Carl Robert Jakobson (0)

Laura Keidong
11C
Carl Robert Jakobson
CV
Sünniaeg ja koht : Carl Robert Jakobson sündis Tartus 14. (26.) juulil 1841. aastal.
Vanemad ja nende tegevusalad : Carl Robert Jakobsoni isa oli Adam Jakobson, kes sündis 1. (13.) juulil 1817. aastal Võrumaal Haanjas, kus tema isa Jakob Torba töötas koolmeistrina. Lapsepõlves oli ta rohkem tänava kasvatada, sest ema suutis teda vaevaliselt toita. Päris noorelt hakkas ta rätsepa õpilaseks ja sai sealhulgas selgeks ka vene keele. Tema nime Torba halvustati, mistõttu see muudetigi Jakobsoniks. Alates 18. eluaastast alustas ta tööd rätsepana, mis ei tasunud aga eriti ära, niisiis asus ta uut tööd otsima ning sai Torma köstrikooli tööle. Adam Jakobson tõusis oma ajastu tähelepandavaks eesti koolmeistriks. Eriti agaralt õpetas ta laulmist ja levitas selle oskust ka vallakoolides. Adam kuulus Torma vennastekogudusse, kus tõusis juhtivaks tegelaseks. Teda nimetatakse isegi väsimatuks rahvakasvatajaks ja õpetajaks. Adam Jakobson suri 6. detsembril 1857. aastal. 1886 . aastal püstitas Torma mängukoor tema hauale kivist mälestussamba.
Carl Robert Jakobsoni ema oli Elise ( Liisa ) Jegorov , kellega Adam tutvus Tartus. Tema isa oli vene soldat. Elise kasvas üles Tartus riiginõunik von Kircheiseni perekonnas ja sai saksa kasvatuse. Liisa ja Adam abiellusid Tartus 25. septembril 1840. aastal. Adami rätsepaamet aga suutis vaevaliselt kasvavat perekonda toita.
Õed ja vennad : Carl Robert Jakobson oli üks vend oma kuuelapselisest perekonnast. Nende peres oli kolm poissi ja kolm tüdrukut. Õed oli Natalie Auguste(1843), Rosalie Friedrike(1848), Ida Alvine(1855). Pojad olid lisaks Carl Robert Jakobsonile ka Friedrich Cornelius(1845) ja Eduard Magnus (1847).
Haridustee : Juba 9-aastasena hakkas õppima kihelkonnakoolis ja jõudis kiiresti edasi, kuigi oli teistest palju noorem. Esialgu õppis eesti keeles, kuid üsna pea suundus saksakeelsesse eriharusse, kus õppisid peamiselt kohalike sakslaste lapsed. C.R. Jakobson sai korraliku alghariduse, millele lisandusid ladina keele eratunnid pastori juures. Isa valmistas oma poega ette gümnaasiumi astumiseks. 1856 . aastal astus Jakobson Valgas asuvasse köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite seminari , kus seminarikursus kestis 3 aastat (aastani 1859 ).
Karjääriastmed : Esialgu töötas Carl Robert Torma kihelkonnakoolis koolmeistrina, ta valdas hästi rehkendamist. Aastal 1862 leidis tööd maakonnalinnas Jamburgis, kus asendas pühapäeviti pastorit. 1864. aastal sai töökoha Peterburi esimeses eragümnaasiumis, kus õpetas nooremates klassides saksa keelt ja oli internaadis kasvataja. 1865. aastal omandas ta ülemõpetaja diplomi saksa keele ja kirjanduse alal.1866. aasta esimesel poolel andis kodutunde keisri venna tütrele ning töötas koduõpetajana ka välismaise päritoluga kõrge riigiametniku peres.1867. lõpetas koolides töötamise ja ka enamus eratunde jättis ära. Nüüd hakkas ta kirjutama, sest ta lootis raamatutest head sissetulekut. 1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks. 1872– 1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. 1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut.
Ühiskondlik tegevus : Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu Teadus ja Seadus põllul (I osa 1869) ning raamatud Kuidas põllumees rikkaks saab (1874), Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad (1876), Sakala Kalender põllumeestele (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema Kooli Lugemise raamatu(3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), Veikene Geograafia (1868) ja tütarlastekoolide lugemik Helmed (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud Wanemuine Kandle healed (2 vihku, 1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud"; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust. Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses.
Perekond : Alates 1870. aasta suvest oli Jakobson kihlatud Kirbla köstri tütre Julie Thaliga, peiupõlv venis neljale aastale. 1874. aasta sügisel abiellus 33-aastane Jakobson endast kümme aastat noorema Julie Thaliga.1875. aastal sündis surnult noorpaaril tütar Olga , kes maeti kodukoha Kurgja metsalagendikule.1876. aasta lõpul sündisid Juliel ja Carl Robertil kaksikud, kes samuti surid kohe peale sünnitust. Alates 1878. aastast tabas peret siiski ka õnn, suvel sündis tütar Linda , kellele järgnesid Ida(1880) ja Salme(1881; kelle nimi oli dokumentide järgi Elsa -Gurly).
Surmaaeg, põhjus, matmiskoht : Carl Robert Jakobson suri 40 aastasena, pühapäevasel päeval, 7. (19.) märtsil kell pool kolm hommikul Kurgja saunakambris. Tema surmapõhjuseks olid vihmasaju kätte jäämisest tekkinud raske kopsupõletik ja tüüfus. Carl Robert Jakobson maeti esmaspäeval, 15. märtsil 1882 oma perekonnakalmistule. Tema matustele ilmus harukordselt palju rahvast, kui arvestada ebasoodsat ilmastikku ja teeolusid(oli lumesulamise aeg). Matustetalitust toimetas Türi pastor A. Kurrikoff, kes toonitas lahkunu positiivseid omadusi, kuid laitis ka teda, mis kuulajatele sugugi ei meeldinud. Pärast Jakobsoni surma jäi „Sakala” seisma, sest ei leitud uut toimetajat ega väljaandjat.
Carl Robert Jakobson on võitnud endale püsiva koha eesti rahva ajaloos kui äärmiselt mitmekülgne ja laia haardega ühiskonna- ja kultuuritegelane.