Leidsid 17 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti kirjakeel 19.sajandil". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kirjaviis, hermann, kirjakeel, masing, ahrens, beiträge, kreutzwald, arendaja, eduard, keeleteadlane, veske, hermanni, pihlapuu, masingu, väljaande, arendajana, rosenplänteri, kõlama, suust, prestiiz, friedrich, reinhold, arendas, loos, wiedemann, 1879, välte, tagasõna, sidesõna, lehtlaEESTI KIRJAKEELE AJALUGU I Kirjakeele vanim periood 13.–16. sajandini. Esimesed tänini säilinud, peamiselt käsikirjalised tekstid. Kirjaviis on ebaühtlane, alamsaksa- või poolapärane. Esimesed eestikeelsed fraasid on kirja pandud 13. sajandi esimesel poolel Henriku Liivimaa kroonikas, nt Laula! Laula! Pappi; Maga magamas. 16. sajandist alates kujunevad eraldi põhja- ja lõunaeesti kirjakeel ehk tallinna ja tartu keel. Esimesest säilinud trükitekstist, Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismusest (1535), on säilinud 11 katkendlikku lehekülge.
Mõju saksa keelel eeskujukeelena, abstraktse sõnavara puudus Mis liiki tekste trükiti? (Vt konspekti, töölehti!) kirikukäsiraamatud ja jutlusekogud 4. 17. saj kirjakeele tekstid (teada aastaid ja seda, miks tähtsad) ● 1600 – 1606 - G. Mülleri jutlused - 39 jutlust, 341 lk. ● Esimesed eesti keele grammatikad 1637 - H. Stahli põhjaeesti grammatika - Tema kujundatud ebaühtlane kirjaviis lähtus saksa keelest, mõeldud sakslastele 1648 - J. Gutslaffi lõunaeesti grammatika -ladinakeelne 5. Bengt Gottfried Forselius eesti rahvahariduse ja kirjakeele arendajana, õp lk 84 + konsp, töölehed ● Rahvakoolide juurutaja (Mis moel?) - Forselius õpetas talupoistele päris tasuta lugemist, kirjutamist, usuõpetust. Natuke arvutamist, kirikulaulu, saksa keelt ja raamatuköitmist.
sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas
Oma aja vaimule vastavalt on Stahl surunud eesti keele ladina keele grammatilisse süsteemi, mistõttu esimene grammatika annab eesti keele ehitusest üsna naljaka pildi. Oma „Sissejuhatuse“ ja muude töödega pani Stahl aluse nnkorrapäratule kirjaviisile, mis matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni. Mülleri eesti keelele omased saksa laensõnad, alamsaksa ja ülemsaksa (saksapärane) • Forseliuse-Hornungi kirjaviis: 1693.aastal ilmub Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika). Grammatika võttis kokku 1680. aastatel Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul
Beiträge taotleski ühtset kirjakeelt. Leiti, et seda on vaja, kuid vaidlused selle üle, kuidas seda saavutada. Põhiliselt räägiti eestimaal tallinna keelt, tegelikult väga vähestes kihelkondades tartu keelt. Piibelgi oli olemas ainult põhjaeesti keelsena. Samas levis aga kirjandus liivimaa alal (lõunaeesti keele alal) paremini. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus, hakati vaatlema keele seotust teiste keelte, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise vahel. Tegevad olid Peterson ja Masing. Igapäevases suhtluses kasutati eesti keelt, seda hakati kasutama ka rahvaluules, kirikus, rahvakoolis, ilukirjanduses, tarbetekstides. Ilmusid ka esimesed ajalehed ja ilukirjandusteosed. Kõik see avardas eesti kirjakeele piire. Arenesid mõlemad kirjakeeled, tuli juurde uusi sõnu. 19 sajandil kui Eesti kuulus täielikul Vene tsaaririigi koosseisu, hakkasid levima eestlane ja eesti keel. Beiträges mainiti esimest korda ka soomeugrilisust. See tekkis koos keeleteaduse arenguga
· Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele · Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet · Väike käsiraamat algajatele iseseisvaks õppimiseks. 34 lk grammatikat (ortograafia ja vormiõpetus), 100 lk saksa- eesti sõnastik (ca 2000 sõna) · Ei ole hääldamist, lauseõpetust, sõnamoodustust, muuttüüpe, eitavaid abivorme, harjutusmaterjali · Pearõhk eesti ja saksa ühisjoontel · Korrapäratu kirjaviis. Häälikute seas c, f, x, z. Pikka vokaali märgib h. (sahn) · Artiklid üx ja se. · Sõnatüvi ei muutu, ei teadnud, et eesti keeles on laadivaheldus · Kuus ladina käänet Johann Gutslaff 1648 lõunaeesti grammatika: · Saksa-ladina lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine. · Pikk vokaal: â, ô, û, ê. Palatalisatsioon: kotj, panj.
Vanima perioodi keelekasutuses esineb rohkelt varieerumist, jälgi vokaalharmooniast, omistusliidetest (tänaseks kadunud), pöörduvast eitussõnast, kaasaütleva käände kujunemisest. Tegemist on peamiselt usulise või juriidilise tõlkelise erikeelega, mille loojad on olnud muulased või muukeelse hariduse saanud. Seega on vanimas kirjakeeles palju rahvakeelele võõrast eelkõige grammatikas, sõnavaras vähem. 2) 1600-1686 - Tuli kasutusele ülemsaksa kirjaviis (h kui vokaali pikendav märk): võõrtähed c, f, w, x + nende ühendid (saksa k: sch, ck, tz). Kirjutatud tekstide hulk suurenes. Selgelt kujunes välja 2 eraldi kirjakeelt: tallinna k vs tartu k. Algas kirjakeele esmane normimine ja ühtlustamine (esimesed grammatikad ja hilisematele autoritele eeskuju andvad religioossed tekstid). Kirjakeel oli peamiselt tõlkeline vaimulik erikeel, mida vaimulik luges ja vahendas maarahvale.
Tähtsamaid keeleküsimusi, mille üle Beiträge lehtedel diskuteeriti, oli ühtse kirjakeele probleem. Ajaloolis-võrdleva keeleteaduse teke, soomeugrilisus. Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord, keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles. Rosenplänter rõhutas eesti keele tähtsust: seda peaks õpetama ka gümnaasiumis, mitte ainult rahvakoolis. 4. Eduard Ahrens. 1843 ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" : esimene, kus oli ulatulikult kasutatud rahvasuust kogutud ehtsat keeleainest. Kõige laiemalt on tuntud ettepanek minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara 1848 ,,Zur Ehstnischen Declinationslehre": käänamisõpetus 5. Ferdinand Johann Wiedemann.
Rosenplänter. Tähtsus: · Teaduslik lähenemine eesti keelele; eesti keel kui huvitav uurimisobjekt · Saksa-ladina ajajärgu asemele eesti (soome-ugri) ajajärk · Kujunes käsitusi eesti keele kohta, mis kehtivad siiani (näiteks?) · Levitas teadmisi keele kohta · Õpetas ja suunas kirjutama, uurima, materjali koguma · Ühtse kirjakeele taotlemine · Eesti keele väärtustamine (Rosenplänter: vaja õpetada eesti keeles ka gümnaasiumides, mitte ainult rahvakoolides) 5. Eduard Ahrens. 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6
elamuslikud kirjeldused taplevate vägede ja tapvate taudide ohus vapustatud ohus vapustatud ajaoludest. Ta stiilielementide iseärasusteski on tunda dramaatiliselt vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikuzargoon ja ebaloomulik kirjaviis. Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias. 4. Eesti kirjakeele kujunemine. Lühidalt: a) Kelle kirjaviisianarhiat korrastavale grammatikale tugineb varane, saksapärane kirjaviis
Laskub järjest pisidetailidesse, ei suuda kuidagi eraldada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised
Alamsaksakeelne järelsõna murrete kohta. · Georg Mülleri jutlused · 15751608. · Jutustused, ms on ümber kirjutatud selleks, et visitaatorid saaksid anda hinnanguid tema panusele kirikutöös. · Võtavad ainese piiblitsitaatidest aga lisavad märkmeid ka kohalikust elust ja enda mõtetest. Eesti kirjakeele kujunemine. Lühidalt: · Kelle kirjaviisianarhiat korrastavale grammatikale tugineb varane, saksapärane kirjaviis? Millal see grammatika ilmus, kellele oli suunatud? · Ladina ja saksa. · 1637. · Sakslastest kirikuõpetajatele. Kes ja mis perioodil lõid vana kirjaviisi? Kelle tarbeks? · 16.17. sajandil. Stahl, Forselius, Hornung. · Baltisaksa kirikuõpetajad jutluste pidamiseks rahvakeeles. Kelle juhtimisel valmib täielik eestikeelne piiblitõlge? Mis aastal? Mis kirjaviisis? Kummas põhimurdes? · Hornung, Gutsleff, Helle. · 1739. · Vanas kirjaviisis.
Katoliiklaste tõenäoline esimene eestikeelne tekstikogu oli Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli katekismus (1517), kuid säilinud seda pole. Katoliku ajastu vanim säilinud käsikiri on Kullamaa käsikiri ajast 1524-1530, sisaldab kolme palve (Pater noster, Ave Maria, Credo) tõlkeid, üksikuid eestikeelseid sõnu. Need on teinud vähese eesti keele oskusega Kullamaa pastor Johannes Lelow . Võib oletada, et 16. sajandi alguses oli käibel mingi algeline kiriku kirjakeel eestikeelse esinemise tarbeks, kuid pole säilinud trükiseid ega käsikirju. Väga mahukas religioosse sisuga käsikiri pärineb alles 17.sajandi algusest - Georg Mülleri jutustused kui reformatsioonikiriku esinduslikum tekstikogum, sisaldab 39 eestikeelset jutlust Kahe kiriku vastuseisuperioodil pääses domineerima luterlik rahvakeelne jumalateenistus. Sellega kaasnes ka ladina asemel otseseks mõjutajaks saksa kultuuriruum, kiriku ja mõisa surves tähtsustus
sõnakõlkse. Laskub järjest pisidetailidesse, ei suuda kuidagi eraldada olulist ebaolulisest ega anda hinnangut tähtsamailegi sündmustele. Kroonika oli Liivi ordus, samuti Saksa ordus ametlikuks "lauluraamatuks", mida ordukonventides loeti ette rüütlite ühistel söömaaegadel. Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika" (1348) käsitleb 14. saj algupoole sündmusi. Eriti kaaluka tähendusega on selles kroonikas 1343. a Jüriöö ülestõusu kirjeldus. Hiljem on Eduard Bornhöhe, Aino Kallas jt kirjanikud oma loomingus tuginenud Hoeneke kroonikale. Alamsaksakeelne, autor valgustas Jüriöö ülestõusu ühekülgselt saksa feodaalide, esmajoones Liivi ordu seisukohalt, kuid pakkus rohkesti üksikasjalist faktilist materjali. Balthasar Russowi kroonika pakub teavet 12. saj alates, kui käsitleb rohkem kaasaega. Põhitähelepanu Liivi sõjal, alamsaksa keeles. Kirjeldab talupoegade ja linnarahva elu. Hinnangud ordule, aadlile, kirikumeestele jt kriitilised
Piiblilugudest sai paljude teoste metatekst, eeskuju, raamistik, mille tegelased või motiivid muutusid tõlgendusaluseks või –vahenditeks kirjandusteostes. 4. Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms) Georg Müller (u 1570–1608) kirjutas jutlusi. Mülleri taust pole selge: on teada vaid, et tegutses Tallinna Pühavaimu kirikus. Ka ei teata, kust ta pärit on. Varem arvati, et on sakslane, aga näiteks U. Masing on seisukohal, et eestlane. Mülleri jutluste käsikiri publitseeris esmakordselt 1891 Willem Reimann. Selles teoses avaneb 16.–17.saj kirikumehe maailm, millega kaasneb sissejuhatus toonasesse vaimsusse. Jutlusekogumik kannab protestantlikku filosoofiat. Mülleri jutluste keele lugemine on raske, aga tänaseks on dokumendist täielik eestikeelne tõlge olemas. Mülleri kogumikus on rohkem kiriklik (kristlik sisu tuleneb žanrist) kui Russowi kroonikas, mis oli märgatavalt ajaloolisem
Kirjandusmuuseumi lingilt http://www2.kirmus.ee/grafo/index.php?gid=20 Kalendreid avades saate näha, mida kujutasid endast kalendrisabad. Ajalehte tunti esialgu nädalalehe, aviisi või seitungi nime all. Termin "aealeht" on fikseeritud esmakordselt 1865 Eesti Postimehes, ajakiri pisut hiljem. Kasutatud on ka mitmeid sünonüüme, nagu käimakiri, sõnumikandja, sõnumitooja. 1854-57 ilmus uudisteajakiri "Tallinna koddaniko ramat oma sõbbradele male" kasutati sõna "raamat". Hermann nimetas oma ajakirju lihtsalt lehtedeks. Ajakirjanduse esimene murranguline ja aegumatu teene on maailma toomine lugeja koju. Praegu peame seda perioodika argitööks, aga ajalehe algusaegadel oli see vapustav murrang. Varasemas ajakirjanduses on välissõnumitel suur ülekaal. Kohalikud uudised levisid lähikonnas suust kõrva, enamasti ei pakkunud need ka ulatuslikumat huvi. Välissõnumid aga tõid võrdlusi, kuidas inimesed mujal elavad.
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
annaabi.ee 
