Eesti poliitiline areng 1905-1918 a. (1)

Eesti poliitiline areng 1905-1918 a.
Referaat
Sisukord
SISSEJUHATUS........................................................................................................................3
1. 1905 aasta revolutsioon ...........................................................................................................4
2. Olukord pärast revolutsiooni...................................................................................................5
3. Esimene maailmasõda.............................................................................................................6
KOKKUVÕTE............................................................................................................................7
KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................................................8
Sissejuhatus
Referaadi teemaks on Eesti poliitiline areng aastatel 1905-1918. Referaadis tuleb juttu 1905. aastal toimunud revolutsioonist , selle põhisündmustest ja tagajärgedest. Samuti olukorrast pärast revolutsiooni ja Esimese maailmasõja mõjutustest Eestile. Töös on esitatud tähtsamad sündmused ja faktid. Referaadi kirjutamisel kasutasin internetist leiduvat materjali ja ajaloo õpikut.
3
1. 1905. aasta revolutsioon
Revolutsioon sai alguse Peterburis 9. Jaanuaril 1905 Verise Pühapäeva nime all. Kõigest kolm päeva hiljem jõudis revolutsioon ka Eestisse, vallandusid streigid ja meeleavaldused. Revolutsiooniga läksid kaasa esmalt Tallinna töölised, kes korraldasid streike ja miitinguid. Tallinnast levis töölisliikumine ka teistesse linnadesse, eriti Narva. Revolutsioon haaras ka Tartu üliõpilaskonda, kes katkestasid oma õppetöö ja ühinesid ülevenemaalise üliõpilaste streigiga .
( Laur , Pajur, Tannberg 1995: 24) 17. oktoobril 1905 avaldas Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti. Revolutsiooni kõrgpunktiks oli oktoobris toimunud ülevenemaaline poliitiline üldstreik, kus võttis osa üle 20 000 eestlase. (Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon [WWW])
16. oktoobril 1905 toimus sotsiaaldemokraatide poolt organiseeritud suur rahvakoosolek Tallinnas Uuel turul, kus osales 8000 - 10 000 osavõtjat. Koosoleku lõpus avas turu lähedal asuva Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus tule rahva poole. Tapeti 94 inimest, haavatuid ja vigastatuid oli üle 200.
Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, mille rajajaks oli J. Tõnisson, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi ka esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. (Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon [WWW])
10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, sellest hoolimata 12.–20. detsember 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ja Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsember kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paides ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust: 9. jaanuaril lasti Viljandis maha 45 inimest. (1905.aasta revolutsioon [WWW])
4
Revolutsiooni mahasurumiseks kasutas tsaarivalitsus sõjaväge, mille üldarvuks regioonis ulatus 19 000 meheni. Spetsiaalsed karistussalgad, mida abistasid ja suunasid baltisaksa mõisnikud, lasid ilma kohtu ja juurdluseta 1906. aastal maha üle 300 inimese, lisaks mõistsid sõjakohtud surma ligi 200 inimest. Ihunuhtlust sai ligi 600 süüdistatavat, sadu pandi vangi ja saadeti Siberisse. Suur osa Eesti poliitilistest juhtidest põgenes ka välismaale. (1905.aasta revolutsioon [WWW])
2. Olukord pärast revolutsiooni
Revolutsioon lõppes kül peale mõisate põletamist, kuid järgnevad aastad olid siiski rahutud. Ainuüksi Eestima kubermangus loetleti aastal 1906 üle 2000 erineva vastuhaku. Alles aastal 1908 söendasid võimud kaotada Baltimaades sõjaseisukorra, asendades selle natuke leebema ,,kõvendatud valvekorraga’’. Normaalse poliitilise eluni siiski ei jõutud. Keelatud olid streigid, opositsioonilised meeleavaldused ja poliitilsed koosolekud. Hoolikalt tsenseeriti ka ka ajakirjandust. Keelati revolutsioonipäevil tekkinud ametiühingud ja enamik poliitilisi organisatsioone. Ainuke legaalne erakond oli Eesti Rahvameelne Eduerakond, kuid sellegi tegevusele olid seotud kindlad raamid. Illegaalselt tegutsesid VSDTP-s eraldi tiiva moodustanud enamlased . Enamlaste internatsionalistlikud vaated sobisid Eestisse toodavatele vene töölistele, kes ei tahtnud midagi teada eesti vähemlaste rahvuslikest taotlustest. Samuti asus enamlaste poolele hulk eesti töölisi. (Laur, Pajur, Tannberg 1995: 27)
Peale 17. Oktoobri manifesti pandi suuri lootusi kokkukutsutavale rahvaesindusele ehk Riigiduumale. Esimene Riigiduum sai kokku 1906. aastal, sellesse valiti Eestist viis saadikut – 4 eestlast ja 1 venelane. Valitsus siiski ei võtnud duumat tõsiselt ning opositsioonilisust näidanud duuma saadeti laiali enne, kui see jõudis tõsiselt tööle asuda . Paremini ei läinud ka järgmistel Riigiduumadel. Neil aastail saavutasid eestlased edu vaid kohalike omavalitsuste tasandil.
(Laur, Pajur, Tannberg 1995: 27)
5
3. Esimene maailmasõda
Sõja puhkedes asus keskvalitsus kärpima baltisakslaste õigusi. Eestlastel avanes võimalus tõusta kohalikes võimuasutustel kõrgematele kohtadele. Teiselt poolt pakkusid sakslased esmakordselt maa pärisrahvale teatud järeleandmisi, et luua ühisrinne keskvalitsuse vastu. Lootused osutusid põhjendamatuiks. Koaleerumisest sakslastega ei saanud asja. (Laur, Pajur, Tannberg 1995: 28)
Sõja ajal elavnes ka rahvuslik liikumine. Tallinnas ja Tartus alustasid tegevust sõjatööstuskomiteed, mille ülesandeks oli sõjaliste tellimuste jaotamine. Tähtsaim ja suurim omaalgatuslik korraldus oli J.Tõnissoni eestvõttel loodud Põhja Balti Komitee. Selle ülesandeks oli hoolitseda Eestisse saabuvate sõjangide eest. (Laur, Pajur, Tannberg 1995: 28)
Maailmasõja puhkedes rakendati Eesti majandus täielikult Vene sõjamasina teenistusse. Sõda tabas raskelt ka põllumajandust. Armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. Tarbekaupade ja toiduainete hinnad kõikusid, majanduses toimus inflatsioon . (Laur, Pajur, Tannberg 1995: 28-29)
Vene väkke võeti umbes 100 000 eestlast, kellest langes umbkaudu 10 000. Vene-Saksa konfliktis hoidsid eesti poliitikud Venemaa poolele, kuna leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa rahvuse hääbumise saksastumise läbi. (Revolutsioonijärgne olukord ja I maailmasõda 1907–1917 [WWW])
1916. a. lõpuks oli Venemaa sõja pikalevenimise tõttu väljakurnatuse ja kokkukukkumise äärel. Majandus oli ruineeritud , tootaine- ja kütusevarud lõppemas. Sõjavägi demoraliseerus, sõdurite seas tugevnes üldine sõjatüdimus, üle poole miljoni mehe oli omavoliliselt rindelt lahkunud. Venemaa nõrgenemine pakkus uusi võimalusi vähemusrahvuslastele. Paljud riigid kuulutasid välja iseseisvuse. (Laur, Pajur, Tannberg 1995: 30)
6
Kokkuvõte
Referaadi kirjutamisel sain palju uut teada Eesti ajaloo kohta eriti, mis toimus aastatel 1905 – 1918. Sain teada selle aja poliitika kohta ja Rahvusliku liikumise kohta. Eriti huvitav oli revolutsiooni aegne periood. Sellel ajal hukkus ja palju eestlasi nii revolutsiooni käigus kui ka Esimeses maailmasõjas. Toimus ja rahva väljaränne. Kindlasti oli see tähtis ajajärk Eesti ajaloos ning iseseisvuse kujunemisel.
7
Kasutatud kirjandus

• Erakondade teke ja 1905. aasta revolutsioon - 1850-1918. Ärkamisaeg – Ajalugu http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=49&kateg=8&alam=12&leht=3
  
• Laur, M, Pajur, A, Tannberg, T. 1995. EESTI AJALUGU II. Tallinn: Kirjastus “ Avita ”
  
• Revolutsioonijärgne olukord ja I maailmasõda 1907–1917 - 1850-1918. Ärkamisaeg – Ajalugu http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=49&kateg=8&alam=12&leht=4
  
• 1905. aasta revolutsioon http://et.wikipedia.org/wiki/1905._aasta_revolutsioon_Eestis
  

8