Bipolaarne meeleoluhäire (0)

Bipolaarne meeleoluhäire
Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal- depressiivne psühhoos) on psüühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga perioodid ( maniakaalne episood või hüpomaania) ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine ( depressioon ). Alanenud meeleolu perioodid sarnanevad bipolaarse meeleoluhäire puhul tavalise depressiooniga. Maania ajal on patsient ülienergiline, sage on ideedetulv, tihti võtab ta endale võimatuid ülesandeid, mida üritab ka täita. Sageli loobuvad patsiendid täielikult unest ja söömisest, mis viib üldise kurnatuseni. Kui maaniaga kaasnevad psühhootilised sümptomid, võib patsient meelepetete või luulude ajel olla ohtlik enesele ja teistele ning vajab tingimata hospitaliseerimist.
Sageli esineb maania asemel hüpomaania, mille korral on meeleolu võrreldes tavapärasega vaid pisut tõusnud. Eriti sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt kõrgenenud töövõimes (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda. Bipolaarne meeleoluhäire on paljude allikate väitel sügavalt aladiagnoositud haigus. Enamus patsiente saab diagnoosi 5...7 aastat pärast depressiooni diagnoosi.
Depressiivne faas
Depresiivse seisundi kliinilise pildi kesksel kohal on põhimeeleolu langus kurvameelsuse kujul, kusjuures mõttekäik ning kujutluste sisu on depressiivse suunitlusega. Need on seisundi kindlad sümptomid. Ülejäänud sümptomid on haigetel erinevad, neist juhindub seisundi konkreetne variant. Meeleolu muutusel on mitmeid varjundeid: mure, pessimism, tujutus, nukrus, ahastus , meeleheide. Meeleolu alanemisega kaasneb tihtipeale ka ärevus- ja pingetunne. Seda põhjendatakse sageli kui aimdust varitsevast ohust, õnnetusest või lähedastega toimuvast katastroofist. Haige tegeleb tihti süngete mälestustega oma minevikust või olevikust. Mõtted varieeruvad oma võimetusest kuni tugeva alavääristamiseni. Endas nähakse vaid vigu, mis võib viia enesesüüdistus- või patuluuluni. Depressiooni puhul ei paku haigele miski lohutust ega rahuldust, ei tunta millestki rõõmu. Armastustunne, hellus , õrnus lähedaste inimeste vastu on kadunud. Inimeste rõõm ja naer on muutunud vastumeelseks, neile ei osata kaasa elada. Võimetust teistega rääkida põhjendab haige emotsionaalse tuimusena – kliiniliselt valulik tunnetus. Tahteaktiivsus alaneb erineva intensiivsusega. Kerge depressiooni puhul on haigel raske end kogu aeg sisemiselt tegutsema sundida . Ka talle antud ülesandeid võib haige teostada osavõtlikult. Raskemal juhul alaneb teotahe niivõrd, et haige tegutseb vaid välisel initsiatiivil. Kõige intensiivsemal juhul istub või lamab haige tundide kaupa liikumatult. Talle ei mõju teiste isikute stimuleeriv kõnelus ega eeskuju. Äreva depressiooni korral on haige meeleolulangusel sisemise pinge ja ärevuse varjund. Ta on kogu aeg pingul , ootab mingit piinlikku situatsiooni, õnnetust või karistust. Tahteaktiivsus on küll alanenud, kuid tegevustes muutusi ei märgata. Liigutused on vabad ja tempokad. Haige kaebab sisemise piina, vaeva ja halva enesetunde üle. Sage on ängistustunne ja tuim valu rinnus .
Maniakaalne faas
Maniakaalse seisundi puhul on kliinilise pildi kesksel kohal meeleolu kõrgenemine. See võib olla erineva intensiivsusega ning esineb püsiva enese ja maailmaga rahuloluna, rõõmsameelsusena, õnnetundena vms. Haige näeb kõike heas valguses, temas endas on pidu ja kustumatu õnnetunne. Kujutlused ja mõtted on samuti positiivsed, optimistlikud, helged, enesekindlad, julged ning lennukad. Eneseusk ja – kindlus on äärmiselt tugevad ning tajutakse endal olevat kõikidel elualadel suuri võimeid. Maania raskema vormi puhul kujuneb välja võimekus-, võimu-, rikkus- või suurusluul. Kõige sagedasem maaniatüüp on lõbus maania, mille puhul lisandub põhisümptomitele mõttekäigu elavnemine ja tahteaktiivsuse tõus. Haige jutt on elav ning võrdlused ja seosed värvikad. Ta räägib spontaanselt, juttu on raske katkestada ning teemad on laialivalguvad. Lobisedes seguneb oluline ebaolulisega, kõik kõrvaline tekitab uusi ideid, loogiline seos kaob. Kõrgenenud maania süvenemisel on haige lakkamatus liikumises. See võib viia pideva kaootilise rabelemiseni, mille puhul ei viida alustatud tegevusi lõpuni ja alustatakse pidevalt uusi tegevusi. Harvemini esineb loid maania, mille puhul ilmneb ainult kõrgenenud meeleolu. Ettevõtlikkus pole kõrgenenud ega mõttekäik kiirenenud. Välimuselt on haige reibas, ülielavate žestidega, säravate silmade ja õhetava jumega , unevajadus on vähenenud.
Bipolaarse häire põhjused
Nagu paljude teiste haiguste puhul ei ole ka bipolaarsel häirel ühte kindlat põhjust, vaid selle kutsub esile mitmete põhjuste koostoime .
Pärilikkus: Uuringud näitavad, et kui inimese lähisugulasel on bipolaarne häire, on haigestumise tõenäosus oluliselt suurem. See ei tähenda aga, et kui näiteks ühel inimese vanematest on selline häire, siis kindlasti haigestutakse sellesse, samuti ei saa väita, et häire pärandatakse kindlasti oma lastele.
Unerütmid:Üheks oluliseks tunnuseks nii mania kui depressiooni faasi puhul on unerütmide häirumine. Magamatus võib olla mania vallandavaks teguriks ning seisundit kindlasti säilitada või süvendada.
Stress : Nagu paljude teiste haiguste puhul on ka bipolaarse häire puhul ohuteguriks stressi tekitavad muutused elus, nagu näiteks muutused lähisuhetes, tööelus või kooli vahetus.
Bipolaarse häire ravi
Eri faasides võib olla ravi strateegia erinev, kuid arvestada tuleb sellega, et igal juhul on ravi pikaajaline, see tähendab reeglina aastaid ning oma enesetunnet ning meeleolu muutusi tuleb inimesel jälgida pidevalt.
Ravimid : Ravis kasutatakse meeleolustabilisaatoreid, antipsühhootikume ning harvem kombinatsioonis teiste ravimitega ka antidepressante.
Psühhoteraapia: Psühhoteraapia valik sõltub seisundist, haiguse faasist, kuid ka inimese eelistustest. Valida võib koostöös arsti või psühholoogiga kas hariva teraapia, käitumis-kognitiivse teraapia, perekonnapsühhoteraapia või stabiilses faasis ka psühhodünaamilise suunaga teraapia vahel.
Müüdid ja reaalsus
Müüt: Mania on mõnus seisund
Reaalsus: Mania põhitunnused nagu meeleolu ning energiataseme tõus tunduvad üpris meeldivad muutused olevat. Kahjuks käib maniaga tihtipeale kaasa kergesti ärritumine ning ärevus, mis selle meeldivuse tahaplaanile lükkavad. Mõttetegevuse kiirenemine ning planeerimatu käitumine võivad mania seisundis inimese jaoks olla hirmutavad, kuna nendega võib kaasneda enda ja oma elu üle kontrolli kaotamise tunne.
Müüt: Bipolaarne häire on väga haruldane
Reaalsus: Bipolaarset häiret esineb ligikaudu kolmel protsendil inimestest, mis teeb Eesti kohta hinnanguliselt 40 000 inimest – see on umbes sama palju inimesi kui elab Pärnu linnas kokku. Bipolaarset häiret võib ette tulla nii meestel kui naistel. Kuigi tüüpiliselt avaldub see nooremas täiskasvanueas, esineb seda ka noorukitel, lastel ning keskealistel inimestel.
Müüt: Ravimitest piisab bipolaarse häire ravimiseks
Reaalsus: Ravi on tulemuslikum kui kasutatakse erinevaid vahendeid – nii neid, mida pakuvad psühhiaatrid, psühholoogid ja psühhoterapeudid kui ka pere ja sõprade toetust ning tervislike ja mõõdukaid eluviise.
Viited: www.wikipedia.org ja www. peaasi .ee
3