Eesti inimene = pereinimene? (0)

Eesti inimene = pereinimene ?
Järjest rohkem on päevakorda kerkinud küsimused, mis seotud peremudelitega. Millised inimesed tohivad koos elada ning millised mitte? Millistes riikides lubatakse kodanikel elada koos nendega, kellega nad ise soovivad ja mis nendes riikides nii valesti on läinud, et elanikele sellised õigused on antud? Need on vaid mõned küsimustest, millega me kõik vähemalt korra kokku oleme pidanud puutuma.
Veel hiljuti oli Eestis väga aktuaalseks teemaks uue perekonnaseaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine. Uus seadus puudutas peamiselt samasooliste inimeste kooselu seadustamist. Seadus ei käsitlenud mitte abiellumiseks õiguste andmist kahele samast soost isikule vaid ametlikult ühe katuse all elamise legaliseerimist. Rahvalt koguti isegi allkirju, et sellist tavade ja traditsioonide „rüvetamist“ meie koduriigis mitte lubada. Kuid kas mitte ei peaks olema see iga inimese enda individuaalne otsus, kellega, kus ja kuidas ta koos elab?
Mitmel pool maailmas on täiesti seaduslik abielluda kirikukellaga või lehmaga, aga kui koos soovivad elada samasoolised inimesed, siis on kõik väga vale. Ma ei arva , et minu mõistmatus selliste piirangute ja lubade suhtes tuleb kitsarinnalisusest. Kindlasti pean ma ennast palju avatumaks nooreks inimeseks kui seda on paljud teised.
Iga inimene peaks saama ise otsustada, kellega ta soovib koos olla. Kui valitsus ei luba ühe leibkonnana elada sama soo esinejatel, siis ehk peaksime keelustama ka sellised peremudelid, kus üle 25 aastane inimene elab oma vanemate juures ja kas pole mitte vale, kui keegi otsustab üleüldse täiesti omaette elama asuda ? Kipub jääma mulje, et meie vabameelne arenenud ühiskond nõuab meest, naist, 3 last ja toimetulemist miinimumpalga piires, sest lastetoetused peaksid kuluma ainult laste hüvanguks.
Miks peaks olema hea elada niisuguses heal järjel olevas Eesti riigis, kui igale ühele kirjutatakse ette kellega ja kuidas nad elama peaksid? Mis mõtet on teha kampaaniaid, suuri projekte, mis tooksid Eesti noored välisriikdiest koju, kui valitsus on oma suhtumise ja otsustega veel umbes eelmise sajandi keskpaigas, kus kõik peale „tavalise“ oli vale?
Ei ole vale elada koos sellega, kellega inimene soovib nagu ei ole vale või ja vorsti alla valida leiva asemel sai või vastupidi. Kes üldse kujutaks ette sellist olukorda, et võileib tähendab või ja leib ning mitte mingil juhul ei sai ega sepik ? Sama rumal on öelda, et vale on koos elada inimesega, kellega teil juhtub olema sama paljunemissüsteem.
Kahjuks kipub siiski enamik eestlasi veel vanades raamides väga kinni olema ning keegi, kes julgeb korra kas või üle raamiääre kiigata on ühiskonna jaoks ohtlik või häbiks meie rahvusele. Pigem on häbiks need inimesed, kes jätavad eestlastest mulje kui õelatest ja ebatoletantsetest inimestest, kelle arvates on olemas nende arvamus ja vale arvamus.
Nii nagu ajad muutuvad peavad ka inimesed muutuma . Me ei saa enam ammu toetuda oma tegemistest samadele asjaoludele, mille abil toimetasid meie esivanemad koobastes elades. Koos ühiskonna muutumisega peavad ka kodanikud leidma endas veidi avatust, et minna kaasa või vähemalt leppida teatud uuendustega.
Perekond ei tähenda enam ammu ema ja isa ja lapsi. On olemas ju pered, kus on ema ja lapsed, isa ja lapsed, ka naine ja mees ühegi lapseta on pere. Selleks, et maailma silmis positiivse kuulsusega riik olla peavad eestlased vastu võtma mõningaid uuenduslikke otsuseid. Ka selliseid, mis esmapildul võivad tunduda kasutud ja valed. Tolerantsus on see, millest tänapäeva ühiskonnas palju puudu on ja sellist olukorda saab parandada vaid iga üks alustades enda suhtumise muutmisest.