Retsensioon raamatust „Kuulsuse narrid“ (0)

Retsensioon raamatust „Kuulsuse narrid “
Lugesin E. Bornhöhe raamatut „Kuulsuse narrid“ ja vaatasin koolis ka selle raamatu järgi tehtud telelavastust lavastajalt Ago-Endrik Kerge.
Raamat räägib 19. sajandi lõpus, Tallinas elanud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisnes selles, et tegelikult ei osanud kumbki absoluutselt seda, mida nad arvasid oskavat. Endi arust on nad maailma kõige suuremad vaimukangelased, kuid kahjuks vaid ühe inimese silmis , ja need inimesed olid nemad ise. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumistes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks.
Jaan Tatika juures oli olnud juba sünnist saati midagi omalaadset, nimelt puudus tal parema käe pöial. Kui Jaan juba käima õppis, ronis poiss keelust hoolimata akna peale ja kukkus sealt välja. Vedas, sest ta maandus otse vene aedniku pea peal olevasse sõstrakorvi. Sealt saigi alguse Tatika kuulsus. Kaheksa aastasena astus Jaanike rahvakooli, kus peale kõiksuguste muude vigurite, hakkas ta oma erilisi mõtteid nikerdama koolilaudadele. Selliseid lollusi koolmeistrid ei sallinud ning peale kolme kooli pinkide soojendamist, otsustas Jaan 16-aastaselt koolipoisi staatusest välja astuda. Selleks ajaks oskas Jaan tallinna murdega saksa keelt, luges jämedat trükki ja mõistis vigadega kirjutada. Ei leidnud noormees omale ka mitte mingisugust tööd, nii jäigi Jaan pingsalt ootama oma kuulsuse tähelendu. Tatikal oli küll väga palju põnevaid mõtteid, kuid ta ei suutnud ühtki nendest ellu viia. Peagi surid poisi vanemad ja Jaan jäi koerakese Pontuga kahekesi maija, mille kõik kolm kambrikest kubisesid kõiksugustest torudest, vedrudest, ratastest ja kraanidest, aga harva leidus seal söögipoolist. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike.
Mis puutub Vesipruuli, siis tema tahtis olla suur luulepoeet. Kuid kui mehe esimene luuletus „Leekiv armastus“ kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema vaim polevat olnud veel piisavalt küps. Siis otsustas mees kirjutada hoopis uudisjutte, kuid taaskord segas teda asjaolu, et polnud millest kirjutada. Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis hakkas ta vanaduse pärast värisema; puudus rahu; vaesus ja mured; lihtsad elusaatused, kitsas silmaring , vilets toit; kõige suuremateks süüdlasteks olid aga kõik teised kirjanikud, kes Vesipruuli mõtted juba kirja olid pannud . Hariduselt oli Vesipruul haritum, kui Tatikas . Kindlat ametit mees aga kartis , sest arvas , et see ta luulelisuse võtta võib. Seega oli Salomon kogunud elutarkust paljudel erinevatel ametitel. Kui mees oli kolmkümmend aastat vanaks saanud, üüris ta suvekorteri Tallinnasse. Välimuselt oli Vesipruul moekas ja väljapeetud.
Ühel õhtul Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Vesipruul leidis purjus Tatika oma koduväravast. Arvanud, et Tatikas äkki talle oma eluloo hommikul jutustada tahab, tassis ta mehe ööseks enda juurde. Hommikul oli Jaan aga Vesipruuli peale hirmus pahane ja selle asemel, et kirjanikule oma lugu ära jutustada, kiskusid mehed aga hoopis riidu. Tulemus oli see, et nad hakkasid üksteist vihkama – nad nägid ilusti teineteise vigu, kuid enda omad jäid ikka kahe silma vahele. Tatikas hakkas Vesipruuli kõiksuguste võttedega kiusama, sest Vesipruul mürgitas ära Tatika koera . Pontu rikkus haukumisega nii Vesipruuli päevast kirjalembust, kui ka uneaega. Sellepeale loopis Jaan külarahvaga puuladvas kirjutanud Vesipruuli kividega, siis aga rikus Salomoni istumispaiga, nii et teine püksepidi sinna kinni jäi. Salomon oli aga sellesuhtes haritum, et ta teisele kuidagi enam tagasi ei teinud, vaid varjas end korteri ukse taga.
Kreeka filosoof on kunagi öelnud, et targad inimesed on justkui sirgjooned ja rumalad nagu kõverjooned. Sirgjooned saavad olla paralleesed, seetõttu saavad targad inimesed aru nii üksteisest kui ka rumalatest. Kõverjooned ei ole kunagi paralleelsed, seetõttu ei saa rumalad aru ei üksteisest ega tarkadest. Arvan, et seda viimast sooviski Bornhöhe oma teosega edasi anda. Ainuke asi mida võiks Tatika ja Vesipruuli kasuks öelda on vähemalt see, et hoolimata kõigest jäid nad oma “tööle” ja uskumustele truuks. Mõlemad üritasid oma asju hoolimata kõigest, edasi teha. Nii üritaski Tatikas aina uusi ja uusi leiutisi teha ning Vesipruul ikka ja jälle kirjutamisega sinapeale saada. Selline järjekindlus on väga tähtis. Eriti, kui tahad kuulsaks saada, kuid lisaks sellele oleks vaja ka tõelisi oskusi.
Ma arvan, et Bornhöhe peamine idee oli panna selle raamatuga inimesi mõtlema: “Ega ma ise selline ei ole?” Iseenesest on tegu humoorika ja satiirilise teosega. Minu jaoks oli aga tegu väga kentsaka, mitte nii naljaka, vaid just labase ning nõmeda looga . Eriti mage oli see, et reklaamiti väga palju alkoholi ja ka kõnepruuk oli täis ebasensuursust, kuigi tegemist peaks olema lastele ja noortele pühendatud teosega. Ei olnud põnev lugemine ja ka telelavastus oli väga omamoodi.