..............5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 6-7 keeleline puust kannel. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja seetõttu valmistati neid kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks. Pillide liigituses on neli rühma: *aerofonid (õhkpillid)
2008 2 Sisukord Sisukord lk 2 Sissejuhatus lk 3 Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus.
Noortele karjastele jäid kasutada väikesed pasunad ja sarved. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste pillidega sai osav mängumees ka meloodiat mängida. KEELPILLID Keelpillidest on Eestis kõige vanem kahtlemata kannel. Selle vanuseks arvatakse paar tuhat aastat. Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoomlaste, balti rahvaste ja loodevenelaste rahvuskultuuriga.Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: * väikekannel - peamiselt ühest puust õõnestatud, õhukese kõlalauaga kaetud, trapetsikujuline ja väheste keeltega ( harilikult 6-7 keelt). Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti,
Kannel Kannel on muusikainstrument, mis kuulub näppekeelpillide hulka. Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad, näiteks:soomlased, karjalased, marid, udmurdid, lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill. Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses.
Eesti rahvamuusika rahvapillid rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill); rahvalikud pillid rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19
Rahvapillid ja pillimuusika 11. kl Vanemale pillimuusikale oli omapärane: ühehäälne mõtlemine, kitsas heliulatus, lühikeste vormiosade kordamine Mängiti tavaliselt üksi Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. Sajandil kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehäälega pillid nt. Viiul, lõõtspill, kannel 19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest. Uuemal ajal tehakse keeled metallist.
On üleskirjutisi, kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele olid määratud mõisas isegi nii nimetatud torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama. Tänapäeval on hakatud torupilli taas mängima ning seda õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, huvikoolides ja kõrgkoolis. KANNEL näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eesti, soome, läti ja leedu rahvapill, tema iga ulatub paari tuhande aastani. Kust on kannel algselt pärit, pole kahjuks täpselt teada. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kandle põhiosad: o Kõlakast o Keeled kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Keeled asetsevad kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on ,,valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi
Lauluga hällitas ema lapsi, laul ja pillilood kõlasid kiigemäel, pulmades, talgutel. Rahvalaulgi pajatas: enne mina une unustan, maha jätan magamise, kui ep ma ilu unusta, rõõmu ei kallista kaota. Muuseumi rahvapillide kollektsioonis on ligi 200 erinevat eesti rahvapilli. Tähelepanuväärsemad neist on Hageri kihelkonna Kirna-Kohatu vallas 1800. aastal valmistatud moldpill ja Jõelähtme kihelkonna Leppnurme pillimeistri Pilli Antsu (Ants Piilbergi) 1809. aastal valmistatud kannel. Vanimaid ja armastatumaid eesti rahvapille oli kannel, mille iga arvatakse olevat üle kolme tuhande aasta. Rahvatraditsioonis oli pillil aukoht ja temast kõnelesid paljud rahvalaulud. Pill mängiti meelelahututuseks aastaringselt. Teadaolevad vanad eesti kandled olid ühest puutükist õõnestatud ka kiirjalt paiknevate keeltega. Pillil oli 6 keelt. Keelte arv kasvas koos rahvamuusika arenguga. Muuseumi ekspositsioonis olevad setu ja Vana-Vändra kannel on koopiad
Parmupill • 1 maailma vanimaid muusikainstrumente • Pärit Aasiast • Vanim Eestimaalt leitud parmupill pärit 13.saj. • Valmistatud raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängimine • Heli tekitajaks on pilli materjali jäikus. • Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma • Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused Väike kannel • Peamiselt ühest puust õõnestatud • harilikult kuustest, harvemini männist, pärnast, kasest • Kaetud õhukese kõlalauaga • trapetsikujuline ja väheste keeltega diatooniline kannel. • Vanasti valmistati keeled hobusesaba jõhvist, lambasooltest või ka tänapäeval kasutusel olevast metallist. • Mängiti tantsumuusikat ja kirikukellade imitatsioone Väikekandle 1. Etapp valmistamine Joonista toorikule soovitav pilli kuju ja asu õõnestama
Eesti muusika I arvestustöö Kirjelda vanema rahvalaulu ettekandeviisi. kordamisküsimused mitmes eri variandis Kuidas jaotatakse eesti rahvalaule? 2015 Kuidas kutsuti laulu esitajaid? Kes need olid? Miks? Kuidas kõlab setu laul? Mis on selle omapära? I Selgita PÕHJALIKULT: (millega tegemist? kuidas Kuidas nimetatakse vanemat rahvalaulu? seotud rahvakultuuriga?) Mille järgi tunned ära Lõuna-Eesti rahvalaulu? Algriim Mille poolest erineb setu laul eesti rahvalaulust? Cimze Millest räägivad kiigelaulud?
alatoon) Keel Arhailine Kaasaegne keel keel Eestlaulja ja koor (kordab eestlaulja sõnu, tavaliselt ka Esitaja Varieerub viisi) Retsitatiivset laadi ja väiksema ulatusega. Lauldakse Viis Keerukam (tantsuviisid), ühehäälselt (va setu laulud) intervalliline ulatus suureneb. (viis = toon = mõnu) Enamasti ühehäälne Vähe vahelduv (va kiige- ja hällilaulud) Rütm Vahelduv Suuline (sellest tuleneb suur improvisatsioonilisus) Pärimus Enamasti kirjalik Esineb mõttekordus ehk parallelism Muu Jaguneb:
Eesti kromaatiline kannel ja John Cage Kannelt on mängitud juba paar tuhat aastat tagasi. Siis oli see kui harrastuspill ja mängiti ainult rahvamuusikat. Võimalusi oli vähe, sest vanim kandletüüp oli 5-6 keelne pill, mida tundsid lisaks eestlastele ka meie naaberrahvad: soomlased, lätlased, leedulased ja loodevenelased. Kandle algkodu ei teata. Arhailine kannel oli Eestis kasutusel kuni 19. sajandi keskpaigani, tänapäeval on taas väikekannelde taassünd. Suviti toimuvad mitmel pool Eestis väikekandle ehitamise kursused, kus on võimalik pill endale ise valmistada ning antakse ka mänguõpetust. Nüüd on väikekandle õpetus ka tulnud ka algklassidesse, kus on muusikatunni kõrval ka selle pilli õpetus, plokkflöödi asemel. 18-19.sajand hakkas kannel muutuma. Keeli hakati juurde lisama. Ka pilli ehitus muutus kui
sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laulmine oli oluline mitmete maagiliste toimingute juures, sest lauldud sõnadele omistati teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti, sisendavalt ja meeldejäävalt esitada ning pakkus ka meelelahutust. Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill. Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga, järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest. Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel. Uuemates regiviisides on kasutusel viis-kuus heliastet.
Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused. Mida suurem suuõõs seda madalam heli. Slaid 4 Väikekannel Peamiselt ühest puust õõnestatud (harilikult kuustest, harvemini männist, pärnast, kasest), õhukese kõlalauaga kaetud trapetsikujuline ja väheste keeltega diatooniline kannel. Vanasti valmistati keeled hobusesaba jõhvist, lambasooltest või ka tänapäeval kasutusel olevast metallist. Tänapäeval saab seda õppida pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis. Slaid 5-6 Väikekandle valmistamine 1. etapp Joonista toorikule soovitav pilli kuju ja asu õõnestama. Õõnestamisel arvesta, et pilli seinte ja põhja paksus jääks minimaalselt 5 mm. 2
avardunud maailmapildist, trükitud kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist. Uute laulude sisus on kesksel kohal tegevuse kujutamine. Laulu tulid uued teemad: tunded, armastus, sõda (meeste nekrutilaulud) ja vangipõlv, poliitilised sündmused. Laulude tekstid muutusid kindlapiirilisemaks. Seetõttu tulid kasutusele käsikirjalised ning hiljem ka juba trükitud laulikud, kus oli ära toodud juba autorite nimed. Uuemaid rahvalaule lauldi ka pilli nt kandle ja lõõtspilli saatel. Laulude juurde kuulusid vahel ka tantsud, nii kujunesid välja tantsu- ja ringmängulaulud. Kui regilaule laulsid rohkem naised, siis uuemaid rahvalaule laulsid tihti ka mehed. Varasemast tähtsamaks kujunes uuemates rahvalauludes meloodia. Viiside heliulatus suurenes ning meloodiad muutusid vaheldusrikkamaks ja pikemaks. Erinevalt regilauludest intoneeritakse helikõrgused üsna täpselt. Regilaulud: ,,Pruudi õpetamine" (pulmalaul Saaremaalt Mustjalast)
Löökpillid jagatakse kahte rühma: · Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid (timpanid, ksülofon, kellad) · Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid (triangel, suur trumm, tamburiin) Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti, et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettid
Narvas III preemia, 2009. ja 2011. aastal Chopini konkursil Petrozavodskis II ja I preemia ning 2012. aastal IX Chopini-nimelisel konkursil Narvas II preemia. Leo Dubovski on soleerinud Narva sûmfooniaorkestri ees (2005, 2008, 2012); osalenud rahvusvahelisel festivalil Klaver 2010 ja Klaver 2012 ning meistrikursustel Eestis ja Poolas. Ta esitas meile 3 Chopini masurkat ja veel mõned lood temalt, lisaks ka Shuberti palasid. Laura Lindpere Lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli kandle erialal ja käib Eesti Muusika-ja Teatriakadeemias magistriõppes. Tema puhul oli eriline tema pill, milleks oli kromaatiline kannel. Kromaatiline kannel (täpsemalt kromaatiline kontsertkannel) on keelpill. See on klassikaliste muusikainstrumentide kõrval uustulnukas. Oma praeguse kuju sai eesti kromaatiline kannel 1952. aastal kandlemeisterVäino Maala käe all. Kromaatilisus võimaldab mängida piiranguteta kõigis helistikes ja annab suuri
Näiteks öeldi refräänsõna üles lõikuslauludes põllule; kaasike (lühenenult kas´ke) tähendas pulmalauludes pulmalaulikut, hiljem levis see (eriti Pärnumaal) ka muudesse laululiikidesse. · Valdavalt ühehäälse laulu kõrval esineb ka mitmehäälsust. Sangastes, Karulas, Kanepis ja mujalgi oli tuntud madala burdoonse saatehäälega esitus, kus alumine hääl püsib põhihelil (ja selle naaberhelil.)· Omapärane mitmehäälsus on setu lauludes, kus eeslaulja viisi kordab või jätkab koor. Koorist eraldub selgemini ühe laulja kõrge saatehääl killõ (tähendab `kile'). Alumised hääled võivad omakorda jaguneda, neist madalaima kohta öeldakse torrõ (`tore') . 5.4. Laulmine Rahvalaulud olid inimeste eluga tihedalt seotud, laul saatis inimest hällist hauani. Erinevaid laulutekste lauldi ühes piirkonnas sageli ühe ja sama viisiga, mida nimetatakse rühmaviisiks. Piirkonnas võis olla mitu rühmaviisi,
16.saj lõpul viiul. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot , mis sai hiljem, 16. ja 17. saj. üheks Euroopa levinumaks pilliks. Kandle-sarnaselt kolme- või nelinurkselt kõlakastile pingutatud keeltega psalteerium`i võidi mängida näppides, poognaga või ka keeltele lüües. See, ainult keskajal tuntud pill, oli klavessiinilaadsete pillide eelkäija. Rebekk – pooliku pirni kujulise kõlakastiga poogenpill Simbel e. dulcimer- puust haamrikestega mängitav keelpill (sama keelt vasakult ja paremalt poolelt mängides kõlab kvint), pärit Inglismaalt, kasutusel Ameerikas 17. sajandil, ka tänapäeva muusikas Symfonium e. hurdy-gurdy e. organistrum, e. rataslüüra - keeled paneb kõlama vändaga pööratav ratas. Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemise keele helikõrgust. Kaks alumist keelt kõlavad burdoonhelidena. Üks või mitu burdoonhäält kõlab meloodiale pidevalt kaasa ka torupillil, mida kasutati enamasti rahvamuusikas
Roopill Roopilli nimetus hõlmab roost, puust, viljakõrrest või hanesulest tehtud klarneti tüüpi puhpilli. Sarnased roo- ja kõrrepillid on tuntud pea kõikjal Euroopas. Pill koosneb roolülist, mille ülemisse, puhumisotsa on on sõlm alles jäetud. Paari sentimeetri kaugusele ülaotsast on torukesse lõigatud piklik kitsas keeleke ehk piuk, mis puhumisel vibreerides häält teeb. Pilli allotsa on tehtud 4-6 sõrmeava. Sõrmeavade olemasolu järgi nimetati niisugust pilli mõnikord ka sõrmiline. Samamoodi on rukkikõrrest valmistatud kõrrepill. Puust roopillil, mida on nimetatud ka pöörpilliks, on heli tekitava keelekesega pilliosa lõigatud eraldi roo- või sulejupist. See on asetatud eemaldatud südamikuga männi- või lepapuust torusse, mille peal on sõrmeavad. Saavutamaks paremat heli, on puhumisotsa tihendatud vaha või vaiguga. Teise võimalusena hoiab mängija oma keelt õhukindlalt pilliotsal ees. Roopilli mängis
vioola ja 16.saj lõpul viiul. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot , mis sai hiljem, 16. ja 17. saj. üheks Euroopa levinumaks pilliks. Kandle-sarnaselt kolme- või nelinurkselt kõlakastile pingutatud keeltega psalteerium`i võidi mängida näppides, poognaga või ka keeltele lüües. See, ainult keskajal tuntud pill, oli klavessiinilaadsete pillide eelkäija. Rebekk pooliku pirni kujulise kõlakastiga poogenpill Simbel e. dulcimer- puust haamrikestega mängitav keelpill (sama keelt vasakult ja paremalt poolelt mängides kõlab kvint), pärit Inglismaalt, kasutusel Ameerikas 17. sajandil, ka tänapäeva muusikas Symfonium e. hurdy-gurdy e. organistrum, e. rataslüüra - keeled paneb kõlama vändaga pööratav ratas. Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemise keele helikõrgusi. Kaks alumist keelt kõlavad burdoonhelidena. Kasutatakse ka tänapäeva muusikas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
