Demokraatia, rahvavõim, demokraatia liigid (2)

Demokraatia kui rahva võim. Otsene e vahetu demokraatia-demokraatia vanim vorm, mille puhul kodanikud võtavad ise vastu poliitilisi otsuseid, põhivahendiks referendum . Esindusdemokraatia - vahendatud demokraatia, nüüdisaegne demokraatiavorm, mille tuumaks on spetsiaalsete rahvaesindajate regulaarne valimine. Liberaalne demokraatia-sama mis esindusdemokraatia, lisaks rahva hääleõiguse põhimõttele rõhutab ka kodanikuvabaduste ja valitsemise õigusliku piiramise tähtsust. Osalusdemokraatia- demokraatia vorm , mida iseloomustab rahva huvi poliitika vastu ning aktiivne osalus selles. Mõisteliselt kattub otsese demokraatiaga. Elitaardemokraatia -demokraatia mille puhul rahva aktiivne osalus poliitiliselt on tagasihoidlik , põhitegijateks ning otsustajateks on poliitikud ja tippametnikud. Mõisteliselt kattub esindusdemokraatiaga, kuid rõhutab rohkem kompetentsuse tähtsust riigivalitsemises. Vabade valimiste reeglid:valimised on üldised:piirangud on ainult vanuselised ja kodakondsusega seotud, valimistel on vaba konkurents:st kõik võivad hääletada vastavalt oma veendumustele. (kõik võivad esitada oma kandidatuuri), valimised on ühetaolised e võrdsed. Valimissüsteemid: majoritaarne +selgus ja lihtsus, võitjaid kerge välja selgitada. –eelised juhtivatel parteidel, kaotsiläinud hääled, proportsionaalne +õiglane, hääle ei kao, uued poliitikud, võrdne šanss saada parlamendis esindatud – keerukas, saadikute isiklik vastutus hajub. Segasüsteemi puhul kasutatakse nii majoritaarse kui proportsionaalse valimissüsteemi põhimõtteid. Seda kasutatakse föderatiivsetes valimisriikides kus parlament tavaliselt on kahekojaline (saksamaa). Riigi ül valimiste läbiviimisel: õigusliku baasi loomine, valmistab ette hääletamiseks vajaliku dokumentatsiooni, tagab infosüsteemide ja andmebaaside töövalmiduse, rahastab riigieelarvest kõiki valimistega seotud toiminguid , erakondade kulude kontroll. Erakonnad -valimisvõitluse agentuurid. Ülesanded:koondada teatud sotsiaalsete gruppide huve, propageerida valijate hulgas oma ühisprogrammi, realiseerida oma nõudmisi poliitikas, hõlbustada valitsemist. Massiparteid - kujunesid kuna on kadunud valimisel osalemise piirangud. (kuldaeg 20 saj, 50ndad ja 60ndad) Alates 70ndatest aastatest hakkasid ilma tegema populistlikud parteid, millised väidavad et neil on kogu rahva toetus ning hakkavad teostama uut poliitikat (ideoloogiliselt raske määratleda) 20 saj viimasel veerandil on erinevad ideoloogiad lähenenud üksteisele-koalitsioonide sõlmimine lihtne. Vasakpoolsed-sots dem , SDP. Tsentristid-libeaadid, keskerakond . Parempoolsed- konservatiivid , IRL. Kultuur on ühtekuuluvustunne, ühised väärtushinnangud ja käitumismallid. Pol kultuuri autoriteks peetakse Almondit ja Verbat nad väidavad et võimu teeb stabiilseks poliitiline kultuur, mis vajab edukaks toimimiseks psüholoogilist tuge. Poliitilisele kultuurile on iseloomulik rida jooni mis omased kõikidele kultuuridele: kujuneb pika ajaloolise arengu jooksul, on omane suurele sotsiaalsele grupile, on jäik pol muutuste suhtes, suudab pidava jääda vaid pideva taastootmise korral. Kultuuri spetsiifilised jooned: teadmised, hinnangud oskused, riik peab pidevalt ennast teadvustama ja inimesi õpetama, käitumisviis mis iseloomustab konkretset pol kultuuri. Sotsialiseerumine-kultuuri õppimine, protsess mille käigus kuj ühiskonnaliikmetes väärtusi ja hoiakuid pol süsteemi kohta. Agendid : perekond, kool, eakaaslaste grupid, massimeedia, kodanikuharidusega tegelevad riiklikud või kolmanda sektori institutsioonid. Survegrupid- Kategooriakaitse grupid(ametiühingud), kes võitlevad elutingimuste parandamise eest. Edendamisegrupid-püüavad kaitsta teatud väärtusi mis on kasulikud kogu ühiskonnale. Lisaks eristatakse sotsiaalseid liikumisi :naisteliikumine, rahuliikumine. Sotsiaalse liikumise tunnusjooned: killustunud võrgustikud, mitte kindla ülesehitusega organisatsioonid , toetajaskond laialivalguv, probleemipõhised(tekivad ja kaovad vastaval probleemi aktualiseerumisele või hääbumisele) , nende tegevus ei puuduta ega muuda otseste osalejate sotsiaal-majanduslikku positsiooni(ei tõsta palka, ei pikenda puhkust) vaid edendab ideid või väärtusi (tervet eluviisi , rahu) , nad eelistavad otseseid aktsioone, nad on sageli riigiülesed, vahel ülemaailmse ulatusega.