Oscar Wilde "Dorian Gray portree" ümberjutustus (1)

Orcar Wilde
“ Dorian Gray portree” ümberjutustus
“Dorian Gray portree” ilmus 1891 . aastal ja on Wilde`i ainust trükivalgust näinud romaan.
Sündmustiku keskel on noormees , kes on välimust kütkestavalt ilus, sama palju kui iseloomult edev ja naiivne . Dorian on andekas inimene – tal on kõik täiuslik. Isegi päritolu on tal laitmatu. Mitte miski ei häirinud tema rikkumata maailmapilti, kuni ühel saatuslikul päeval ta kohtus oma kunstnikust sõbra Basili juures lord Henryga. Viimane on Doriani täielik vastand. Pahelise iseloomuga lord kütkestab pahaaimamatu noormehe, tõmmates ta samm-sammu haaval oma pahelisse maailma. Basil armastab Doriani ja püüab oma noort sõpra hoiatada, kuid viimane otsib seiklusi ja oma raskel eluteel neid ka saab.
Romaani jooksul muutuvad kõik tegelased, kui välja arvata Dorian ise. Nimelt maalis Basil portree, millese pani kogu oma hoolitseva hinge ja armu . Portree oli Dorianist ja tõeline meistriteos. Lord Henry soovitas Basilile oma tööd kõigile näidata, kuid kunstnik väidab, et see portree polnud tavaline. Selles oli justkui killuke teda ennast.
Dorian seevastu armub sellesse pilti ja nõuab tööd endale. Basil ei vaidle talle kunagi vastu. Nõudja saabki oma.
Vahepeal huvitub Dorian teatrist , kuid seda ühel kindlal põhjusel – Sibyl Vane. Sibyl oli noor ja andekas näitlejatar, küll kodanluse hulgast, kuid väga ilus. Ta elas teatriga – näitlemine oli tema elu! Ja Dorian armastas teda just selle ande pärast. Ent kui ta Dorianisse armus, hakkas tema anne hajuma ja etenduste asemel mõtles ta hoopis Dorianist.
Ühel õhtul, kui ta mängis parajasti peaosa , kutsus Dorian teatrisse oma sõbrad – Henry ja Basili, et nood neidu imetleksid. Nimelt oli Dorian kindlalt otsustanud abielluda . Kuid tütarlapse õnnetuseks mängis ta tol õhtul erakordselt halvasti ja veendumatult. Dorian sai vihaseks, tundes sõprade ees alavääristust. Ent selle asemel, et Sibyli lohutada, korraldas Dorian talle skandaali ja lahkus mossitades teatrist.
Järgmisel hommikul teatas Henry, et Sibyl oli ent õhtu enne mürgitanud. Ent Dorian ei suutnud kurvastada. Nii palju kui ta ka ei proovinud, et jõudnud kohutav sõnum temani.
Siis heitis ta pilgu korraks portreele ja märkas, et kohutav südmus oli hoopis pildile mõjunud – too oli muutunud. Maalitud Dorian vananes, samal ajal kui elav veetis oma aastaid ajale mõtlemata.
Ent pildi ebaloogiline muutumine oli noormeest ehamatanud – ta peitis pildi pööningule, näitamata seda isegi kunstnikust loojale.
Basil ja Dorian kaugenevad erinevate sündmuste käigus üksteisest, samal ajal kui lord Henryst saab poisi elav pühak ja eeskuju. Loomulikult raamatu lõpus Dorian saab aru, et Henry on valel teel, nagu ta isegi, kuid taganeda ta ei julge – selleks lasub ta õlul liiga palju kuritegusid .
Dorian petab paljusid, nähes välja nagu kakskümmend, olles ise juba kolmekümne piiri ületanud. Ta kasutab ka varjunime: Unistuste Prints. Nii oli teda kutsunud ja Sibyl Vane, kui ta temast oma lähedastele rääkis. Päris nime polnud ta kellelegile maininud.
Sibyllil oli ka vend, James. Ta oli meremees , kes oli veel Sibylli elu ajal Austraaliasse purjetanud. Ent ta tuleb tagasi, et otsida üles Unistuste Prints ja ta tappa, kättemaksuks.
Ta leiab Doriani ja hakkab teda jahtima, ent noormees suudab iga kord põgeneda. Lõpuks James kogemata tapetakse Henry ja Doriani jahikäigul ning vananematu noormees arvab , et on luupainajatest vaba.
Kuid soov kellegagi oma kohutavat saladust jagada ei anna Dorianile asu. Meeletuses tapab ta Basili, oma hea sõbra, ja hävitab kõik asitõendid. Ta on julm kõigi vastu, keda teab, ent see ei lohutada teda.
Lõpuks otsustab ta saatanliku portree hävitada, kuid torgates tollesse pistoda , vahetavad pilt ja tema kohad. Sureb tõeline Dorian, vana ja rikutud, samas kui õilisportree jääb veatult naeratama.
2