Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti teatrielu areng 1920-1940". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
teatrielu, kino, teatrite, kinos, draamateater, lauter, iseseisvumine, puudunud, kaasaja, arvuline, teatrist, lisandusid, ugala, kannel, säde, lauteri, jätkus, nimesid, varuda, parandas, filme, näitlemine, osakaalu, tammsaare, raudsepa, põldroos, hilda, gleser, sepp, kalmet, pedagoogitöö, eriilmelised, trupidvaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru 4 "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel . F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli
TEATER LÄBI OMA AJALOO Referaat Sisukord Sissejuhatus .......................................................................................................3 1. Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal ................................................................4 2. Kutseliste teatrite rajamine ...............................................................................5 3. Teatrielu areng aastatel 1918-1940...................................................................6 4. Eesti teater pärast II maailmasõda....................................................................7 5. 1950-1970. aastad.............................................................................................8 6. 1980. Aastad....................................................................................................10 7. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud...............
a. Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater. Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi
1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus. Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue Isalik ootus). Esimene kutseline teater oli 1809 avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater
aastal Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas. 1920.-30
Väärtustatud on ajaloo tõlgendamine, olles teadlik teiste tõlgenduste võimalikkusest Uurimistöö astmed/etapid: 1) Uurija uurib ja vaatleb (kogub materjali, loeb dokumente). 2) Analüüsib ja sünteesib (tõlgendab kogutud materjali). 1.-2.aste põimuvad! 3) Vahendab tulemusi ettekande, artikli, raamatuna. Teatrisündmused on potentsiaalselt kõik, mis mineviku teatris ja teatrielus on aset leidnud (teatrilavastused; muutused teatriprotsessides; muutused teatrite tegevuses; millegi mittetoimumine ehk "olematud" lavastused). Teatrisündmuse "filtrid": 1) Osalejate motiivid, taotlused, eesmärgid 2) Sündmuse kontekst (ühiskondlik, majanduslik, ideoloogiline, kultuuriline, kunstiline) 3) Dokumendid (usaldusväärsuse küsimus ja allikakriitika või puuduvad dokumendid) 4) Sündmuse väärtustamine kaasajal ning hilisemad kommentaarid (teatrikaanoni kujunemine; populaarse teatri alaesindatus teatrilugudes)
1882. aastal Abram Simoni poolt Toilas. 1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. 1918 aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette 1916 aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater. 1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja ,,Draamateatsid") ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogikatöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda. Vabariigi kunstialaste töötajate nõupidamisel leiti: „Selleks, et kasvatada kunstivormidega teisi, peab ise olema ideeliselt veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R-1205, n 2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid. Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn
annaabi.ee 
