Putukate kogu protokoll Prob Liik Selts Leiuaeg Leiukoht Kultuur Kahjustaja* nr. 1 Õunapuu Liblikalised 15.06.2010 Raja tn Õunapuu o võrgendikoi Lepidoptera viljapuuaed Yponomeuta malinellus 2 Õunapuu Mardikalised 15.06.2010 Raja tn Õunapuu o+ lehekirp Coleoptera viljapuuaed Psylla mali 3 Õielutikas Lutikalised 15.06.2010 Raja tn Kask + Heteroptera 4 Kirsi lehetäi Sarnastiivalised 15.06.2010 Raja tn Kirss + Myzus cerasi Homoptera viljapuuaed 5 Tume Mardikalised 15.06.2010 Raja tn - o+ pehmekoor Coleoptera Cantharis fusca 6 Ploomivaablane Kiletiivalised 15.06
kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi neid ei söö. Tavalisemaid röövtoidulisi liike on seitsetäpplepatriinu ja viistäpplepatriinu, alamaid seeni hävitablutsernitriinu. 1.1 Sugulased Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki. Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata).
Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11- 70.shtml. Punane keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11- 70.shtml. Punane keerukärsakas. eElurikkus. Külastatud aadressil http://elurikkus.ut.ee/search_er.php?ut1=keeruk%C3%A4rsa&lang=est. Punane keerukärsakas. Külastatud aadressil http://www.zin.ru/animalia/coleoptera/rus/alexeew3.htm Punarind. Külastatud aadressil http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/ERIRUB.htm Remm, H. (1984). Loomade elu. Tallinn: Valgus. Voormansik, V. Kes on kasekeerukärsakas? Külastatud aadressil http://meiekask.blogspot.com/2006/03/kes-on-kase-keerukrsakas.html. Tänan kuulamast
Lepatriin · Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. · Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer nagu kummulikeeratud kauss. Lepatriinul on 6 jalga. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. · Erkpunane värvus on hoiatusvärv,mis näitab mittesöödavust. · Lepatriinu eritab vastiku lõhna ja maitsega mürgist ainet. · Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kaisa Kamenik Jooksiklased (Carabidae) Referaat aines PK.0397 Eesti putukad Tartu 2015 Sisukord Carvalho, C. (2015) Ground and Tiger Beetles (Coleoptera: Carabidae).....................................8 Sissejuhatus Jooksiklased (Carabidae) on röövmardikaliste suurimaid sugukondi (veebipõhine EE, 2006), kuhu kuulub üle 40 000 liigi. Umbes 2000 liiki on esindatud Põhja-Ameerikas. Inglismaal on neid aga umbes 350 ning seal leidub ka Carabus intricatus, kes on üks suurimad isendeid ning väga haruldane ja kohtab ainult mõnes kohas Dartmooris (Carvalho, 2015). Eestis on kirjeldatud ligikaudu 270 liiki (vikipeedia, 2014)
Putukatest Sten 8.kl Kõige suurem putukas Kõige suuremaks putukaks loetakse sarvikpõrniklaste alamsugukonda kuuluvat 17 cm pikkust hiidpõrnikat (Dynastes hercules) (Coleoptera: Dynastinae), kes kaalub 37,5 grammi Kõige väiksem putukas. Kõige väiksemad putukad kuuluvad siseparasitoidide hulka Neist on seniste mõõtmiste põhjal esikohal ripskireslase (Dicopomorpha echmepterygis) (Hymenoptera: Myramidae) 0,14 mm pikkune pime ja tiivutu isane, teisel kohal 0,17 mm pikkune munaparasitoid Megaphragma caribea (Hymenoptera: Trihhogrammiatidae) ja kolmandal 0,2millimeetrine kasvuhoone karilase vastsepatasitoid enkarsia (Encarsia formosa)
lepatriinu Tutvustus Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 5200. Eestis elab neist 51 liiki. Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulisi loomi
Harilik jõevähk Jõevähk Jõevähklased Kümnejalalised Kõrgemad vähid Lülijalgsed Loomad Astacus astacus Astacus Astacidae Decapoda Malacostraca Arthropoda Animalia Putukad Kuldpõrnikas Kuldpõrnikas Põrniklased Mardiklased Putukad Lülijalgsed Loomad Cetonia aurata Cetonia Cetoniidae Coleoptera Insecta Arthropoda Animalia 3 Harilik toakärbes Toakärbes Päriskärblased Kahetiivalised Putukad Lülijalgsed Loomad Muscidae Diptera Insecta Arthropoda Animalia
vetest. 57. Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 58. Kevikulised (Plecoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 59. Lutikalised (Heteroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 60. Liuskurlaste (Gerridae), vesiharklaste (Nepidae), selgsõudurlaste (Notonectidae) ja kärestikulutiklaste (Aphelocheiridae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 61. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 62. Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus. 63. Ehmestiivalised (Trichoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest. 64. Ehmestiivaliste (Trichoptera) ja liblikaliste (Lepidoptera) ehituse ja eluviisi võrdlus. 65
Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid. Joon. 1. Putuka keha väline liigestus: I – eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik; 1-12 – tagakeha lülid. Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1- pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik, 5 - tagakeha Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A – ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera). 2.1. Putuka pea Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput). Pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik (vertex), tundlate vahel asuv laup (frons), sellest kahele poole jäävad põsed (genae) ning tundlatest allpool asuv näokilp (clypeus), millele kinnitub ülahuul (labrum). Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest
10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. (Wikipedia, 2011) Mardikalised(Coleoptera) Mardikalised (Coleoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neid on kirjeldatud umbes 350 000 liiki, kuid hinnanguliselt on neid 58 miljonit liiki. Eestis on leitud 3073 liiki, kuid neid arvatakse leiduvat vähemalt 3400[1]. Neist enamik on maismaalised. Oma suure isendite hulga, biomassi ja ökoloogiliste seoste tõttu on mardikad tähtsad maismaakoosluste komponendid. Põllumajanduslikult ja metsanduslikult kahjulike liikide hulgalt on
· Sisaldab plasmiidi (tumor-inducing plasmid) · Võimeline integreerima osa Ti plasmiidist (Transfer-DNA) taime genoomi · Ti plasmiidi saab modifitseerida, et DNA vektorit sinna panna. (loeng 7) Putukaresistentsed taimed - Toksiin: Bt-valk, mis on eraldatud Bacillus thuringiensis bakterist Tapab: 7 Liblikalised (lepidoptera) (liblikad, ööliblikad) Kahetiivalised (diptera) (kärbsed, sääsed) Mardikalised (coleoptera) (mardikad) Põllumajanduslik tähtsus: varreleedik, maisi juure uss ja puuvilla kuprauss Toksiini toime: seob putuka seedeelundkonna retseptoreid Tekitab poore plasma membraani Glyphosate (RoundupTM; Monsanto) blokeerib aminohapete sünteesi. Glüfosaat blokeerib ära ühe ensüümi (EPSP süntaas). Mõned EPSP süntaasid on resistentsed glüfosaadile Roundup-readyTM puuvillal ja sojal on ekstra EPSP ensüüm (loeng 7)
Sugukond koonlased Panorpidae. Siia kuuluvad kõige tüüpilisema välimusega liigid. Tuntum nendest on harilik koonlane Panorpa communis. Sugukond talikoonlased Boreidae. Väikesed tiivutud liigid, kes ilmuvad sageli kevadtalvel suurte sulade ajal lumele. Talvituvad valmikuna ja toituvad sammaldest. Neid nimetatakse sellepärast ka "lumekirpudeks". Eestis arvatavasti kaks liiki Boreus hiemalis ja B. westwoodi . Liikide arv: 470, Eestis 7 liiki Kirjandus: - Selts: Mardikalised Coleoptera Mardikad on väga erineva välimuse ja mõõtmetega (0,3-160 mm) ning enamasti tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Suised on haukamistüüpi. Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid
Rindmiku kesk- ja tagaosas kummalgi üks paar tiibu; läbipaistvad, ühesuurused; võrkjad, sageli mustrilised. Tagakeha koosneb 10 selgesti eristuvast lülist. Osade isastel tagakeha keskmiste lülide seljapoolsel küljel erilised emaste haaramiseks mõeldud jätked. Suguelundid üheksandal tagakehalülil. Isasputukatel tagakeha üheksandal lülil paar suuri kahelülilisi gonopoode. Selts: Mardikalised (Coleoptera) Pikkus 0,3-160mm. Tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad kattetiivad. Teine tiivapaar on kilejad; kasutatakse lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku. Haukamistüüpi suised. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi. Röövtoidulised nagu jooksiklased või vees elavad ujurlased ja segatoidulised
Viies raamat: HABIIRID Sinuhe elas Simüras kaks aastat ning õppis ära seal babüloonia kirjakunsti ja keele. Ta teenis seal arstina. Süürias kohtus ta sõbra Horemhebiga. Sõja lõpul ravitses Sinuhe sõdalasi ning teenis Horemhebi silmis suure au. Horemheb andis Sinuhele hästi palju kulda, kuna tahtis, et Sinuhe läheks teistesse maadesse arsti valdkonnas uusi asju õppima ning samal ajal oleks ka Horemhebi kõrvadeks ja silmadeks. · Mardikas (lk 148) Mardikalised (Coleoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neid on kirjeldatud umbes 350 000 liiki, kuid hinnanguliselt on neid 58 miljonit liiki. Eestis on leitud 3073 liiki, kuid neid arvatakse leiduvat vähemalt 3400[1]. Neist enamik on maismaalised. Oma suure isendite hulga, biomassi ja ökoloogiliste seoste tõttu on mardikad tähtsad maismaakoosluste komponendid. Põllumajanduslikult ja metsanduslikult kahjulike
9.3. Klass: Vähilised (Crustacea) Selts: Aerjalalised (Copepoda) Selts: Vääneljalalised (Cirripedia) Selts: Kakandilised (Isopoda) Selts: Kümnejalalised (Decapoda) 9.4. Klass: Putukad (Insecta) Selts: Sihktiivalised (Orthoptera) Selts: Kiililised (Odonata) Selts: Mardikalised (Coleoptera)* Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Selts: Kiletiivalised (Hymenoptera)* Selts: Kahetiivalised (Diptera) 10. Hõimkond: Sammalloomad (Ectoprocta) 11. Hõimkond: Ripskõhtsed ehk gastrotrihhid (Gastrotricha) 12. Hõimkond: Ümarussid ehk nematoodid (Nematoda) 13. Hõimkond: Jõhvussid (Nematomorpha) SUBDIVISO: Deuterostomia teissuused 14
www.rescue.ee/19671 (15. veebruar 2011). Raja, R. (Päästeameti arhiiv). [email protected] (18. veebruar 2011). 2010. a metsatulekahjud. [E-kiri]. Saadetud aadressil: [email protected]. Saaremäe, I. (EMHI arhiiv). [email protected] (30. märts 2010) ja (13. jaanuar 2011). Päring EMHI arhiivi.. [E-kiri]. Saadetud aadressil: [email protected]. Wikars, L-O. 1995. Clear-cutting Before Burning Prevents Establishment of the Fire-adapted. Agonum quadripunctatum (Coleoptera: Carabidae). Annales Zoologici Feenici, lk 375-384. Summary In the current research there were studied and analyzed the economic impact of forest fires on the environment, the reasons of forest fires, the climatic effects on forest fires, and the efficiencies of the preventive methods of the forest fires. This work tries to give an overview about the kinds of the forest fires, the basic types of the fire
peavad veepinnal, suised kujunenud iminokaks. Vesihark onn sale, pikk. Jahti peab vee all, istudes veetaimedel. Selgsõudurlane liigub ja peab jahti vee all, käib veepinnalt üksnes õhku võtmas. Sõuab kahe pika tagajalaga, paikneb selili, toitub vettekukkunud maismaaputukatest. Seljal kokkupandult tiivad, seljapool heledam, kõht tumedam. Kärestikulutikas on lame nagu voodilutikas, tiibadeta. Elab kärestikulistes jõgedes, kivide vahel. 59. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena; kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud. Eluviis: Mitmesuguseid toitumisviise. Täismoone. Enamus maismaal, aga mitme sugukonna esindajaid nii vastsete kui valmikutena magevees. Moone: Mõnedel vastseil võib vees olla trahhelõpuseid. Taimtoidulised vastsed tihti valge tõugu (konu) kujuga; röövtoidulised saledad ja liikuvad. Vastne kestub oma
on jalgade taandareng siiski putukavastsetel. Tagakeha: Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on tavaliselt evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad putukatel suguelundid. Erinevalt teistest lülijalgsetest on putukatel jalad tagakehalülidel taandarenenud. Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad
annaabi.ee 
