BREŽNEV JA STAGNATSIOON (0)

BREŽNEV JA STAGNATSIOON
(1964-1982)
NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai L. Brežnev, kes püsis oma ametipostil 18 aastat.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
LEONID ILJITŠ BREŽNEV (1906-1982). Rahvuselt venelane , sündinud samuti Ukrainas. Lõpetas metallurgiainstituudi ja siirdus peagi parteitööle. Sõja ajal oli poliittöötaja, tõustes sõja lõpuks kindralmajori auastmesse. 1960-1964 oli Brežnev NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, seejärel Keskkomitee teine sekretär Hruštšovi järel. Kui viimane tagandati, tõusis Brežnev peasekretäriks.
Võimuka ja enesekindla Hruštšovi järel näis ta paljudele sobiva kandidaadina sellele ametikohale. Brežnev oli väliselt pehme iseloomu ja kaaslasi arvestava käitumisega, kes oma võimuambitsioone kunagi avalikult ei rõhutanud. Ta toimis alati ettevaatlikult.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------MAJANDUS. 1960. aastate teisel poolel elavnes NSV Liidu majandusareng . Ministrite Nõukogu esimeheks oli sel perioodil A. Kossõgin, kes võttis ette mitmeid reforme. Üks olulisemaid oli ettevõtetele suurema tegutsemisvabaduse andmine. Reformi küllaltki eduka algusega kaasnes Kossõgini autoriteedi tõus, mis ei olnud vastuvõetav Brežnevile, kes hakkas peagi uuendustele avaldama otsest vastupanu.
NEOSTALINISMI SÜND.1970. aastate algul hakati enamikke majandusküsimusi kinnitama Poliitbüroos. Seega taastati stalinistliku süsteemi elemendid. Majandus läks rahvamajandusnõukogude käest uuesti keskametkondadele, liidulistele ministeeriumidele ja komiteedele. Eriti tagurlikud tendentsid Nõukogude juhtkonnas olid hakanud ilmnema peale 1968. a. Tšehhoslovakkia sündmusi, kus reformikommunistide tegevus jõuga maha suruti. Brežnev oli mõõdukas neostalinist, kes ei rehabiliteerinud täielikult ja avalikult Stalinit ja tema poliitikat kuid kes koondas kogu võimutäiuse enda ja oma sõpradest ja sugulastest koosneva “meeskonna” kätte.
Nõukogude majandussüsteem oli oma sisemised arenguvõimalused ammendanud. Ta toimis edasi vaid tänu soodsaile välistingimustele. Maailmaturul tõusid naftahinnad ning naftaekspordist suurenesid NSV Liidu sissetulekud. See võimaldas Läänest importida kõike hädavajalikku. Niiviisi säilitati küll majanduslik stabiilsus, kuid Nõukogudemaa mahajäämus Läänest suurenes, sest NSV Liit ei suutnud tehnilise progressiga kaasa minna. Täies jõus jätkas vaid sõjatööstus.
NSV Liit oli sõjaliselt ja poliitiliselt maailma suurriike, ent paljude majandusnäitajate põhjal oli tegemist arenguriigiga. Neid aastaid on hiljem hakatud nimetama stagnatsiooniperioodiks.
1970. aastaste lõpul hakkas Brežnevi tervislik seisund kiiresti halvenema, mistõttu tegelik juhtimine riigis koondus Brežnevi lähikondlaste kätte.
DISSIDENTLUS . Tagurlike jõudude tugevnemine kutsus esile vastureaktsiooni - dissidentluse ehk teisitimõtlemise. Koostati ja levitati omaalgatuslikke väljaandeid, mis paljastasid valitsevat režiimi. Väljapaistvamateks dissidentideks, kes ka maailmaavalikkuse ees tuntuks said, olid kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja akadeemik Andrei Sahharov.
Pärast Euroopa julgeoleku - ja koostöönõupidamise lõppaktile allakirjutamist Helsingis hakati NSV Liidus moodustama nn. Helsingi gruppe jälgimaks inimõigustest kinnipidamist. Valitsev režiim jätkas repressiivpoliitikat igasuguste teisitimõtlejate suhtes, mis avaldus töölt vallandamise, asumisele või maalt väljasaatmise jms. karistuse näol. Repressiivpoliitikat teostas KGB.
SUHTED SOTSIALISMILEERIGA. Kui 1950. aastate algul kuulus sotsialismileeri 13 riiki, siis 1960. aastate algul liitus leeriga ka Kuuba . Moskva võis kinnitada, et sotsialism oli jõudnud juba Ameerika mandrile.
Samal ajal hakkasid halvenema NSV Liidu suhted Hiina Rahvavabariigiga. Hiina KP juhti Mao Zedongi oli ärritanud Hruštšovi kriitika Stalini isikukultuse aadressil, kus hoiatati teisigi komparteisid sellise diktatuuri eest. Mao nägi selles vihjet enda aadressil ja HKP-le. Ka arvas Mao, et peale Stalini surma pidanuks juhtroll rahvusvahelises kommunistlikus liikumises minema Pekingi kätte.
Algul püüti suhete halvenemist avalikkuse eest varjata, kuid 1960. aastate lõpul ilmnes see juba avalikult ning 1969. a. jõuti koguni tulevahetuseni Ussuuri jõel. See oli esimene relvakonflikt sotsialistlike riikide vahel. Ida-Euroopa sotsialismimaadest säilitas neil aastail head suhted Hiinaga ainult Albaania , kelle suhted Moskvaga samuti olid halvad.
1960. aastate teisest poolest sattusid NSV Liidu mõju alla mitmed Aafrika ja Aasia arengumaad. Toimusid riigipöörded, kus Moskva otsese või kaudse tegevuse (näit. Kuuba sõjaväeüksused Angolas) tulemusel said võimule Moskva- meelsed jõud. Sellised riigid olid Lõuna- Jeemen (1967), Kongo (1968), Somaalia (1969), Benin (1972), Etioopia (1974), Mosambiik , Rohuneemesaared, Angola , Madagaskar (1975) ja Afganistan (1979). Nende riikide puhul armastati rääkida kui sotsialistliku orientatsiooniga riikidest, sotsialismileeri neid siiski ei arvatud. Tegelikult olid need maailma vaesemad ja mahajäänumad riigid sotsialistliku sõprusühenduse kaudu allutatud Moskvale . 1975. a. liitus sotsialistlike riikidega ka Laos.
BREŽNEVI SURM JA TEMA JÄRGLASED. Brežnev suri 1982. a. novembris. Tema koha päris KGB kauaaegne esimees J. Andropov (võimul 1982-1984), kes oli ka kehva tervisega ja suri 1984. a. veebruaris . Talle järgnes peasekretäri kohal 72 aastane K. Tšernenko (võimul 1984-1985), kes suri 1985. a. märtsis. Rahva hulgas hakati rääkima gerontokraatiast ehk vanurite võimust.
Kui Andropov mõistis süsteemi reformimise vajadust, siis Tšernenko pooldas Brežnevi-aegse poliitika jätkamise vajadust.