Eesti Vabariigi taasiseseisvumine (0)

Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
Eesti taasiseseisvuse taastamine toimus aastatel 1987-1991. Kuidas sai võimalikuks Eesti Vabariigi taasiseseisvumine?
1985. aastal sai NSV Liidu juhiks Mihhail Gorbatšov. Ta tuli võimule Nõukogude Liidu jaoks raskel ajal: imppeeriumi areng oli viinud riigi sise- ja välispoliitilisse umikusse. Gorbatšov pidi riigi kriisist välja tooma ning tema uuenduskava nägi ette riigi majandusliku arengu kiirendamist. See pidi toimuma sotsialistliku ühiskonna täiustamise ja ümberkorraldamise ehk perestroika teel. Perestroika ei leidnud  Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja.
Majandusuuenduste kõrval tõusis päevakorrale ka avalikustamine . See tähendas salastatuse vähendamist ühiskonnas ja sõnavabaduse avardumist. Nõukogude inimestele hakati rääkima riigis toimunud kuritegevsutest, katastroofidest ja õnnetustest täpsemalt ning avalikustati rohkem infot nende sündmute kohta. Kasvas järsult massiteabevahendite mõju. Eriarvamuste suhtes muututi sallivamateks.
Eestlastel oli mitmeid deokraatlike rahvaliikumisi. Esimeseks rahvarohkeks sündmuseks osutus fosforiidikampaania. Avalikustati, et Moskva tahab rajada Eestisse uut fosforiidikaevandust. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga fosforiidikampaania ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma .
Järgmine oli Hirvepargi miiting, mis oli poliitiline meeleavaldus MRP vastu.
Rahvarinde loomise idee sündis telesaates ´´ Mõtleme veel´´. Telesaates osalesid ja ideede autorid olid Edgar Savisaar ja Marju Lauritsin. Rahvarinne koondas rahvast ühistegevuseks. Edgar Savisaar tegi ka ettepaneku Rahvusraamatukogu kaablikraavi kaevamisele, mille inimesed ka vastu võtsid. 1988. aastal algas laulev revolutsioon . Eestlasi hakkas üha rohkem ja rohkem sellised rahvaliikumiste sündmused kasvatama ühtekuuluvustunnet ja rahvusliku vaimustuse kasvu.
16. novembril toimunud ENSV Ülemnõukogu istungil otsustati vastu võtta suveräänsusdeklaratsioon. See tähendas sisuliselt ühepoolset osalise iseseisvuse väljakuulutamist. Eesti territooriumil muutusid ülimuslikuks kohalikud seadused ning keskvõimu otsused pidid järgnevalt enne jõustumist saama Ülemnõukogu heakskiidu.
Suveräänsusdeklaratsioon ei toonud kaasa Eesti otsest iseseisvumist, kuid tekitas palju peavalu keskvõimule Moskvas, kus see õigustühiseks kuulutati.
Esimest korda nõukogude võimu tingimustes tõstatati Eesti riikluse küsimus.
Eesti suveräänsusdeklaratsioonist sai ka teistele liiduvabariikidele eeskujuks.
Kolmas rahvarohke üritus Balti kett toimus 1989. aastal, mille üheks algatajaks oli Rahvarinne eesotsas Savisaare ja Lauritsiniga. Balti kett toimus Moskvale surve avaldamiseks. Balti kett aitas teadvustada Baltikumi probleeme rahvusvajeliselt. Juba Balti keti toimumise järgmisel päeval kirjutati sellest lehtedes üle maailma.
1989. aasta lõpul tunnistati Moskvas lõpuks 1939. aasta salaprotokollide olemasolu ning mõisteti need õigustühiseks.
1991. aasta augustis toimus nii mõndagi. Riigipöörde katse- tangikolonn liikus läbi Võru Tallinna poole. Relvastatud väed olid Tallinna Teletorni juures ning Tallinnas olid ka kaitserajatised .
Ning lõpuks 20. augustil kuulutati välja Ülemnõukogus Eesti Vabariik.
Oma riikluse taastamine oli julge samm. Inimesed julgesid oma kodumaa eest väljaastuda. Oleks ju võinud olla verevalamist ja usun, et kõik olid sellest teadlikud, aga see ei heidutanud eestlasi, sest vaba kodumaa oli tähtsam. Nõukogude Liit oleks võinud Arnold Rüütli vahi alla võtta, süüdistada riigi reetmises ja seejärel ta hukata, kuid ka see ei võtnud Rüütlilt lootust ega kindlameelsust. Kindlasti olid eestlased ja poliitikud järjekindlad, sest liiduleppeid ei sõlmitud.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumine sai teoks tänu tarkadele poliitkutele ja eesti rahvale, kelle tahe püüdles vabaduse poole, sest nende teod koos Baltikumiga kantsid vilja.