Demokraatlikud riigid kahe maailmasõja vahel (2)

Demokraatlikud riigid kahe maailmasõja vahel
Demokraatia levik Euroopas Esimese Maailmasõja järel
Demokraatlike riikide arv suurenes sõja järel järsult. Demokraatlikumad valimisseadused kehtestati enamikus uutes demokraatlikes riikides. Mitmes riigis ei osutunud demokraatia paraku jätkusuutlikuks. Peamiselt olid selle põhjusteks demokraatlike traditsioonide nõrkus ning poliitiliste erakondade arenematus, aga ka vead noorte demokraatiate põhiseadustes. See nõrgestas demokraatia autoriteeti rahva silmis ning tekitas igatsuse stabiilse „kõva käega“ valitsuse järele.
Demokraatlikud ideoloogiad
19.sajandi läänemaailma peamised poliitilised ideoloogiad olid liberalism ja konservatism. 20.sajandil aga hakkasid Konservatiivid rohkem tegelema majandusküsimustega, et kaitsta vaba turgu, ning meelitades sellega liberaalidelt valijaid enda poole. Samas oli nende meelest jätkata traditsioonide jätkamist, kiiresti muutuvas maailmas. Klassikalised konservatiivsed parteid olid Inglise konservatiivid ja ka Ühendriikide Vabariiklik partei. Teiselt poolt kaotasid liberaalid valijaid tööliskonna huve kaitsvatele sotsialistidele ehk Sotsiaaldemokraatidele. Nende eesmärgiks oli sotsialism ehk ühiskond, kus elanike vahel ei ole suurt ainelist ebavõrdsust. Oma eesmärke lootsid sotsiaaldemokraadid saavutada järkjärguliste seaduslike ümberkorraldustega. Töölistele valimisõiguse andmine suurendas pahempoolsete erakondade toetajaskonda. 1920. Aastatel tulid nad võimule mitmes Põhja-Euroopa riigis.
Ameerika ühendriigid
Ameerika arenes sõjajärgsel aastakümnel kiiresti. Tundus nagu Ameerika jaoks poleks ükski ettevõtmine võimatu. Nii otsustati teha lõpp alkoholi tarbimisele ning kehtestati nn. kuiv seadus. Inimesed aga ei loobunud alkoholist ja selle levitamise võttis enda peale organiseeritud kuritegevus ehk maffia , rikastudes salaalkoholi toel. Siiski tundus Ameerika olema tuhande võimaluse maa. Seda hoiakut toetas 1920.aastatel Ühendriike juhtinud vabariiklaste poliitika, mis rõhutas vaba ettevõtluse tähtsust. Selle mõtteviisi kehastuseks oli lihtfarmeri perekonnast üheks Ameerika rikkamaks meheks tõusnud president Herbert Hoover. Seda valusam oli Ühendriikidele 1929.aastal alanud majanduskriis . 1932. Aastal valiti USA presidendiks demokraat Franklin Delano Roosevelt , kes lubas maa kriisist välja tuua. Roosevelti reformikava sai nimeks uus kurss . Ta tugines arusaamale, et majanduskasvu taastamiseks tuleb soodustada tarbimise kasvu, see omakorda eeldab elanike sissetulekute suurendamist. Inglise majandusteadlane J.M. Keynesi teooria järgi võis selle nimel taskaalust välja lasta riigieelarve ning sallida mõõdukat inflatsiooni. Nii tõstis Roosevelt makse, kuid see ei aidanud, see suurendas järsul Ühendriikide riigivõlga. Tähtsamad Roosevelti reformid olid: 1) tööstuse elavdamiseks hakkas riik toetama suuremas ulatuses uute töökohtade loomist. Seadusega kehtestati miinimumtöötasu ning tööpäeva maksimaalne pikkus. Tunduvalt suurendati ametiühingute õigusi. Riik hakkas hoolitsema abivajajate eest-makstes töötutele abiraha ja vanuritele pensioni ning vaesematele peredele toetusi. Samuti hakkas riik reguleerima põllumajandust, kehtestades tootmispiirangud. Põllumajandussaaduste hinnad ja põllumeeste sissetulekud hakkasid selle tulemusel taas kasvama. Kehtestati riigi kontroll ka panganduse üle. Taastati suudeti suur osa inimeste hoiustest. 1933.aastal hakkasid Ühendriigid majanduskriisist üle saama, kuigi järelnähud andsid end veel aastaid tunda. Rahvas luges seega just Roosevelti meheks, kes tõstis Ühendriigid taas jalule. 1936.aastal võitis presidendivalimised Roosevelt ülivõimsalt. Välispoliitikas ajasid Ühendriigid MS vahel islolatsioonipoliitikad.
Inglismaa
Suurbritannia väljus I MS küll võitjana, kuid kaotas oma juhtiva koha maailmas, mis läks USA kätte. Eriti raskeks muutus olukord traditsioonilistes tööstusharudes, nagu söe-ning tekstiiilitööstuses. Sütt asendas maailmas järjest enam nafta . Tekstiiltööstusele andis aga hoobi moe muutumine. Inglismaa peamiseks probleemiks kujunes aeglane kaasaminek moodsate tehnoloogiate ning uute tööstusharudega. Söetööstuses kujunenud probleemid viisid 1926.aastal viisid Inglismaa ajaloo esimese üldstreigini, mis lõppes palga tõusu nõudnud söekaevuritele lüüsaamisega. Tööpuudus püsis ühtlaselt kõrgel. 1918.aasta valimisreformiga suurendati valimisõiguslike isikute arv pea kolmekordseks. Tööliste osatähtsuse suurenemine valijate hulgas tugevdas Tööpartei ehk leiboristide positsioone. 1923.aasta valimiste tulemusel moodustasid leiboristid liberaalide toel esimest korda pahempoolse valitsuse. (kuigi järgnevatel valimistel võidutsesid taaskord konservatiivid). Kõigele vaatamata jäi Inglismaa poliitiline olukord üldiselt stabiilseks. See aitas Inglismaal edukamalt kui paljudes teistes riikides tulla toime ülemaailmse majanduskriisi mõjudega. Inglismaa väljus kriisist teistest Euroopa riikidest kiiremini ja suutis seetõttu oma positsiooni maailmamajanduses mõnevõrra tugevdada. Välispoliitikas oli Suurbritannia sunnitud tegelema järjest enam impeeriumi rahvaste iseseisvumisega. Esimesena suutis end Suurbritannia võimu alt vabastada Iirimaa . 1921.aastal lõppes vaenutegevus kompromissiga: Põhja-iirimaa kuus krahvkonda jäid Suurbritannia koosseisu, ülejäänud Iirimaa saavutas aga sõltumatuse, jäädes nimeliselt veel Inglismaa dominiooniks. 1937kuulutas Iirimaa end täielikult iseseisvaks. Suuremat iseseisvust hakkasid taotlema ka teised vormiliselt Londonile alluvad, tegelikkuses sõltumatud riigid nagu Kanda ja Austraalia. 1931 .aastal võttis Briti parlament vastu Westminsteri statuudi, mis muutis senised dominioonid sise-ja välispoliitiliselt täiesti suveräänseks, pannes seega aluse Briti Rahvaste Ühendusele.
Prantsusmaa
Sõja tulemusena liitis võitjariik Prantsusmaa endaga suure tööstusliku potentsiaaliga piirkonnad, mis andsid majanduse arengule tugeva tõuke. Seetõttu oli sõjajärgne majanduskriis Prantsusmaal väiksem kui enamikus Euroopa riikides. Nüüd muutus Prantsusmaa aga lõplikult tööstusriigiks. Sõjajärgsetel aastatel oli Prantsusmaa majanduslik areng selgelt kiirem, kui see oli Inglismaal. Samas ei hiilanud Prantsusmaa poliitilise stabiilsusega. Valitsus vahetus kiiresti. Keskmine valitsuse iga oli pool aastat. See tekitas rahva seas pahameelt ja pettumust demokraatias. Prantsusmaad tabas ülemaailmne majanduskriis, suurenes tööpuudust ning halvenes elujärg. Hakkasid tugevnema äärmusliikumised, mis lubasid riigi karmil käel kriisist välja tuua. Hoidmaks ära nende tõusu võimule, sõlmisid kommunistid ja sotsialistid 1934.aastal koostööleppe ja esitasid Rahvarinde idee, mis avas võimaluse ka koostööks kodanlike erakondadega. 1936.aastal kirjutasid vasakpoolsed erakonnad alla koostööleppe tsentris asuva kodaniku Vabariikliku Radikaalide ja Radikaalsotsialistide parteiga Rahvarinde moodustamiseks, mis võitis sama aasta kevadel parlamendivalimised ning moodustas valitsuse. Kuigi Rahvarinde valitsus 1938.a lagunes , suutis rahvarinde teke siiski poliitilise olukorra stabiliseerida. Välispoliitikas pürgis Prantsusmaa jätkuvalt Euroopa mandriosa tähtsaimaks suurvõimuks. Algselt oli Prantsusmaa kommunistlikku Venemaasse suhtunud suure vaenulikkusega, kuid 1930.aastatel hakkas ta aga NSV Liiduga koostööd otsima , lootes luua nii vastukaalu Saksamaale.