Eduard Tubin (0)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium Marian Jürisalu-Lisitsyna 12E Eduard Tubin Referaat Juhendaja: Õpetaja Aaro Pertmann Tallinn 2019


Sisukord
Sissejuhatus..................................................................................................3 1. Joonis 1................................................................................................3 2. Eesti-periood.......................................................................................4 3. Rootsi periood.....................................................................................5 4. Muusikaline elukäik ja looming..........................................................6 5. Eesti-perioodi sümfooniad..................................................................7 6. Rootsi-perioodi sümfooniad................................................................8 7. Rahvusvaheline menu.........................................................................9 KOKKUVÕTE...........................................................................................10 KASUTATUD ALLIKAD..........................................................................11


Eduard   Tubin   (18.06.1905   Torila   -   17.11.1982   Stockholm) Referaat   on   koostatud   põhjusel,   et   Eduard   Tubin   on   üks   väljapaistvamaid   heliloojaid   eesti muusikaloos ja omanäolisemaid sümfoonikuid kogu 20. sajandi muusikas. Tema loometee oli pikk ja viljakas, esimesed helitööd valmisid juba 1920. aastatel ning viimase teose, lõpetamata jäänud Üheteistkümnenda sümfoonia kallal, töötas ta veel vahetult enne surmagi. Referaadis on välja toodud tema isikliku elu ja muusikaelu käekäik ning looming. Loetletud on tema kuulajat paeluvad sümfooniad koos lühiinformatsiooniga.                                                       Joonis 1(Aarre Ekholm / Lehtikuva - „Eduard Tubin (1958)“)     3


Eesti-periood (1905-1944) Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905. aastal Peipsi-äärses Torila külas kaluri pojana. Kui Eduard oli kolme aastane, kolis pere Alatskivi lähedale Naelaverre. Hariduse sai Eduard algul Naelavere koolist,   hiljem   Torila   Ministeeriumikoolist.   Ta  õppis   pikoloflööti   ja   mängis   kooli   orkestris. Tubina lapsepõlv polnud kerge. Kui ta oli 6-aastane, suri tema vanem vend. Varsti pärast seda suri   ka   isa.   Kümne   aastaselt   oli   ta   sunnitud   üle   elama   Esimese   maailmasõja   ja   seejärel   ka Vabadussõja. 1920. aastal asus Tubin õppima Tartu Õpetajate Seminaril, mängis sealses orkestris tšellot   ja   juhatas   laulukoori.   Noorel   muusikahuvilisel   avanes   võimalus   osa   saada   Tartu   ja „Vanemuise“   kontserdielust.   Lisaks   seminarile   astus   Tubin   1924.   aastal   Tartu   Kõrgemasse Muusikakooli. Esimese aasta õppis ta Johannes Kärdi oreliklassis, kuid edasi kompositsiooni Heino Eller`i käe all. Tubin lõpetas Tartu Õpetajate seminari 1926. aastal ning töötas mõned aastad kooliõpetajana Nõos.  Samal ajal jätkas kompositsiooniõpinguid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Tema tõsisem muusikutegevus   algas   1930.   aastal   pärast  Tartu   Kõrgema   Muusikakooli   lõpetamist.  Aastatel 1931-1944 töötas Tubin esiti repetiitorina ja seejärel dirigendina "Vanemuise" teatris. Alates 1940.   aastast   asus   ta   „Vanemuise“   teatris   tööle   peadirigendina.   Ta   juhatas   Tartus   ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. 1938. aastal käis Tubin end Budapestis täiendamas Zoltán Kodály juures. Eestis on sageli esitatud tema uusimaid teosed, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud tema helikeelt liiga modernseks. 4


Rootsi-periood (1944-1982) Tubin põgenes 1944. aasta sügisel Rootsi ja asus elama Stockholmi. Ta sai töökoha ajaloolises Drottningholmi   teatris,   kus   ta   töötas   aastatel   1945-1972.   Tema   peamiseks   tööks   oli   vanade ooperite noodimaterjalide ettevalmistamine ettekanneteks. Drottningholmi teater tegutses ainult suviti, seetõttu jäi Tubinal töö kõrvalt palju aega ka oma muusika kirjutamiseks. Põgenike loomingu esitamine oli Nõukogude Liidus keelatud, seetõttu langes Tubin kodumaal rangelt ja ametlikult pikaks ajaks põlu alla. 1953. aastal varsti pärast Stalini surma olukord olukord siiski pisut paranes. Juba 1956. aastal mängiti tohutu menuga Tallinnas Tubina Viiendat sümfooniat. Ballett nimega „Kratt“ etendus 1961. aastal "Vanemuise" teatris ja 1968. aastal "Estonia" teatris. Rootsis on Tubinale korduvalt määratud tööstipendiume ja preemiaid, mis tõestab, et ta leidis heliloojana märgatavat tunnustust. Pagulasena polnud Rootsis kuigi kerge tõusta kultuurieliidi hulka. Pagulase staatuses inimesed hoidsid ka ise rohkem omaette, sest neil oli vajadus säilitada oma kultuuri ja keelt. Rootsis oli Tubinal palju rohkem aega pühenduda oma loomingule, kui varasemalt kodumaal. Rootsi   pakkus   võimalusi   uut   kunsti   ja   muusikat   laiemalt   tundma   õppida,   mida   sõjajärgses Nõukogude Liidus teha ei olnud võimalik. Tubinal polnud lähedasi kontakte uuema põlvkonna heliloojatega,   kuid   sellegipoolest   toimus   1940.-1950.   aastate   jooksul   tema   helikeeles   tuntav murrang modernismi suunas. Tubinale tehti korduvalt ettepanekuid tagasitulemiseks Nõukogude Liitu, kuid Tubin keeldus kõikidest kutsetest naasta. Ta külastas Eestit alles alates 1961. aastast korduvalt peamiselt seoses oma   suuremate   teoste   ettekannetega.   Tubin   võttis   omale   enne   Eesti   külaskäike   Rootsi kodakondsuse, et vältida repressioone. 5


Eduard   Tubina   äärmiselt   mahukas   looming   on   žanriliselt   väga   mitmekülgne.   Suurima   osa orkestriteostest moodustavad: 10 sümfooniat, instrumentaalkontserdid, sümfoonilised süidid ja lühivormid.   Tema   eesti   esimene   ballett   on   nimega   "Kratt"   ning   ooperid   "Barbara   von Tisenhusen" ja "Reigi õpetaja". Ta on kirjutanud ka rohkesti kammermuusikat. Koorimuusikas on   tema   tähtsaimaks   tööks   "Reekviem   langenud   sõdurite   mälestuseks". Tubin oli helilooja, kes toetus suuresti traditsioonidele. Ta on kasutanud klassikalisi žanre ja ta teosed on ülesehituselt pigem traditsioonilised, aga tema helikeeles on klassikalised traditsioonid ühendatud   kaasaegsete   võtetega   ehk   keerulised   harmooniad,   dodekafoonia   ja   rütmid   on kõrvutatud rahvalaululike ning neoklassitsistlike elementidega. Tubinale oli oluline teoste terviklik ja temaatiline ühtsus. Olulisemaid käekirju muusikalises mõtlemises on minimaalse lähtematerjali leidlik arendamine ja varieerimine. Tubina muusika on peaaegu alati laetud suure sisemise pingega. Olulisemad muusikalised väljendusvahendid selle saavutamiseks on Tubinal intensiivne rütm ning ostinato-tehnika. Oma teostes on ta sageli kasutanud rahvaviise - näiteks mitmetes süitides, balletis "Kratt" jne. Noores   Eesti   Vabariigis   pöördusid   mitmed   heliloojad   rahvusliku   väljenduse   saavutamiseks rahvaviiside poole. Kõige paremini õnnestus rahvaviiside töötlemine mitmetel kooriheliloojatel. Instrumentaalmuusikas jäid head tulemused vähemusse. Tubin ise oli üks esimesi helimeistreid, kelle   instrumentaalmuusikas   ei   mõju   rahvaviiside   kasutamine   üldsegi   mitte   ebaloomulikuna. Tubina huvi rahvamuusika vastu oli teaduslikku laadi ning ta püüdis sügavalt mõista ja tajuda selle olemust. Ta otsis teadlikult rahvuslikku kirjaviisi ja selles osas oli talle suureks eeskujuks Sibelius. Eduard Tubin on oma loomingu iseloomustamiseks öelnud: "Minu muusika rajaneb klassikalistel traditsioonidel ja sisaldab sageli eesti rahvamuusika jooni.". Eduard Tubin on üheks olulisimaks sümfoonikuks eesti muusikas. Tema loomingu suurima osa moodustavad kümme sümfooniat. Sümfooniad on Tubina  helikeelele iseloomulikult terviklikud, haarava dramaturgiaga ja kõrgelt meisterlikult orkestreeritud teosed. Neid võib kõrvutada 20. sajandi suurimate sümfonistide Šostakovitši, Sibeliuse ja Honeggeri sümfooniatega. Tubina   esimesed   sümfooniad   valmisid   1930.   aastatel.   Ta   kasutas   oma   teoste   üksikosades traditsioonilisi   vorme,   eriti   iseloomulik   on   sonaadivorm   oma   teemade   vastandamise   ja arenduslikkusega.   Tema   iga   sümfoonia   on   äärmiselt   omanäoline. Polulaarseimad sümfooniad on Teine, Viies ja Kuues. Esimese sümfoonia (1934) ja Kümnenda sümfoonia (1973) vahele jääva neljakümne aasta jooksul muutus Tubina käekiri märgatavalt. Tema loomingu üldiselt ja sümfooniate puhul eristatakse Eesti- ja Rootsi-perioodi. 6


Eesti-perioodi sümfooniad: • I sümfoonia c-moll (1934) • II sümfoonia "Legendaarne" (1937) • III sümfoonia d-moll (1941-1942) • IV sümfoonia A-duur "Lüüriline" (1943) Tubina Esimene ja Teine sümfoonia valmisid 1930. aastatel. Enne seda olid Eesti heliloojaist  sümfooniaid kirjutanud vaid Artur Lemba (1908 - 1923) ja Artur Kapp (1924). Esimene   sümfoonia   on   loodud   1934.   aastal   on   dramaatiline,   väga   kirglike   ja   massiivsete kulminatsioonidega kolmeosaline teos. Teosel on väärikas sissejuhatus. Tubin oli juba esimese sümfoonia kirjutamisel kindel, et järkab sümfooniate kirjutamisega. Teine   sümfoonia   on   loodud   1937.   aastal,   valmis   kuue   kuuga   ja   kannab   alapealkirja "Legendaarne". Teos on samuti kolmeosaline, nagu esimenegi, kuid on sisult poeemilikult ühtne. Helilooja   lisas   traditsioonilisele   sümfooniaorkestrile   juurde   klaveri.   Tegu   on   Tubina   varase perioodi tippteosega. Sümfoonia mõjub ühtse ja monoliitsena. I ja II osa on temaatiliselt seotud ja   teost   raamib   ebareaalne,   ulmeline   kõrgete   keelpillide   koor.  I   osa   sissejuhatuse   juurde   on kirjutatud   teose   märksõnana   "Legendaire".   Teose   kõigis   kolmes   osas   on   palju   kõmisevat marsirütmi, kulminatsioonid on ülidramaatilised ja väga jõulised. Kolmas sümfoonia on suurelt osalt kirjutatud 1942. aastal. Kolmeosalisel sümfoonial puudub autori   pandud   pealkiri,   kuid   sageli   on   seda     nimetatud   "Heroiliseks".   See   teos   on   Tubina sümfooniatest kõige eepilisem, haaravam ja tundelaadilt väljapoole pööratud. Helikeel on antud sümfoonial lihtne ja mitmed teemad meenutavad lihtsat rahvalaulu. Neljas sümfoonia valmis 1943. aastal, 1978. aastal tegi helilooja sellest ka veidi lühendatud variandi. Kogu sümfoonia temaatiliseks aluseks on I osa peateema, mis pärineb Tubina 1943. aastal kirjutatud soololaulust „Õnne ootel“ ja on  loodud Marie Underi sõnadele. Teose III osa on kaunis ja lüüriline. Sellise helikeelega teose ilmumine keset sõda, oli tolleaegsete kuulajate jaoks ootamatu. 1978. aastal valmis neljanda sümfoonia põhjal uus, tihendatud redaktsioon. 7


Rootsi-perioodi sümfooniad: • V sümfoonia h-moll (1946) • VI sümfoonia (1954) • VII sümfoonia (1958) • VIII sümfoonia (1966) • IX Sinfonia semplice (1969) • X sümfoonia (1973) • XI sümfoonia (lõpetamata) Viies sümfoonia sai õpetatud 1946. aastal. Sümfoonia kuulub Tubina esimeste Rootsi-perioodi teoste hulka. Teos on väga dramaatiline ja on üks olulisemaid töid Eesti sümfoonilises muusikas üldse.   Ühes  intervjuus  on  helilooja  öelnud,   et  sümfoonia   kajastab   Eesti   sõjasündmusi.  Teos lähtub eesti rahvaviisist "Meil aiaäärne tänavas". Kuues   sümfoonia   valmis   1954.   aasta   detsembris.   Tubin   alustas   sellega   juba   1952.   aastal. Sümfoonia eriliseks jooneks on ladina-ameerika tantsurütmide kasutamine. I osa algab boolero- taoliselt, II osas kuuleb rumbat. Lisaks keerulistele rütmidele ja harmooniale muudab sümfoonia omapäraseks ka tavatu orkestrikoosseis - sümfooniaorkestrile on lisatud tenorsaksofon, klaver ja palju löökpille. Seitsmenda   sümfoonia   valmimisaeg   jääb   aastatesse   1955-1958.   Sümfoonia   on   varasematest teostest   kammerlikum.   See   on   kirjutatud   väikesele   sümfooniaorkestrile   ja   kaldub   teiste sümfooniatega   võrreldes   rohkem   "absoluutse"   muusika   valdkonda.   Ka   see   sümfoonia   on kolmeosaline. Võrreldes Kuuenda sümfooniaga on Seitsmenda helikeel suuresti lihtsam. Tubin ise on öelnud, et ta soovis kirjutada võimalikult lihtsalt, aga samal ajal tungida ka atonaalsuse võimalustesse. Kaheksandas   sümfoonias,   mille   valmimisaeg   jääb   aastatesse   1965-1966,   on   kasutatud   suurt sümfooniaorkestrit,   millele   on   lisatud   karakterpillina   tšelesta.   See   teos   on   Eduard   Tubina monumentaalsetest sümfooniatest viimane ja samas kõige ekspressionistlikum sümfoonia Eesti muusikas. 1961. aastal, pärast kodumaa külastust, tabas heliloojat sügav hingeline kriis, millest on   „inspireeritud“   kaheksas   sümfoonia.   Väliseestlased   valasid   Tubina   üle   solvangute   ja pahameelega,  sest tema kodumaa külastamist peeti leppimise ja koostöö märgiks võõrvõimuga. Sümfoonia on neljaosaline ning läbinisti valulik ja pessimistlik. 8


Kahes   järgnevas   sümfoonias   kajastub   Eduard   Tubina   hingeline   tasakaal.   Helikeel   oli   taas lihtsamaks ja selgemaks muutunud. Üheksas sümfoonia valmis 1969. aastal ja kannab pealkirja "Sinfonia semplice" ehk „Lihtne sümfoonia“. Orkestri koosseis selles sümfoonias juba tavapärasest väiksem, tsükkel kaheosaline, vorm lakooniline ja selge. Samas on teos sügav ja pingelise arenguga. Üheksas on Tubina üks lüürilisemaid   sümfooniaid,   ent   värskus   ja   aval   elurõõm   on   selles   asendunud   kurvatoonilise meeleoluga. Kümnes   sümfoonia   on   valminud   1973.   aastal.   Selle   üheosalise   sümfoonia   tellis   Göteborgi sümfooniaorkester. Helilooja on öelnud naljatledes: "Kuna mul oli kiire, tuli sümfoonia ainult üheosaline.".   Tegelikkuses   peitub   selles   üheosalises   teoses   lausa   neli   tsüklit.   Kümnendat sümfooniat võib oma väljenduslaadilt pidada juba eepiliseks. Sümfoonia kompositsioonitehnika on tavapärasest lihtsam, polüfooniat on tagasihoidlikumalt, kui enamikus Tubina sümfooniates leidub, üldilme on tõsine ja pingeline, aga ei ole muutunud raskemeelseks. Üheteistkümnendast sümfooniast jõudis Tubin lõpetada ainult I osa ja kahjuks mitte täielikult - orkestratsiooni   viis   lõpule   Kaljo   Raid. Eduard Tubina teoste rahvusvaheline edu algas alles 1980. aastatel. Neeme Järvi hakkas Tubina loomingut kogu maailmas aktiivselt tutvustama ja see andis hoogu Tubina teoste populaarsusele. Enne   surma   jõudis   Tubin   ise   osa   saada   oma   Kümnenda   sümfoonia   tähelepanuväärsetest ettekannetest Ameerika Ühendriikides, Bostoni sümfooniaorkestri 100. aastapäevale pühendatud kontsertide seeriast. Skandinaavia suurim plaadifirma, kes tegeleb süvamuusikaga, alustas pärast helilooja   surma   tema   kogutud   teoste   väljaandmisega.   Mille.   Eduard   Tubina   sümfooniline looming on tõusnud 20. sajandi maailmaklassika hulka. Üha enam kuuleb ka kodumaal Eduard Tubina   meistriteoseid.   Eestis   korraldatakse   Tubina   auks   temanimelisi   festivale. Eduard Tubin suri 17. novembril 1982. aastal Stockholmis. 9


Tubin   oli   tulemusrikas   helilooja,   kes   kirjutas   erinevates   süvamuusika   žanrites   ning   tema loomingu   tähtsaimaimaks   ja   keskseks   osaks   on   tema   sümfoonia   teosed.   Teda   on   nimetatud modernistiks, ent ei saa väita, et ta järgis kõiki modernistlikke kriteeriume, et täielikult sellele stiilile   pretendeerida.   Helilooja   on   jäänud   oma   stiililt   siiski   pigem   järelromantismi-   ja modernismivahelisse   piiritlemata   piirkonda..   Kogu   oma   loomingulise   tee   kestel   jäi   helilooja ustavaks põhimõttele, et muusikalise kompositsiooni kõige olulisemaks aluseks on teema, ja selle   arendamisel   põhineb   kogu   tema   loomingu   vormikujundus.   Tubina   iga   sümfoonia   on kordumatu, äärmiselt omanäoline nii vormiliselt kui ka väljenduslaadi poolest. Tema muusika on nauditav,   ergastav   ja   fantaasiarikas.   Tubina   muusika   võib   kuulaja   viia   nii   äärmuslikele emotsionaalsetele   tasemetele,   kui   ka   pakkuda   lõõgastavat   rahuolekut,   mida   soodustab   tema meisterlik lüürilisus. 10


Kasutatud allikad: Raamatud Tubin   Eino.   2015.   Ballaad   Eduard   Tubina   lugu.   Eesti   Teatri-   ja   Muusikamuueum. Artiklid Eesti   Riiklik   Sümfooniaorkester,   http://www.erso.ee.   „Eesti   rahvushelilooja   Eduard   Tubina sünnipäevaks jõuab helilooja põrm tagasi koju“. 30.05.2018 Internet Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing. https://www.tubinsociety.com. 12.02.2019 Eduard Tubin. http://opetaja.edu.ee/eesti_muusika. 04.01.2019. Vaba entsüklopeedia. Eduard Tubin. https://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Tubin. 12.01.2019 Kirjastus Gehrmans Musikförlaget. Eduard Tubin. https://www.emic.ee/. 11.02.2019  Normet   Virve   ja   Leibur   Arvo.   https://arhiiv.err.ee/seeria/eduard-tubin-100.   06.02.2019 11