallumisele vaadati kui riigireetmisele ja tavaliselt järgnes arreteerimine. Siit arenebki järgmine dilemma: kas minna, hirmust kaotada oma pere ja vabadus, punaarmeesse või põgeneda metsa ja oodata sakslaste vägesid.
Armeede tingimused olid vägagi erinevad. Punaste poolel oli toit kasin, riided kehvad ja suhtumine äärmiselt halb ja ebaviisakas. Sakslaste värbamispoliitika oli hoopis teist laadi . Üritati meelitada ja üleüldine suhtumine oli parem. Probleem oligi selles, kas sooviti riskida lähedaste heaoluga joostes metsa ära või alluda idanaabrite tahtele.
Tegelikult oli ka kolmas võimalus. Nimelt tegutses linnades ja maakohtades selline omaalgatuslik ning põrandaalune organisatsioon nagu metsavennad . Tegemist oli eestlastega, kes ei eelistanud kumbagi võõrvõimu ja otsustasid ise midagi ära teha.
Kuna 21. oktoobril langes saartel viimane punaste garnison Eesti pinnal, algas saksa okupatsioon. Loodetud omariiklusest võis aga kahjuks ainult und näha ja tuli leppida saksastamisega. Sakslased aitasid luua nn. Omakaitse, mis koosnes vabatahtlikest metsavendade pataljonidest, kuhu kuulus kokku 40 000 meest. Samuti oli eestlastel võimalik liituda ida- ja politseipataljonidega, mis tegutses Venemaa territooriumil rindevõitluses, partisanide mahasurumises ja valveteenistuses. Mehi tuli kokku 10 000 – 12 000 ja mul on au omada esiisa, kes eelnimetatud üksusesse kuulus.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et eestlastel oli Teise maailmasõja ajal vaja teha mitmeid erinevaid otsuseid, nii indiviidi kui ka riiklikul tasandil. Kokku kaotas meie Eesti 200 000 inimest, kellest 80 000 põgenesid üle piiri, 30 000 suri lahingus ja ülejäänud sattusid repressioonide ohvriteks . Täpselt nii nagu tehti valesid, tehti ka õigeid otsuseid. Fakt on see, et tänapäeval oleme me lõpuks ometi vabad.