Leidsid 15 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eestlased muinasaja lõpul". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
novgorodi, kihelkond, maakonda, ader, pihkva, liivimaa, maaharimine, harkader, adramaades, talirukki, kasvatamisega, kolmeväljasüsteem, küttimise, relvi, riideid, ristumiskohtades, ahjuga, kojaks, korsten, rehielamu, talud, äranägemise, revala, harjumaa, läänemaa, lisandusid, ühistegevuse, küsimusi, vanematest, ebaselge, seletusi, mistõttuSellel perioodil rajati Kagu- Eestisse hulk linnuseid. · Osad seni Põhja- Lätis elanud läänemeresoomlastest segunesid läti hõimudega, vaid liivlased säilitasid oma asu ala Läti lääneosas 2. Eesti ühiskond esiaja lõpul: sotsiaalne kihistumine. Maakonnad ja kihelkonnad. Linnused. Külad ja elamud. Muinasaja lõpul elas Eestis u 150 000 inimest, asustamata jäid vaid maa soisem edelaosa, mererannik ja mõned saared. Elatusalad: · Peamine tegevusala oli maaharimine. Alepõllunduse kõrval võeti kasutusele künnipõllundus, VII-VIII saj. Paiku võeti kasutusele rauast teraga ader (konksader, harkader) · Maa suurust arvestati adramaades sellise suurusega maa, mida hariti ühe adraga. Tavaliselt oligi talupere valduses üks adramaa. · Algul oli kasutusel kaheväljasüsteem, seoses talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. · Põlluharimise kõrval tegeleti loomapidamisega. Lääne-Eestis kasvatati rohkem veiseid (rohumaad
maharaiumisaeg).Zooloogid loomaluud; botaanikud seemned, tolmuterakesed; antropoloogid luustikud, rassiline kuuluvus, sugu, vanus, jne; numismaatikud mündid; etnoloogia rahvateadus; rahvaluule pärimused; keel laensõnad; naabrite kirjalikud allikad Rooma ajaloolased ja geograafid, islandi ja skandinaavia saagad, Vana-Vene kroonikad e letopissid (sõjalised konfliktid idanaabritega), Henriku Liivimaa e Läti Henriku kroonika (ristiusustamine, eestlaste ühiskondlik kord, omavahelised suhted, linnused, eluolu, usund, jpm) Muinasaja periodiseerimine.Hõlmab kogu Eesti ajaloost kõige pikema perioodi-üheksandast aastatuhandest eKr.kuni muistse vabadusvõistluse lõpuni XIII sajandi esimesel veerandil pKr.Jaguneb kolmeks perioodiks kivi-,pronksi-ja rauaajaks,mis jagunevad omakorda veel alaperioodideks
Eesti elanike üldarv ulatus 150 000-200 000 inimeseni. Halduslikult jaotus Eesti maakondadeks, mis omakorda jagunesid kihelkondadeks ja kihelkonnad olid Eesti tähtsamateks haldusüksusteks. 13.sajandi alguses oli Eestis umbes 45 kihelkonda ja 8 maakonda(Virumaa, Saaremaa, Rävala, Sakala, Ugandi, Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa). Läti Henriku kroonikas ilmneb, et maakond oli (pool)iseseisev poliitiline üksus, mis sõdis ja sõlmis rahu oma äranägemise järgi. Maakonda ei juhtinud keegi ainuisikuliselt, vaid seda tegid kihelkondade vanemad koos. Siiski tuleb möönda, et meie ettekujutuses maakonnast on palju oletuslikku (Vahtre, L. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Eestlased elasid valdavalt maal. Elamud kujutasid endast umbes 4x5 meetri suuruse põhjaga üheruumilisi hooneid kerisahjuga nurgas. Korstna puudumisel vaevas elanike tihti suits, mis tollal kui veel 19.sajandilgi meie esivanemate silmanägemist laastas. Lisaks kuulus
2 aasta jooksul misjonitöös tulemusi ei saavutanud ja piiskopisaua tagastas. Fulco - Prantsusmaalt pärit munk, kes pühitseti eestimaal piiskopiks 1167. a paiku. Nicolaus eestlasest munk, kelle Rooma paavst kohustas oma bullaga Fulcole abiliseks ja õhutas kõiki usklikke neid toetama. Meinhard- augustiinlaste ordu koorihärra, , kes tuli 1184 a paiku Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186. pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Theoderich munk, kes sai tuntuks Meinhardi abilisena. Algul püüti jätta muljet, et nende eesmärgiks on usu kuulutamine. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus. Viimast pakuti liivlastele kaitsevarjuks, kui nad nõustuvad ristiusku vastu vötma. Tapeti ahingus 15.juuni 1219. Berthold - pärast Meinhardi surma sai uueks piiskopiks. Tal tekkisid Liivlastega teravad tülid ja pöördus kohe tagasi Saksamaale.
Ohverdamiseks oli kõige soodsam ja kõige püham päev muinaseestlaste jaoks neljapäev. Andideks olid enamasti piik, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel päevadel loomad. 2. Eestlased muinasaja lõpul Muinasaja lõpusajand oli eestlaste jaoks märkimisväärselt hea. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja asustus tihenes. Paljud keskajal tuntud külad oli, siis juba olemas. Muinasajalõpul elas Eestis vähemalt 150 000 inimest. Elatus aladeks oli peamisel maaharimine, mis oli selle aja kohta kõrgel tasemel. Põhiliset kasvatati talirukist. Maa suurust arvestati adramaades. Adramaaks nimetati sellise suurusega põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga (põllutööriist, millega küntakse põldu). Koos talirukkiga tuli uus põlluharimise viis nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talirukis, teisele rukis ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu
ridaküla - külatüüp, mille puhul talud paiknesid ridastikku tee ääres, levis Ida-Eesti voortel. hajaküla - külatüüp, mille puhul talud paiknesid üksteisest kaugemal, levis Lõuna-Eesti kuppel-maastikul. kihelkond teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, kõige tähtsaim haldusüksus, XIII saj algul 45 kihelkonda maakond kihelkonnad moodustasid maakonna, 8 maakonda: Virumaa, Rävala, Ugandi, Sakala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa malev malev oli Muinas-Eestis sõjaväe koondüksus ning keskajal (alates 13. sajandi teisest veerandist) Liivi ordu abiväeosa, mis oli kogutud ühest või mitmest kihelkonnast või maakonnast. Malev koosnes nii ratsaväest kui jalameestest. Maakonnas moodustatud.
tööriistade peitmine. Kogu Ida- Euroopa põhjapiirkondadele hakkasid sel ajal mõju avaldama idaslaavlased. keskmisel rauaajal elavnesid taas sidemed ülemeremaadega. Eesti jäi viikingite Bütsantsi ja Idamaadesse viivate kaubteede vahetuse lähedusse, saagad kõnelevad ka viikingite sõjakäikudest Eestisse. Eestlased muutusid ajapikku piisavalt tugevaks ja organiseeritud jõuks, et katsta oma vabadust. 11.Elatusalad muinasaja lõpul Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine, mis arenes jõudsalt edasi. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega. Tatud osa oli ka küttimisel ja kalapügil. Arvestatavtähtsus oli ka metsmesindusel. Suur osa tarberiistu valmistati igas peres omal käel, Omaette käsitooaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus ka esivanemate kaubitsemine lähemate naabritega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. 12.Elamud, külad (külatüübid) Eestlased elasid valdavalt maal
Saj algul ristisõdijatega, kuid meie ajaloolased pole kronoloogilistes piirides ühel meelel. Lõpuks loetakse 15.-16. sajandi vahetust. seda aega nimetatakse ka Vana-Liivimaa (kogu Eesti ja kogu Läti) ajastuks. Liivi sõda lõpetab keskaja e 1558. Liivi sõda 1558-1583 – teine suur pöördepunkt Eesti ajaloos: teeb lõpu Eesti keskajale-purunevad kõik keskaegsed riigid •Sõja vallandas Moskva suurvürstiriik, kes lootis ära kasutada Vana- Liivimaa sõjalist nõrkust. •Vahetult peale seda oli Eestis võimul 3 riiki (3-kuninga periood). Poola sai Lõuna-Eesti, Rootsi sai Põhja- Eesti ja Taanile jäi Saaremaa. •3-kuninga periood lõppes, sest Rootsi vallutas ülejäänud Eesti alad, sellega kaasneb Rootsi aeg. Rootsi aeg – kestis kuni põhjasõjani (1700) 17.sajand, algab Liivi sõja lõppemisega, keskpaigaks on kogu Eesti Rootsi võimu all.
o Etnoloog- rahvusteaduste uurija. o Uurimisele aitab kaasa veel rahvaluule ja keele uurimine ning naabrite kirjalikud allikad. o Meie esivanemaid puudutavad teated kajastuvad skandinaavia ja islandi saagad, kuigi need on kirjapandud alles XIIIsaj pKr. o Eestlaste sõjalisi konflikte venelastega kajastab Vana-Vene kroonika ehk letopissid. o Kõige informatsiooni rikkam on muidugi Henriku Liivimaa kroonika. o Muinasaja periodiseerimine- kivi-, pronksi- ja rauaaeg. o Paleoliidikum- vanem kiviaeg- algas I inimeste kujunemisega ja lõppes jääajaga. Sellest ajast me veel inimisasustust ei tunne. o Mesoliitikum e keskmine kiviaeg- eestis IX at eKr kuni V at eKr- kus valmistati töö ja tarberiistu kivist, sarvest ja luust.
5 · NOOREM RAUAAEG (IX saj. XIII saj. algus) Noorem rauaaeg, mis algas IX saj., oli eestlaste elus tähelepanuväärsekt tõusuajaks. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja kogu maa sai tihedalt asustatud. Muinasaja lõpuks elas Eestis juba vähemalt 150 000 inimest. Sellest ajast tuntakse juba mitmeid kirjalikke allikaid (nt Henriku Liivimaa Kroonika). Peamiseks elatusalaks oli maaharimine, mis arenes jõudsalt edasi. Künnipõllunduse arengule aitas kaasa rauast teradega adra kasutusele võtmine VII-VIII saj. paiku. Kasutati juba kolmeväljasüsteemi. Põllumaa suurust arvestati adramaades (8 - 12 ha). Eriti hästi arenes ka käsitöö, milles toimus spetsialiseerumine. Omaette käsitööaladeks olid kujunenud eelkõige raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus eestlaste
Venelaste võim püsis kuni 1054.aastani, siis sundisid sossolid venelasi lahkuma (pole täpselt teada, kes nad olid. Võimalik, et saarlased või Sakala elanikud). Ka järgnevatel aastatel tuli ette venelaste sõjaretki Eestisse ja vastupidi, püsivat edu kumbki pool saavutada ei suutnud. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL II aastatuhande algul elas Eesti aladel umbes 150 000 inimest. Peamiseks elatusalaks oli kujunenud maaharimine, millele lisandus karjakasvatus. Kasutusele oli võetud ader, mis saagikust tunduvalt tõstis. Kasvatati rukist, nisu, otra, uba, hernest jt vilju. Maa suurust arvestati adramaades 1 adramaa oli maatükk, mida ühe adraga jõuti üles harida (ca 8 ha). Kasutusele võeti kolmeväljasüsteem, st põllumaa jagati kolme osa vahel suvivili, talivili ja kesa e puhkeasendis olev maa. Tähtsuselt kolmandaks elatusalaks oli tõusnud käsitöö. Tekkis ja muutus auväärseks sepa amet, eriti hinnatud olid relvasepad
kasvuringide paksuste muutusi kajastav skaala ehk dendrokronoloogiline skaala. *numismaatika-münditeadus. Numismaatikud tegelevad aaretes ja kaevamistel päevavalgele tulnud müntidega. *etnoloogia- rahvateadus, rahvaste kultuuri ja olustikku uuriv teadus. *rahvaluule- rahvalaulud, -jutud, mõistatused, vanasõnad jne. *kroonikad- ajaraamatud. Käsitleb päevasündmusi. Üks informatiivsemaid on Henriku Liivimaa kroonika, kus leidub ka üksikuid Eestit puudutavaid sissekandeid. 2. Muinasaja periodiseering. Lk. 9-10 (kiviaeg: mesoliitikum, paleoliitikum, neoliitikum, pronksi- ja rauaaeg) Kiviaeg: *vanem kiviaeg ehk paleoliitikum (esimeste inimeste kujunemine-jääaja lõpp) *Keskmine mesoliitikum (u 9000-5000 a eKr) *noorem ehk neoliitikum (5000-1800 a eKr) Pronksiaeg: *vanem pronksiaeg (u 1800-1100 a eKr)
Võrdluseks:Lätis 200 000; Leedus 250 000; Rootsis 450 000-500 000; Soomes alla 100 000; Venemaal 7, 5 milj. ; Saksamaal 8 milj. inimest. Eestlaste koduks oli regielamu, milles olid ühe katuse alla koondatud elu-, töö-ja viljakuivatusruumid. Peamiseks tegevuseks oli põllundus ning peamiseks põllunduskultuuriks suvi-ja talirukis. Kasvatati ka nisu, uba, naerist, hernest, lina ja kanepit. -1- Maa suurust arvestati adramaades, mis tähistas sellise suurusega põllumaad, mida sai üles harida ühe adra ja selle juurde kuuluva rakendiga. Talud olid valdavalt üheadramaased. Karja, heina ja metsamaad olid küla ühisvalduses. Palju töid tehti ühiselt talgute korras. Kogukonnast lahku löönud suuremaid talusid kutsuti mõisateks. Põlluharimises tuli vana kaheväljasüsteemi kõrval talirukki levikuga alates 11. saj. aina enam kasutusele
kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Territoorium suurenes ligi kaks korda, ühtne kultuurimudel kehtestati Iirimaast Liivimaani. Ekspansioonile tagas legitiimsuse ristiusk. Eesti Keskaeg on Eesti sidumine Euroopa kultuuriruumiga, koos ristisõdijate vaimulike ja kaupmeestega saabusid Eestisse ka kultuurilised uuendused Reinimaa ja Vestfaali piirkonnast. Uuteks nähtusteks on linnad, linnused ja mõisad, kloostrid ja kihelkonnakirikud. Side Eesti naaberaladega- Keskaegne Liivimaa oli tihedalt seotud kõikide naaberriikidega, tegemist oli Euroopa viimase provintsina. Munga ja rüütliordud ning kaupmeeste ühendused sidusid Liivimaa tugevalt teiste Euroopa piirkondadega. Hansa suhestikuvõrgustik jõudis Hollandini ja Portugalini. Keskaegse Liivimaa allikad on üle Euroopa. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias- Varauusaja kroonikud käsitlesid esimestena Liivimaa 12. saj lõpu - 16. saj alguse perioodi kui eraldi perioodi
Jaroslav Tark, vallutas 1030 a Tartu ja pani sellele nimeks Jurjev, kuid juba 1060. a lõid sossolid (saarlased) ta sealt minema; eestlasi mainiti VanaVene (VanaVene kroonikad e letopissid) ja Skandinaavia allikates, Eesti naaberaladel hakkasid kujunema riigid (882. a sai VanaVene riik alguse), seepärast jõudsid eestlased kroonikatesse Noorem rauaaeg e eestlased muinasaja lõpul: selle perioodi kohta saab andmeid kirjalikest allikatest ja neist tähtsamad on: Henriku Liivimaa kroonika e Läti Henriku kroonika ja Taani hindamise raamat; nende järgi saab taastada asustuse ja oletatava rahvaarvu (u 150 000) lähtudes adramaade arvust (adramaa muistne maakasutusühik, tähistas põldu, mille saab üles harida ühe adra e rakendiga) põhiline elatusala põlluharimine (oder, al 11. sajandist ka talinisu) võeti kasutusele rauast adraterad, tuli kasutusele kolmeväljasüsteem (põld oli jaotatud kolmeks: suvivili, talivili ja kesa),
annaabi.ee 
