Eduard vilde"mäeküla piimamees" (11)

Põhisõnumiks “Mäküla piimamehes” tundub mulle olevat see, et alatuste ja ahnusega saavutatu ei pruugi tegelikkuses pooltki nii hea olla kui unelmais. See, mida ihkad, ei ole kunagi see, mille sa lõpuks kätte saad. Tõnu sai hea äri asemel endale hoopis põhjakäiva, rahuliku südame asemele rahutu ning lisaks veel kohutavad süümepiinad. Häbitunne tekkis küll, kuid alles siis, kui tehing juba sõlmitud ning millegi muutmiseks juba liiga hilja . Püstitatud probleem võis tol ajal üsna aktuaalne olla. Abielud ei olnud pea kunagi armastusabielud ja nii oli ka naisest ja aust lihtne loobuda suurema sissetuleku nimel. Seda enam, et vaatamata teiste arvustamisele oli selge, et naabrimees oleks taolise pakkumise korral ise samamoodi talitanud.
Teose peategelaseks oli Prillupi talus elav Tõnu, kes pärast oma naise Leenu surma viimase õe Mari endale naiseks ja oma lastele emaks võttis. Mari ei olnud pooltki nii töökas kui Leenu, oli hoopis isepäine ja taltsutamatu. Ta sobis Tõnu arust lastele rohkem õeks kui emaks. Mõisa peremehele Ulrich von Kremerile jäi Mari juba esimesel kohtumisel meelde. Mida rohkem neid kohtumisi oli, seda rohkem sattus Kremer segadusse , kuna esmakordselt tundis see vana südamehaige mees endas midagi muutuvat. Peagi ootas ta Mariga kohtumist juba nii väga, et ei saanud magada , ning kirus ilma, kui see takistas teda igapäevasele jalutuskäigule minemast. Ei läinud palju aega mööda, kui Kremer Prillupi Tõnule paremat töökohta pakkus selle eest, et Mariga koos aega veeta. Alguses Tõnu kahtles, kuid uue piimamehe koht oli ahvatlev . Ta otsustas, et kui Mari nõus on, võtab ta pakkumise vastu. Möödusid nädalad ja kuud, kuid Mari naeris ikka põikpäiselt selle mõtte peale. Tõnu oli lõpuks nii meeleheitel, et külastas nõida ja viimaks palvetas isegi Neitsi Maarja poole, ei söönud ega maganud ning mõtles aina sellele, millest kõigest ta ilma jääb. Lõpuks Mari nõustus, kuid juba paar minutit hiljem Tõnu kahetses ja häbenes oma soovi Mari arvel oma elujärge parandada. Leping oli aga sõlmitud ja sellest tuli kinni pidada. Nii möödusid kuud ja aastad, mürgitades üha enam Tõnu meeli, seda enam, et piimaäriga ei läinud sugugi hästi. Teda pilgati oma naisemüümise pärast juba päris avalikult, sest loomulikult oli see kohe ümberkaudsetele teada. Tõnu tarvitas üha enam alkoholi ja kiskus Mariga pidevalt riidu. Mari aga ei pööranud sellele mingisugust tähelepanu. Tema käis Kremeri juures edasi, mässas kodus piimaga ning käis tihti ka uue sepa Jaagu tööd pealt vaatamas. Ei läinud kaua mööda, kui Jaak hakkas ka nende juures käima, ka siis, kui Tõnut kodus ei olnud. Tõnu jätkas oma piimavedu ja alkoholiga meelte mürgitamist. Ühel külmal õhtul võttis ta koduteel taas napsu ning suri poolel teel, nii et segaduses hobune mehe ise koju vedas ja Marile asjast märku andis. Õige pea, isegi enne Tõnu matuseid, käisid Maril kosjalised, kes soovisid uueks piimameheks saada. Mari lükkas kõik pakkumised tagasi, lõpetas ka oma vahekorra Kremeriga ning põrutas koos oma õe tütrega linna uut elu alustama.