Keel on üldkasutuses igalpool meedias ja ka igapäevaelus, kuigi tavaliselt kõnelevad rohkem mehed. Mainima aga peaks, et keel pole ametlikult kuskil kasutuses ei Morokkos kui teistes riikides. Kirjutatakse araabia tähestikuga aga ka vahest ladina. Keel on tähtis osa moslemielu usulistes tegevustes. Fonoloogia/Foneetika Võrreldes eesti keelega on shilha keelel väga vähe täishäälikuid,eesti keelel 9, seal 4. Suurim vahe on siiski see, et berberi keeles ei esine diftonge. Põhjuseks on see, et Shilha berberi keeles on palju suurema kasutusega kaashäälikud. Shilha keeles on väga rikas konsonandisüsteem, sisaldades 32 foneemi. Võrreldes eesti keele 22 konsonandiga, on shilha keeles 33. Joonis: konsonandid shilha keeles(http://aboutworldlanguages.com/tachelhit) Eesti keeles pole huulhäälikuid, mida berberi keeles on viis, hammashäälikuid, mida berberi keeles on kolm. Eristuvad ka kas öeldakse pehme või kõva suulaega ning kurgunibuga
esineb vahe elus ja eluta sõnade vahel. Elus ja eluta sõnu kutsutakse AI ja II verbideks. Arapaho keeles ei ole kindlaid käändeid, nagu eesti keeleski, mis määraksid sõna elus/eluta olekut, see sõltub sõnast endast. (The Arapaho Project). Foneetilise süsteemi tunnusjooneks on täishäälikute pikkuste vastandumine (eee, iii, ooo, uuu) ning nõrkade ja tugevate kaashäälikute vastandumine.( Cowell ja Moss, Let's Learn Arapaho 2000). Konsonante on keeles 12, vokaale 4 ning diftonge on 3. Keeles esineb ka lähtetüvi muutuseid, mis on üheks morfofonoloogiliseks protsessiks.(Cowell ja Moss, The Arapaho Language 2008). Arvud ühest kümneni: 1 üks - ceesey 2 kaks - niis 3 kolm - neeso 4 neli - yein 5 viis - yoo3on 6 kuus - niito 7 seitse - niisotose 8 kaheksa - neesootox 9 üheksa - 3io 10 kümme beteetox Muid keelelisi näiteid: Kosmeetika nooyoo'uutoono Mees hinen Inimkond - hineniteeniit
kõnetrakti keskjoont ilma takistuseta või hõõrdumiseta. 17. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele ja huulte. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgima punkti asukoht: Ees- ja tagapoolsus, keeleselja tõusuaste: kõrgus, huulte asend: labiaalsus. Nt illabiaalne kõrge eesvokaal. 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! 2 erineva kvaliteediga täishäälikut, kuuluvad ühte silpi. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitada saab komponentide asukoha järgi vokaalikaardil: kõrgenevad (ai, au), madalduvad (ea, oa). Omasõnades: algupärased i või u-ga lõppevad , hilisdiftongid e, o, a -lõpulised. 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid
keele dialektid erinevad teineteisest oluliselt intonatsiooni ja häälduse osas (Chatterji, 2009). Bengali keele tähestik ja häälikusüsteem on üsna keerulised ning neid on pea võimatu ladina tähestikus kujutada. Tähestik on loogilises järjestuses organiseeritud esmalt on vokaalid ehk täishäälikud, seejärel konsonandid ehk kaashäälikud, poolvokaalid ning lõpus diftongid ehk kahe vokaali ühendid. Eesti tähestikus aga on esindatud vokaalid ja konsonandid segamini ning diftonge ja poolvokaale seal ei esine. Bengali keeles on 11 vokaali ning need koosnevad seitsmest erinevast häälikust, mida hääldatakse vastavalt lühikeselt või pikalt. Kõiki neid vokaale on võimalik ka nasaalselt hääldada, lisades nendele märgi nimega ,,chondrobindu''. Eesti keeles on aga 9 vokaali. Mõlemas keeles säilitavad nad kirjutades oma algse kuju, kui vokaal on sõnas esimesel kohal. Kui aga bengali keeles esineb vokaal sõnas koos konsonandiga, siis ei säilita nad täielikult
rõhuta silbis. Samamoodi vastavalt näiteks /e/ ´peso peso ‘kaalun’ ja pe´so pes´o ‘kaalub’; /a/ ´paso paso ‘läbin’ ja pa´so pas´o ‘läbib’; /o/ ´poso poso ‘poseerin’ ja po´so pos´o ‘poseeris’; ´puso puso ‘ta pani’ ja pu´χo puj´o ‘She struggled’. Näidetest võib märgata, et tihti võib sõltuda rõhust ka sõna tähendus. 2.1 Diftongid Hispaania keeles on nii kõrgenevaid kui madalduvaid diftonge, mille moodustavad kaks laadilt erinevat diftongi, mis kuuluvad ühte silpi. Kõrgenevad on moodustatud poolvokaalidega /j/ ja /w/ pluss silbi tuum, näiteks /je/ ´pjel piel ‘nahk’ või /wi/ ´fwimos fuimos ‘me läksime’. Madalduvad moodustatakse silbituumast, millele lisandub poolvokaal /ii/ või/ui /, näiteks /eii/ ´peiine peine ‘kamm’ või /eui / ´neui tɾo neutro ‘neutraalne’. Kui kahel vokaalil on sama tämber, siis nad sulanduvad nt la Alhambra [la ´lambɾa].
19. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keele, huulte. 20. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Missuguses keeleselja osas paikneb kõige kõrgem punkt (eeskeel, keskkeel, tagakeel) Kui kõrgele keel tõuseb? (madalad, keskkõrged ja kõrged) Missugune on huulte asend? (labiaalne, illabiaalne) 21. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist. Diftongi vokaale ei saa teineteisest lahutada, sest diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Liigitus: 1) keel liigub vertikaalselt madalduvad (nt pea) ja kõrgenevad (nt laiad) dif. 2) Horisontaalselt esisuunalised (laul) ja tagasuunalised (lüüa) 3) Poolte asendi muutumine huulte asend muuub, keel on paigal (söe) 22
· Keeleselja tõusuaste (keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus): kõrgus IPA: kõrge (close), keskkõrge (closemid), keskmadal (openmid), madal (open) Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) · Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! · Vokaalid moodustavad diftonge. Diftong on siis kui kaks erinevat vokaali asetsevad kõrvuti. · Nt käes EESVOKAALID TAGAVOKAALID Kõrged vokaalid i ja ü u Keskkõrged vokaalid e ja ö õ ja o Madalad vokaalid ä a Diftongide liigitamine:
(Rätsep 2002: 23) Juba eesti keele häälikusüsteemis on nii mõndagi tähelepanuväärset. Juba üheksa põhivokaali on küllalt suur vokaalide arv. Eesti keele üheksa vokaali ei moodusta igas suhtes tasakaalustatud süsteemi. Näiteks õ ei sobitu hästi süsteemi ning tema suhted teiste vokaalidega tekitavad hääldusprobleeme. Väga ebaühtlane on ka vokaalide esinemissagedus: ö kogusagedus on a omad vähemalt 30 korda madalam. (Hint 2002: 29-30) Veel rohkem on eesti keeles diftonge: teisevältelisena võib esineda kuni 19 diftongi, kolmandas vältes koguni 27 diftongi. Kui võtta veel arvesse, et ka vokaalid esinevad pikkadena ja ülipikkadena, teises ja kolmandas vältes, siis saabki kontateerida fakti, et eesti keel on väga erilise helisusega ja kõlavusega. (Hint 2002: 30-31) Üheks konsonantide süsteemi iseärasuseks on š puudumine eesti rahvakeeles. Sellegi poolest pole eesti keele konsonantide süsteem vaene: kokku 17, mis on üsna keskmine
· Segmentaalfoneetika osas on eesti keele häälikusüsteemi elemente empiirilise uurimistöö alusel kirjeldanud Georg Liiv ("Eesti keele pearõhulised monoftongid", 1962) ja Arvo Eek ("Eesti sonoorsete konsonantide artikulatsioon", 1971) oma kandidaadiväitekirjades. · Eesti keele vokaalide viimane käsitlus vt Eek ja Meister (1994a, b; 1998a) ning sõnaalguliste sulghäälikute viimane käsitlus vt Eek ja Meister (1995 ja 1996). Häälikuühenditest on diftonge uurinud Hille Pajupuu (Piir 1985), konsonantühendeid Mart Rannut (1986). Eesti keele foneetika uurimine Foneetika-alase uurimistööga tegeldakse Eestis praegu: · TTÜ Küberneetika Instituudi foneetika ja kõnetehnoloogia laboris (Arvo Eek, Einar Meister), · Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonnas (Karl Pajusalu, Merike Parve, Pire Teras jt), · Eesti Keele Instituudis (Meelis Mihkla, Hille Pajupuu) ning
i kõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel.
hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on kahe erineva foneemi ühend, koosnedes kahest erinevast foneemist, mis kasvatab foneemide arvu. Maailma keeltes on 2–14 vokaali (kokku uuriti 564 keelt). Kõige rohkem on keeli – 288, kus on 5–6 vokaali. Vähem – 93 – neid, kus on alla 4. Vokaalide hääldamisel liiguvad aktiivselt keel ja huuled. Uurimismeetodid:
Kõri, huuled, keel, häälepaelad. 18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20
Vokaalide hääldamisel tuleks jälgida kõri, huulte ja keele liikumist. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui. Eesti keeles pole triftonge. 21
ees (front), kesk (central), taga (back) Keeleselja tõusuaste (keeleselja kõige kõrgema koha ja sellele lähima suulae koha vaheline kaugus): kõrgus IPA: kõrge (close), keskkõrge (closemid), keskmadal (openmid), madal (open) Ameerika traditsioon: kõrge (high), keskkõrge (mid), madal (low) Huulte asend: labiaalsus ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s
Muide, märk tähistab u-st madalamat primaarvokaali, sellegi illabiaalset vastet tähistab enamasti . (Rootsi kirjakeele [] (lühike nt sõnas upp `üles') läheneb keskvokaalile.) Keskvokaalid. Kõrged (kõrvuti "tavaline" ja labiaalne): (vene ) (rootsi pikk , nt ut `välja'). Vokaalitrapetsi keskel moodustuvad alanevas järjekorras [], [] (labiaalne), []. 3.1.3. Diftongid ehk "kaksiktäishäälikud" Diftonge iseloomustab muutlik tämbrijoonis, tänu keele liikumisele ühest asendist teise (vt allpool inglise foneemide skeem). Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust nagu on monoftongidel)
Tänapäeval toimub inglise keele laenamine peamiselt ilma vahenduskeeleta. Uusi laene on palju neis valdkondades, mis on hiljuti aktuaalseks saanud või mille mõistesüsteem on teisenenud. Seda on põhjendatud ökonoomiaga. Lihtsam on võtta uus mõiste kasutusele, kui luua uusi kirjeldusi. Palju on ka selliseid laene, mis on üsna tarbetud. Inglise keelest võetud sõnadel mugandatatkse näiteks kirjapilti. Mugandatakse vokaale, diftonge, konsonante. Laenata võib nii tervet liitsõna kui ka ainult selle ühte osa. Anglitsismide kihti iseloomustab ebastabiilsus – uute mõistete tulv, tsitaatsõnade ja eri kujuga mugandite paralleelne käibimine. Inglise keel on toonud eesti keelde enamiku muusika-, filmi-, informaatika-, majandus-, tehnika-, moe- ja slängisõnavara. 20. Nimeta vähemalt 3 kirjalikku allikat, mis on olnud aluseks alam- ja ülemsaksa laentüvede uurimisele.
kõnelejate arvu poolest oleme kahesaja seas. Soome-ugri keeltest kolmandad ungari ja soome järel. 2000 a. Loenduse tulemusena kõneldakse emakeelena eestis 109 keelt (eesti keel 67,3% ja vene keel 29,7, ülejäänud enamlevinud on ukraina, valgevene, soome, läti ja leedu keel. Võib käsitleda et eestis kõneltadakse päriskeeltena kahte keelt eesti keelt ja viipekeelt. Kui iseäralik on eesti keel- palju põhivokaale, millest a-d esineb ö-st 30 korda rohkem. Palju diftonge, mis muudab keele heliliseks. Konsonantide puhul mängib tähtsat rolli palataliseerimine, nt palk(a), palk(i) Väldete kasutamine, eriti teise ja kolmanda välte vahe. Tagasõnalised sõnaühendid (puu otsas, on siiski ka eessõnalisi sõnaühendeid (üle jõe), astmevaheldus (lagi, lae), suur käänete arv, sõnamoodustus- ja tuletussüsteem (umbrohutõrje), lauseehitus vaba, loodushääli ja helisid väljendav rikkalik sõnavara. Eesti keel on
annaabi.ee 
