kandle ajalugu (0)

Kullamaa Keskkool Raul Vahtmeister KANDLED Referaat Juhendaja: Veiko Hallik Kullamaa 2020


SISUKORD 2


1. KANNEL Kannel   on   näppekeelpillide   hulka   kuuluv   muusika   instrument.   Kannel   on   olnud   juba muinaseestleste pill ning seda tunnevad paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid   on  kolme   tüüpi:   vanem   kannel,   uuem   kannel   ehk   viisikannel   ja   duur  kannel.  kannel koosneb ehituselt kõlakastist ja keeltest selle kohal. Vanematel kanneldel on keeli ainult 5-6, nende hulka kuuluvad ka väikekandled ja setu labaga kannel.  Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda poole sajani. Kandle keeled tõmmatakse helile, kas sõrmedega või plektroniga. Plektroniks nimetatakse enamasti plastikust   või   harvemini   muust   materjalist   eset,   mida   kasutatakse   näppekeelpillide   keelte tõmbamiseks.   Peale   eestlaste   on   kannel   ka   levinud   eel   soomlaste,   maride,   karjalaste,   lätlaste, leedulaste ja venelaste seas.  Esimesed   viited   kandlele   eestlaste   seas   pärinevad   1579.   aastast,   kuid   arvatakse   ,   et   esimesed kandled võisid pärineda juba paarituhande aasta tagusest ajast. Veljo Tormise algatusel on Tallinna Klaverivabrik tootnud kuuekeelseid väikekandleid. Samuti on Tallina   Klaverivabrik   tootnud   ka   kromaatilisi   kandleid   ja   rahvakandleid,   kuid   nad   lõpetasid tootmise 1970. aastate alguses. 3


2. VÄIKE KANNEL Väikekannel või ka  pisikannel on 5-7 keelne kannel. Enamasti õõnestati väikekandleid ühest puust, harilikult kuusest ja harvemini ka männist ja kasest. Väikekandleid saab häälestada erinevatesse helistikesse   ja   keeled   on   häälestatud   diatooniliselt.  Viiekeelne   on   enamasti   levinud   Soomes   ja Karjalas, kuue- ja seitsmekeelne Baltikumis ja loode Venemaal.  Väikekandle tunnuseks on peamiselt piklikust kitsast künamoodi õõnestatud ning sellele on omane õhukese kõlalauaga kaetud kõlakast. Keelte asetsus on väikekanneldel lehviku kujuliselt ja keeled olid vanasti tehtud hobuse jõhvist, lambasooltest ja vasktraatidest.  Väikekandle mängimiseks võetakse pill sülle, pikema küljega vastu põlvi või asetatakse laua peale. Lühemad keeled jäävad mängija poole. Laua peal mängimiseks on vaja sobiva kõrgusega lauda ja tooli, et oleks mugav mängida. Sealjuures võib tekkida probleem, et pill hakkab laua peal liikuma või ebameeldiva häälega vibreerima. Selle vältimiseks võib pilli laua külge fikseerida tahvlinätsuga või kasutada õhukest mittelibisevat kangast (kummilaadne hõre kangas, mida kasutatakse vaipade ja linikute libisemise takistamiseks). Kitarrimängijad kasutavad samasugust spetsiaalset kangast. Pilli süles hoidmine teeb pilli käsitlemise mugavamaks. Kindlasti on oluline jälgida kehahoidu: jalad kõrvuti, tallad maas, selg sirge.  Akordide mängimiseks väikekandlel toetub vasak käsi virblitele ja sõrmed katavad kinni keeled, mis antud akordi ei kuulu. Parema käe nimetissõrme küünepoolega lüüakse üle keelte endast eemale või siis tõmmatakse üle keelte enda poole nimetissõrme „padjapoolega”. Oluline on jälgida, et liiguks kogu käsivars. Keelte helisema panekuks võib kasutada ka puutikku (selleks sobivad hästi grillitikud, mida saab pikkuselt endale sobivaks lõigata) või siis kitarrimängul kasutatavat plektrumi (mediaatorit, lipitsat). Puutikuga on võimalik saavutada pisut pehmemat kõla, plektrumid on aga erineva jäikusega ja väga jäiga plektroni kasutamisega võib kaasneda ebameeldiv klõbin. Puutikuga mängimisel võiks käsi liikuda üle keelte suunaga mängija poole.  4


 Joonis 1 (väikekannel) https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/bf/V%C3%A4ikekannel.jpg/1200px-V %C3%A4ikekannel.jpg  5


3. LABAGA  SETU KANNEL Setukannel on väikekandlete eritüüp. Tegemist on ühest puust õõnestatud labaga kandlega. Pilli 
korpus jätkub Ülaosa kaane tasapinnal lauakujulise pikendusega ehk labaga. Setukeeles kutsutakse 
seda osa heluhännaks. Kandle ehituseks kasutati peamiselt pärna, kadakat, mändi ja ka kuuske ning 
igal pillimängijal tuli kunagi ise oma pill valmistada ning sellest tulenevalt on pillid võrdlemisi 
erinevad. Pilli keeli tehti enamastri messingu-, teras- või vasktraadist ning pillid oli 6-7 keelsed. Kandleid mängisid ainult mehed ning pill võeti peamiselt välja, kas kõlapidudel või pulmades. Setu 
kannel esindaski rõõmsat meeleolu ja pilli mängiti tantsusaateks. Samuti mängiti ka setukannelt 
lauljatele saateks, et saada kätte õige laulu rütm. Setukannel erineb ka mängi,is stiili poolest. Seda mängimis tehnikat kutsuti katmistehnikaks.  Ühe 
käega kaetakse hetkel mittevajalikud keeled, teisega aga lüüakse lahtised keeled korraga helisema. 
Selline vahetamine toimub väga kiirelt ja rütmiliselt. Sõrmede asendit keelte vahel mängu ajal ei 
muudeta. Joonis 2: (Labaga setu kannel) https://static.rahvakultuur.ee/wp-content/uploads/2020/03/
kannel2CERM108692CEestiRahvaMuuseum2CERM_10869.jpg  6


4. HIIU KANNEL Hiiu kannel tuntud ka, kui Kiigekannel või Talharpa on üks poogenkeelpill, millel on sõrmlaua
asemel mõnel juhul lausa kaks. Tavaliselt on selle pilli keeled valmistatud hobusejõhvist ning nagu
on pillirühmast näha, siis mängitakse seda poognaga. Pilli nimetus Talharpa tuleb vormsirootsi murdest kus tal tähendab jõhvi ning sõna harpa tuleb
vanast skandinaavia keelest, kus kasutati seda sõna arvatavasti keelpillide nimetusena. Eestikeelne nimetus Hiiu kannel tekitab paljudes väärati mõistmist, kuna tegelikult ei ole tegemist
kandlega, ning arvatakse, et kannel oli keelpilli sünonüüm ning sealt tulenevalt selline nimetus.
Samuti eksitab ka sõna Hiiu pilli nimes, kuna arvatakse, et tegu on Hiiumaalt pärit pilliga, aga mis
ei vasta tõele. Tegelikult on see ikkagi Vormsi pill. Vormsit kutsuti lihtsalt Hiiu  Joonis 3: (Hiiu kannel) https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/03/Talharpa%2C_by_Charlie_Bynum
%2C_Silver_Spoon_Music%2C_NL_2014.jpg  7


5. KANTELE Kantele on traditsiooniline Soome ja Karjala näppekeelpill. Kantele meenutab välimuselt ja kõlalt
kannelt, kuid üld kokkuvõttes ei kuulu nad samasse pilliperekonda, vaid on suguluspillid.   Ehituselt on väikekantelel 15 keelt ja uuemat tüüpi pillidel on keeled väga lähestikku. Vanematel
tüüpidel on aga 5-6 keelt ja ehituselt on need ainult ühest puidust tükist, et kõla oleks ilusam.
Samuti on kantelele omane keelte kinnitus, sellel puuduvad sild ja mutter ning keeled kulgevad otse
häälestusnokkadelt puidust sulgudesse asetsetud metallvardini, kuhu keeled kinnituvad. Kuigi see
pole   akustiliselt   effektiivne   on   see   just   kantelele   omane   heli.   Kantelele   on   omane   ka
näppekeelpillide hulgas just pool helid, mida saab kergesti mängida ja mida ei esine ei kandlel ega
ühelgi teisel taolisel pillil. On   ka   olemas   Kontsert   Kantele   ning   see   võib   ulatuda   kuni   40   keelseks.   Kontsert   kantele
mängupositsioon on väike kantelega võrreldes vastupidine ning väikese kandele puhul on pikimad
ja madalama heliga keeled muusiku kehast kõige kaugemal, kontserdikandele puhul on instrumendi
see pool kõige lähemal ja lühike , kõrge heliga keeled on kõige kaugemal.   Joonis 4 : (Väike Kantele) https://lh3.googleusercontent.com/proxy/HkFUhisctfNOFE9RZ2dKH1i3CKNtz97JbePb6oZdf-
7eQ-iLctT4Vi5QfQ7leS01DxM_BnJDi81V7wLwSIRzU8yFmIi-
1O9IWf1xVhnhgTM4FWb6HFFUgMWg  8


Joonis 5: (Kontsert Kantele) https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/c6/Concert_kantele.jpg  9


6. PILLIDE HOIUSTAMINE Kandleid hoiustatakse Kuivades tingimustes ning igale pillile on enda kott. Kott võib olla kas 
käsitöö või tehislikust materjalist. Kandleid võib panna üksteise peale üldiselt kahekaupa, et pilli 
keel muljuda ei saaks, samuti varjab kott ka liigse tolmu eest. Mängima hakates peab alati pilli häälestama, kuna niiskus ja ka seismine viib pilli häälest ära. 
Samuti tuleks pilli vahetevahel niiöelda õhutada ja kotis välja võtta. Vahepealne mängimine aitab 
hoida pilli kauem hääles ja metallist keeled ei teformeeru. Pille puhastatakse õrnniiske lapiga ja seest poolt võib kasutada kõlakasti tolmust vabastamiseks 
madala imemisastmega tolmuimejat. Samuti tuleks peale igat puhastust pill uuesti häälestada ja 
enne kotti panekud peaks pilli kõla kast, mis niiske lapiga õle tõmmati ära kuivama. 10


7. KANDLE MÄNGIMIS VIISID 7.1 Siblimistehnika Siblimistehnikas mängimisel tõmbavad vasaku käe sõrmed akordide vahel keeli, mida nad akordi 
mängimise ajal katavad. Sellise mängutehnika abil hakkab meloodia täpsemalt kõlama. Samuti 
tekib hea võimalus vabalt improviseerida.  7.2 Sõrmitsemistehnika Sõrmitsemistehnikas mängides on igal sõrmel mängida oma keel. Vasak käsi toetub virblitele ja 
parem käsi koljule. Sellisele mängustiilile on iseloomulik, et kõik keeled jäetakse kõlama, sõrmed 
keeltele ei toetu. Sõrmestusi on erinevaid ja antud valikust saab valida endale mugavaima. Soovitus 
on omandada stabiilne sõrmestus, et sõrmed saaksid harjuda kindla helikõrgusega  11

Document Outline

• SISUKORD
• 1. KANNEL
• 2. VÄIKE KANNEL
• 3. LABAGA SETU KANNEL
• 4. HIIU KANNEL
• 5. KANTELE
• 6. PILLIDE HOIUSTAMINE
• 7. KANDLE MÄNGIMIS VIISID
  • 7.1 Siblimistehnika
  • 7.2 Sõrmitsemistehnika