E-Eesti välispoliitika analüüs (0)

E-Eesti välispoliitika

Artikli analüüs
Artikli autoriks on Luukas Ilves, kes töötab ametnikuna kaitseministeeriumis ja on küberkaitseliidu liige. Oma kirjutises tutvustab ta liikumisi e-Eesti poole, mis tähendab ka uut välispoliitilist väljakutset. Põhiküsimusteks osutuvad: Kas Eestist võiks saada küberriik? Kuidas pääseks Eesti Euroopa ühisturule?
Artiklis räägitakse Eesti saavutustest kübervaldkonnas ning edasistest arenguvõimalustest, kuidas Euroopa turgu liberaliseerida ning areenile pääseda. Kõigepealt tutvustab autor seisukohti, mis on võetud Eesti välispoliitika suhtes. Eesti on sihitu ning ebakindel ja seadnud eesmärgiks olla igav Põhjala riik, kuid passiivsuse taga on Eestil tekkinud saavutused, mis ulatuvad rahvusvaheliste mõõtmeteni ning aitavad edendada tulevasi suuri eesmärke. Järgmistes lõikudes annab Ilves neist saavutustest ülevaate (Ilves, 2011).
Peamiseks eduks toob ta välja Eesti kõrge profiili küberkaitse valdkonnas alates 2007. aastast. Autor selgitab, miks väikeriik valis just selle valdkonna oma huviorbiidi tippu ning arenes selles valdkonnas rahvusvahelisele tasemele . Tallinnasse loodi NATO põhiline küberkaitse keskus ning aastal 2008 lõi Eesti küberjulgeoleku strateegia, millest on paljud teised riigid ja asutused otse ideid laenanud. Eestil on tugev visioon , millega ta on tõusnud positsioonile, kus teda võetakse tõsiselt ning on oodatud kõnelema ülemaailma küberkaitse teemadel . Seejärel viib Ilves sujuvalt teema üle järgmisele valdkonnale, kus selline muutus on toimumas (Ilves, 2011).
Teises lõigus tutvustab ta Eesti positsiooni Euroopa Liidu ühisturul. probleemiks seab ta, et paljud liikmesriigid on ühisturu laienemise vastu, mis ei luba Eestil, kui ka teistelgi riikidel laieneda rahvusvahelises mastaabis ning integreeruda. Samuti ei saa kasutada ka internetiteenuseid väljapoolt oma riiki, mida pärsib autoriõiguste sõlmimine. Konkreetse näitena toob Ilves välja internetiteenused Spotify ja pandora tõestamaks, et Internetis kehtivad samuti piirid. Lahenduseks toob ta välja Eesti arenemise IT ja kübervaldkonnas, et saavutada tunnustust ja teha riigile reklaami. IT lahenduste nagu e-arvete ja tervise süsteemid, digitaalse ühtse turu loomine aitaksid Euroopa Liidu siseturgu liberaliseerida ja muuta info liikumise vabamaks. Näiteks tõi ta välja tasuta WiFi pakkumine välismaal lennujaamades ja linnaväljakutel. Teenuste levimist soosiks ühise Euroopa autoriõiguste reeglistik, mis aitaks riikidel omavahel lõimuda. Praegu pakub Eesti arenguabi e-riikide loomisel, kuid tuleks leida mooduseid, kuidas saaks Eesti küberalal levitada inimõigusi ja demokraatiat (Ilves, 2011).
Kokkuvõtvaks lõiguks on, kas Eestist saab küberriik, kus Ilves väljendab oma arvamust, et kui Eesti peaks millegagi tegelema, siis selleks alaks peaks olema kübervaldkond, sest see tagaks Eesti riigile kui ka institutsioonidele konkurentsivõime. Uuenduste ja tehnoloogiaaldis lähenemistega suudab ka väike riik näidata end mõjukana ja olla arvestatav suurte riikide kõrval. See on tee liberaliseerida Euroopat ja muuta see avatumaks. Vaatamata praegustele positiivsetele tulemustele e-teenuste valdkonnas ja edukatele firmadele nagu Skype , Playtech, Erply ja Grabcad, on palju teha, et jõuda töötajate poolest järele Soomele ja Rootsile. Neid on Eestil vajaka, millele tuleb leida lahendusi, kuid eesmärgid on suured. 2018 . a on Eesti Euroopa Liidu eesistujariik. 2020. aastaks pürgib Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikme kohale ning siis võiks olla autori arvates olla meie eesmärgiks käivitada edukaid rahvusvahelisi küber-initsiatiivide jätkuprogramme (Ilves, 2011)..
Artikkel on loogiliselt kirjutatud ning põhineb autori arvamusel. Kirjutise koostamisel on Ilves tuginenud Eesti Euroopa poliitika eelnõu 2011-2015 ning arengufondi raportile, mille legitiimsus paneb enamasti nõustuma seisukohtadega, mis on esitatud. Ilves näeb Eesti arengusuundi positiivses vaatenurgas ning ei too välja ka võimalikke ohte, mis võivad takistada Eestit õnnestumas. Igapäevaelu on läinud niivõrd tehniliseks ja sõltuvaks IT-valdkonnast, mistõttu on levima hakanud küberterrorism. Kehtima hakkab fraas: "See, kes valdab informatsiooni, valitseb maailma".
Tuginedes artiklile "Valmistumine kübersõjaks", mille autor Kenneth Geers kirjutab küberterrorismi ohust ning eesmärkidest vältimaks küberrünnakuid.
Küberkaitsjad ei kohta üht ja sama rünnakut kunagi kaks korda ning küberruumi hoomamatu iseloom muudab isegi võidu, kaotuse ja lahinguohvrite väljaselgitamise äärmiselt subjektiivseks. Võimalike sihtmärkide nimekiri tundub pikenevat iga päevaga: elektrivõrk,1 veevõrk, lennukontroll, börsid,2 riiklik valimiskomisjon3 ja nii edasi. (Geers 2010)
2009. aasta mais märkis president Obama , et "küberrünnakud on surunud terved linnad pimedusse " ", viidates väidetavalt ulatuslikele anonüümsetele rünnakutele Brasiilias (CBS 2009).
James Lewis CSISst märkis hiljuti: "See, et [ terroristid ] ei ole alustanud küberrünnakut, on huvipakkuv ja intrigeeriv. See võib tähendada võimekuse puudumist, arusaama, et küberrelvad ei taga terroristidele soovitud vägivaldset tulemust, või ka tegelemist muude asjadega. Lõppude lõpuks võtavad terroristid küberrünnakud kasutusele, kui nende algatamine muutub hõlpsamaks." (Lewis 2010).
Hiina kübervõimekus ja sellest tulenevad ohud on üha enam muutunud teemaks, mida ignoreerida ei saa. Turvaekspertide kinnitusel on Hiina muutunud globaalse küberkuritegevuse keskuseks ( Hanso 2011). Toetudes eelnevatele viidetele julgen arvata, et kübervaldkonna areng ei pruugi toimuda nii lihtsalt nagu Ilves seda kirjeldab, see tee on pikk. Kõik arvutisüsteemid on petetavad. Kui juba suudetakse terved linnad pimedusse matta, mis võib järgmiseks oodata? Ma arvan, et tõsisemad infosõjad on veel tulemas ning see on valdkond , kus mitte ei tarvitse, vaid peab edasi arenema, kuid küsimus on selles, kas Eesti suudab seda. Ma julgen ka siin arvata, et eesti riik ei jõua kanda nii suurt koormat. Puudu on 20 000 IT-töötajat, ähvardab "ajude väljavool", sest teistes riikides leitakse paremad tingimused ( kõrgem palk, soojem kliima ).
Teine valdkond, kus Ilves leiab, et Eesti suudab midagi muuta on Euroopa siseturu küsimused. Ta toob välja punkte Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015 eelnõust, kuidas liberaliseerida teenuste ühisturgu. nende hulgas toob ta esile järgmised: üleeuroopalise IT- taristu arendamine, digitaalse ühtse turu loomine, elektroonilise identiteedi üleeuroopastamine, andmete ja piiriülese teabe vabam liikumine, e-hangete süsteemi ja üleeuroopalise e-arvete süsteemi loomine; e-tervise süsteemide ühisarendamine. Olen ilvesega nõus, et Eesti jaoks on selliste teenuste rakendamine mõistetav eesmärk. Cyrus Farival kirjutab oma artiklis "e-Eesti: rohkem kui kena nimi", et kui ta Eestisse tuli, oli ta suureks üllatuseks vaba WiFi olemas peaaegu kõikjal. Samas näiteks USAs või Helsingis on WiFi suuremas osas erand . Saksamaal on WiFi võrkude avatuks jätmine karistatav . Eesti valitsus võiks ju üles näidata head tahet ning luua mõningates Euroopa linnades oma kuluga WiFi levialasid. See tähendab, et kui näiteks keegi läheb Lissabonis, Genfis või Pristinas avalikule väljakule, leiab ta sealt eest avatud tugijaama nimetusega EstoniaWiFi ning näeb tervitus-lehekülge, mis tutvustab Eestit ja kutsub siia külla või äri tegema. Ja lisaks siis muidugi vaba interneti kasutamise võimalus! (Farivar 2010). Viimast mõttetera kasutas ka Ilves oma artiklis ühe lahendusena, kuidas võib Eesti ennast tuntumaks teha. See näitab maailmale, et Eesti on IT valdkonnas tugev. Arvan, et rohkem peaks investeerima "Ajude" sissetoomisesse ning koostöödeks ülikoolidega ning teaduskeskustega. Samuti toob Ilves probleemina välja teenustele ligipääsmatuse nagu Spotify või pandora. lahenduseks toob ühtse Euroopa ( digi )autoriõiguse reeglistiku, mille tulemusena väikeriigid nagu Eesti saaksid kasutada teenuseid, mis neile ei võimaldu või jõuavad paratamatult viimasena. Ka see on hea lahendus, sest see muudab selles riigis elavate inimeste elu mugavamaks, sest inimene on mugav ning ta läheb sinna, kus tal on kõige parem. Lisaks teenuste laienemisega kaasnevad ka uued töökohad. Juba IT arendamisega on vaja palju selle ala eksperte ning seejärel pärast inimesi, kes neid teenuseid haldaks. Lõigu lõpus mainib Ilves, et Eesti saaks küberalaselt edendada inimõiguste ja demokraatia levitamist. Ma ei leia, et Eesti saaks teha midagi rohkemat, kui pakkuda arenguabi teistele riikidele e-riigi ülesehitamisel. Kui võimalused on pakutud , siis oleneb vastuvõtjast, kuidas ta neid võimalusi kasutab.
Kokkuvõtteks kirjutab autor, et Eestist võiks saada ühe valdkonna  riik, milleks on „küber“. Sellel alal on palju tööd tehtud, kuid ta tõdeb, et arenemistee on pikk ning kõik need võimalused saavad põhineda ainult Eesti infoühiskonna jätkuval arengul. Antud artiklist sain ma oluliselt uut informatsiooni ning otsitud lisamaterjalist samuti üht-teist teada oma kodumaast . Ka mina arvan, et arenemisvõimalus on, kuid need võimalused ei pruugi kõik teostuda. Uute ideede loomisele peab kaaluma ka kõiki võimalikke takistusi ning ebaõnnestumisi, et pärast ei oleks kõrgelt kukkumist. Selleks tuleks leida ka teisi alternatiive, kuidas pääseda rahvusvahelisele areenile.
Viiteallikate loetelu :

Ilves, L. (2011). E-Eesti välispoliitika. Diplomaatia .

http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1329&tx_ttnews[backPid]=591&cHash=199b6c3610 # (2011).
Geers, K. (2010). Valmistumine kübersõjaks. Diplomaatia.
http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[backPid]=563&tx_ttnews[tt_news]=1167&cHash=9cdc10dbb9 (2010).
Hanso, H. (2011). Ida uus suurvõim. Diplomaatia.
http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1340&cHash=782246045f (2011).

Farivar, C. (2011). e-Eesti: rohkem kui kena nimi. Diplomaatia.

http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[backPid]=563&tx_ttnews[tt_news]=1164&cHash=cbc47df68e (2010).
Lewis, J. (2010). Thresholds for Cyberwar.
http://csis.org/files/publication/101001_ieee_insert.pdf (2010).