Parmupill ja rahvakannel Pärja Õun 12kl Tapa Gümnaasium Parmupill • 1 maailma vanimaid muusikainstrumente • Pärit Aasiast • Vanim Eestimaalt leitud parmupill pärit 13.saj. • Valmistatud raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängimine • Heli tekitajaks on pilli materjali jäikus. • Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma • Suuõõne suuruse muutmisel muutuvad ka helikõrgused Väike kannel • Peamiselt ühest puust õõnestatud • harilikult kuustest, harvemini männist, pärnast, kasest
Noortele karjastele jäid kasutada väikesed pasunad ja sarved. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati seest ära ja peale lõigati mänguavad. Selliste pillidega sai osav mängumees ka meloodiat mängida. KEELPILLID Keelpillidest on Eestis kõige vanem kahtlemata kannel. Selle vanuseks arvatakse paar tuhat aastat. Kannel on väga tihedalt seotud läänemeresoomlaste, balti rahvaste ja loodevenelaste rahvuskultuuriga.Kannel jaguneb põhitüübilt kolmeks: * väikekannel - peamiselt ühest puust õõnestatud, õhukese kõlalauaga kaetud, trapetsikujuline ja väheste keeltega ( harilikult 6-7 keelt). Keeled valmistati jõhvist, lambasooltest või metallist. Kahjuks ei ole teada millist muusikat nende peal mängiti,
Eesti rahvamuusika rahvapillid rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill); rahvalikud pillid rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja
sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laulmine oli oluline mitmete maagiliste toimingute juures, sest lauldud sõnadele omistati teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti, sisendavalt ja meeldejäävalt esitada ning pakkus ka meelelahutust. Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill. Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga, järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest. Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel. Uuemates regiviisides on kasutusel viis-kuus heliastet.
Võimalik, et kunagi olid need täiskasvanute repertuaaris ning siirdusid hiljem lastelaulude hulka. Mõistatamised on põhiliselt säilinud poeetilise proosaliigina ja regivärsiliste rahvalauludena, kuid mõningad neist esinevad ka vanemate muusikavormidena. . Ahellaule ja vanemaid mõistatamisi esitatakse rütmiliselt lugedes nagu muid vanemaid lastelaule. 5. Regivärsiline laul ehk regilaul 5.1. Tekst Regilaulus on esikohal sõnad, millega edastati tähtsaid teadmisi ja hinnanguid. Häid laulikuid kiites toonitatakse, et nad teavad palju sõnu ning neil on ilus tugev hääl. Sobivate sõnade leidmine erinevates olukordades oli küllalt keeruline ülesanne, mis nõudis head mälu, kiiret taipu ning keeletaju. Seepärast pididki viisid olema üsna lihtsad. · Laulu ehituse aluseks on värsirida, mis moodustab tavaliselt mõttelise terviku.
vahele on kogutud kõik olulisemad distsipliinid, mida kiirabitöötaja oma töös kasutab. Ehkki õpiku pealkiri ütleb, et see on erakorralise meditsiini tehnikute raamat, on siia kogutud ulatuslikum materjal, mis on kasutatav ka kiirabiõdede (ja miks mitte ka –arstide) baas- ja täiendkoolitusel. Iga peatükk kordab eelnevates peatükkides toodud olulisemat teavet ja järgib ühtset õppeskeemi: teematutvustus, algtõed, tekst koos selgitustega ning kordusküsimused. Rohked illustratsioonid igapäevasest tööst aitavad paremini mõista tekstis toodut. Õpiku lõpus on võtmesõnade register, koos vastava peatüki äranäitamisega, mis hõlbustab konkreetse teema otsingut. Iga mahukama peatüki lõpus on lühem, teemat kokku võttev osa, mis aitab kõige olulisemast lihtsalt aru saada ja see meelde jätta. Õpiku koostajad on maksimaalselt püüdnud kasutada meie meditsiinikultuurile
Kõik kommentaarid