Eesti 19. sajandil (2)

Eesti 19. saj
Balti kubermangude elanikkonna enamiku moodustasid eestlased ja lätlased. Valitsev elanikkonnagrupp – baltisakslased – ligi 5% rahvastikust. Lisaks neile veel juute, venelasi , rootslasi jt. Enamik elas maal, linnades ülekaalus saksakeelne elanikkond. Balti suuremad linnad olid kubermangukeskused Riia, Jelgava ja Tallinn. Tsaarivõimu esindasid kindralkuberner ja kubermanguvalitsused. Nikolai I ajal piirati kirikuseadusega luteri kiriku eesõigusi, kogu impeeriumis sai ametlikuks usuks vene õigeusk. Tartu ülikoolis püüti ametliku asjaajamiskeelena kehtestada vene keelt. Rüütelkondade ja linnade omavalitsusele tuginev Balti erikord püsis ja isegi tugevnes.
1802.a Eesti esimene talurahvaseadus, manitses talupoegi kokkuhoidlikule majapidamisele ning lubas neil omada vallasvara . Talupojad said talukoha põlise kasutamisõiguse tingimusel et kõik koormised ja maksud mõisa heaks on täidetud. Määrati kindlaks eesti ja läti talupoegade koormised ning piirati mõisnike kodukariõigust. Järgmiseks vabastati talupojad pärisorjusest (eestimaal 1816, kuramaal 1817 ja liivimaal 1819a). talupojad ei olnud enam mõisnike omand vaid moodustasid vaba talurahvaseisuse. Maa jäi aga mõisnike ainuomandiks ja talupoeg pidi seda rentima ja selle eest tasuma teotööga( teorent ). Talupoegade liikumisvabadus jäi piiramatuks ja neile anti perekonnanimed . Liivimaal 1849a ja eestimaal 1856a algas üleminek teotöölt raharendile ning talude päriseksmüümine talupoegadele. Talurahvareformidega pandi alus iseseisva ja majanduslikult mõtleva peremehe kujunemisele.
Talurahvaseadustega ja pärisorjuse kaotamisega hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse enda omavalitsus – vallakogukond. Loodi vallakohtud, mis lahendasid talupoegade omavahelisis riiu- ja varanõudeasju, jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väiksemaid karistusi. Magasivili – talupoegade endi kogutud vili, mis oli ühises aidas. Magasivilja sai kasutada ikalduse ja nälja korral. Mõisnike kontrolli alt vabanes talurahva omavalitsus alles pärast 1866.a vallareformi.
1840.a algul tabas eesti- ja liivimaad viljaikaldus ja näljahäda, samal ajal levisid kuuldused et venemaal antakse kõigile soovijaile tasuta maad. Talupojad uskusid naiivselt et keiser on valmis nende olukorda parandama, kuid mõisnikud on selle vastu, see vallandas 1845.a lõuna-eesti ja läti alal massilise usuvahetusliikumise, mille käigus astusid 60 000 eesti talupoega vene õigeusku, millega lootsid saada maad ja vabaneda teokohustusest. Kui nad aga maad ei saanud, oli pettumus suur kuid uuesti usku vahetada enam ei saanud. Tsaarivalitsus nägi õigeusu levitamises vahendit impeeriumi äärealade venestamiseks ja Balti erikorra murendamiseks.
Kohalik talupojakultuur hakkas järjest rohkem muutuma euroopalikuks kirjakultuuriks. Üheks tähtsamaks baltimaade vaimuelu keskuseks ning õppe- ja teadusasutuseks kujunes Tartu Ülikool, mille avamise järel hakkas kohalik haritlaskond kiirelt kasvama. Tõusis ka talurahva haridustase. Esimene eestikeelne ajaleht „Tarto maa rahwa Näddali-leht“. Üha enam hakkas ilmuma rahvakeelset kirjandust.